Kas hea kasvatus on mineviku igand?

Lääneriikides on viimastel aastakümnetel toimunud pereelus drastilisi muutusi. Oli aeg, kui ohjad olid vanemate käes ning lapsed tegid seda, mida vanemad ütlesid. Nüüd aga tundub, et paljudes peredes on vastupidi. Toome ära mõned tüüpilised olukorrad.

• Oma emaga poes olles küünitab neljaaastane poiss mänguasja järele. Ema üritab teda peatada: „Sul on juba piisavalt mänguasju. Kas sa ei arva nii?” Ema mõistab liiga hilja, et seda küsimust poleks ta pidanud esitama. „Aga ma tahan seda!” vingub poiss. Kartes, et poeg võib jonnituurid üles võtta, mis on tema tavaline võte, annab ema järele.

• Viieaastane tütar segab vahele, kui isa vestleb teise täiskasvanuga. „Mul on igav!” kuulutab tüdrukutirts. „Ma tahan koju!” Isa jätab jutu poole sõna pealt katki, laskub kummargile ja lausub leebel toonil: „Kullake, kas sa kannataksid veel paar minutit?”

• Kaheteistaastane Kristjan on saanud järjekordse märkuse õpetajale vastuhaukumise eest. Kristjani isa on pahane — kuid mitte poja, vaid õpetaja peale. „Ta kogu aeg iriseb su kallal,” ütleb ta Kristjanile. „Ma räägin sellest kooli juhtkonnale.”

Need olukorrad on küll välja mõeldud, aga siiski väga elutruud. Need ilmestavad tegelikku probleemi, mis eksisteerib peredes, kus vanemad sallivad laste ebaviisakust, annavad järele nende nõudmistele ning „säästavad” neid nende väärkäitumise tagajärgedest. Raamatus „The Narcissism Epidemic” öeldakse: „Üha rohkem näeme seda, kuidas vanemad on võimu peres lastele loovutanud ... Alles see oli, kui laps veel teadis, kes on majas peremees ja et see pole tema.”

Muidugi on vanemaid, kes püüavad õpetada oma lastele õigeid väärtushinnanguid ja teevad seda mitte ainult eeskuju andes, vaid vajaduse korral lapsi ka armastavalt, kuid kindlakäeliselt distsiplineerides. Siiski on see tänapäeva ühiskonnas justkui vastuvoolu ujumine, nagu eelmainitud raamat ütleb.

Miks on olukord selline? Miks vohab kasvatamatus?

Vanemlik autoriteet on nõrgenenud

Mõnede arvates hakkas vanemlik autoriteet devalveeruma kuuekümnendatel, kui nii-öelda eksperdid soovitasid vanematel lastega leebemad olla. Nende nõuanded olid „Ole sõber, mitte käskija”, „Kiitus on parem kui manitsus” ja „Ära kutsu oma last pahateo eest korrale, vaid pigem märka tema häid tegusid”. Selle asemel et soovitada kiitmist ja manitsemist tasakaalus hoida, andsid eksperdid mõista, et noomimine võib laste habrast tundeelu kahjustada ja panna neid hilisemas elus oma vanemate vastu pahameelt tundma.

Peagi hakkasid eksperdid ülistama kõrge enesehinnangu voorusi. Tundus, nagu oleks järsku avastatud heaks vanemaks olemise saladus ja et see seisnes selles: tee kõik, mis võimalik, et su laps endast heal arvamusel oleks. Loomulikult on oluline kasvatada lastes enesekindlust. Kuid nüüd läks asi äärmusse. Eksperdid soovitasid vanematel vältida selliseid negatiivseid sõnu nagu „ei” ja „halb”. Lastele tuli pidevalt kinnitada, et nad on erilised ja võivad saada kelleks tahes. Jäi mulje, et pidada end heaks on tähtsam kui olla hea.

Mõne arvates on just kõrge enesehinnangu ületähtsustamine põhjuseks, miks lapsed tunnevad, et neil on kõigeks õigus ja et kogu maailm peaks neid teenima. See on ka põhjuseks, miks paljud noored „ei ole ette valmistatud kogema kriitikat ja ebaõnnestumisi, mis on elus paratamatud”, öeldakse raamatus „Generation Me”. Üks isa, keda selles raamatus tsiteeritakse, ütleb: „Töömaailmas pole keegi huvitatud sinu enesehinnangu kergitamisest. Kui sa koostad kehva aruande, siis ülemus ei tule sind kiitma selle eest, kui ilusat värvi paberi sa valisid. Lapsi selliselt eluks ette valmistades teeme neile tohutu suure karuteene.”

Muutuvad seisukohad

Aegade jooksul on lastekasvatusmeetodid paljuski peegeldanud inimeste muutuvaid seisukohti. „Kasvatusmeetodid muutuvad pidevalt,” kirjutab haridustöötaja Ronald Morrish. „See peegeldab muutusi ühiskonnas.”a Väga kergesti võib juhtuda, et vanemaid „pillutatakse nagu lainetel ja kantakse siia-sinna igas õpetusetuules”, kui kasutada Piibli väljendust. (Efeslastele 4:14.)

On ilmselge, et populaarsust võitnud liigleebe kasvatusstiil pole end õigustanud. Ühest küljest on see nõrgendanud vanemlikku autoriteeti, teisest küljest jätnud lapsed ilma juhatusest, mida nad vajavad, et teha tarku otsuseid ja saavutada põhjendatud enesekindlus.

Kas laste kasvatamiseks on mingit paremat moodust?