135. laul
Jehoova, meie elupaik
1. Jehoova, oled meile olnud
sa põlvest põlve elupaik.
Veel enne, kui lõid mäed ja kingud,
su aust nii kirkalt hiilgas kõik.
Sa tõesti igavene Jumal
ning iialgi ei muutu sa.
Ja kuigi inimlaps saab põrmuks,
su arm meid tagasi toob taas.
2. On pikk küll tuhat aastat meile,
kuid sulle see kui eilne päev.
Jah, inimlaps kui rohi õitseb,
kuid närbununa maha jääb.
Vaid kaheksa me aastakümneid,
ka siis, kui tugevust on meis.
Need aastad siiski vaev ja häda
ning suuri raskusi on täis.
3. Meil aita arvestada päevi,
et rõõmu jäävalt tunda saaks.
Kui tarkusega süda täitub,
me huuled sind siis kiidavad.
Jehoova, kuulugu su soosing
ja heldus sinu teenreile.
Too õnnistust me kätetööle
ja meie tegevusele.