149. laul
„Jumalal on võimatu valetada”
1. Jehoovalt kord tõotuse Aabraham sai,
sest katses ta ustavaks lõpuni jäi.
Ta uskus, et õnnistus ootamas ees —
ei valeta Jumal, tal võimatu see.
2. Et Jumala sõna ei muutuda saa,
siis vandega õnnistust kinnitas ta.
See lootuse meile veel kindlamaks teeb,
ei valeta Jumal, tal võimatu see.
3. Et lootusse kindlaks me usk jääda saaks,
veel vandega tõotust meil’ kinnitas ta.
Kõik rünnakud võime nii tõrjuda me:
ei valeta Jumal, tal võimatu see.
4. Jehoova on Kõrgeim, nii ustav ja hea,
kes austavad teda, ei hülga neid eal.
Ta sõna ja vanne, nii kindlad on need,
ei valeta Jumal, tal võimatu see.