Jumala nimi ja piiblitõlkijad

TEISE sajandi hakul algas pärast viimase apostli surma tõsine taganemine kristlikust usust, nagu seda olid ennustanud Jeesus ja tema järelkäijad. Kogudusse imbus paganlikke filosoofiaid ja õpetusi; tekkis sekte ja lõhesid ning algne usupuhtus oli rikutud. Lisaks lakati kasutamast Jumala nime.

Sellise usust taganenud kristluse levides tekkis vajadus tõlkida Piibel heebrea ja kreeka originaalkeelest teistesse keeltesse. Kuidas andsid tõlkijad oma tõlgetes edasi Jumala nime? Tavaliselt kasutasid nad sõnavastet „Issand”. Tollal oli väga mõjukas piiblitõlge ladinakeelne Vulgata, mille oli tõlkinud igapäevasesse ladina keelde Hieronymus. Hieronymus asendas tetragrammatoni (JHWH) sõnaga Dominus, „Issand”.

Pikapeale hakkas Euroopas tekkima uusi keeli, nagu prantsuse, inglise ja hispaania keel. Ent katoliku kirik püüdis takistada Piibli tõlkimist neisse uutesse keeltesse. Niisiis, ajal mil juudid heebrea originaalkeelset Piiblit kasutades Jumala nime nähes seda välja ütlemast keeldusid, kuulis enamik „kristlasi” loetavat Piibli ladinakeelseid tõlkeid, kus Jumala nimi polnudki kasutusel.

Aja möödudes tuli Jumala nimi jällegi kasutusele. Aastal 1278 ilmus see hispaania munga Raymundus Martini ladinakeelsesse teosesse „Usu pistoda” („Pugio fidei”). Tema tarvitas oma raamatus kirjutusviisi Yohoua.a Varsti pärast seda, aastal 1303, sai Porchetus de Salvaticis valmis teose pealkirjaga „Porchetuse võit jumalakartmatute heebrealaste üle” („Victoria Porcheti adversus impios Hebraeos”). Ka tema mainis selles teoses Jumala nime ning kasutas selle eri vorme Iohouah, Iohoua ja Ihouah. Edasi avaldas Petrus Galatinus aastal 1518 teose pealkirjaga „Universaalse tõe saladustest” („De arcanis catholicae veritatis”), kus ta kirjutab Jumala nime vormis Iehoua.

Ingliskeelsesse Piiblisse ilmus Jumala nimi esmakordselt aastal 1530, kui William Tyndale andis välja tõlke Piibli esimesest viiest raamatust. Selles pani ta mitmesse salmib kirja Jumala nime, kasutades tavaliselt vormi Iehouah, ning kirjutas väljaande ühes märkuses: „Iehovah on Jumala nimi. [— — —] Peale selle, iga kord kui näed suurtähtedega kirjutatud sõna ISSAND (välja arvatud trükivea puhul), on see heebrea keeles Iehovah.” Sellest kujunes komme tarvitada Jehoova nime ainult mõnes üksikus salmis ning kirjutada enamikus teistes kohtades, kus heebreakeelses tekstis on tetragrammaton, „ISSAND” või „JUMAL”.

Aastal 1611 anti välja Kuningas Jamesi Autoriseeritud Piibel (Authorized Version), mis kujunes kõige laialdasemalt kasutatavaks ingliskeelseks tõlkeks. Sealses põhitekstis esineb Jumala nimi neli korda (2. Moosese 6:3; Laul 83:19; Jesaja 12:2; 26:4). Laulus 68:5 on selle nime poeetiline lühend „Jah”. Ja Jumala täielik nimi on kohanimedes nagu „Jehovah-jireh” (1. Moosese 22:14; 2. Moosese 17:15; Kohtumõistjate 6:24). Kuid järgides Tyndale’i eeskuju, asendasid tõlkijad enamikul juhtudel Jumala nime sõnadega „ISSAND” või „JUMAL”. Aga kui Jumala nimi võis olla neljas salmis, siis miks ei oleks võinud see olla ka kõigis teistes tuhandetes salmides seal, kus see on heebreakeelses algupärandis?

Umbes samasuguseks kujunes olukord ka saksa keele vallas. Aastal 1534 andis Martin Luther välja oma täieliku piiblitõlke, mis põhines algkeeltel. Mingil põhjusel ei kasutanud ta Jumala nime, vaid asendas selle selliste sõnadega nagu näiteks HERR („ISSAND”). Kuid Jumala nimi oli talle teada, sest ühes jutluses, mille ta aastal 1526 Jeremija 23:1—8 põhjal pidas, ütles ta: „See nimi Jehoova, Issand, kuulub ainuüksi tõelisele Jumalale.”

Aastal 1543 kirjutas Luther talle omase otsekohesusega: „Kui nad [juudid] nüüd väidavad, et nime Jehoova ei saa välja öelda, siis nad ei tea, millest nad räägivad [— — —] Kui seda saab kirjutada sule ja tindiga, miks ei peaks seda siis ka suusõnal nimetatama, mis on ju palju parem kui sule ja tindiga kirjutamine? Või miks ei ütle nad, et lisaks sellele ei saa seda ka kirjutada ega lugeda ega sellest mõtelda? Kõike seda arvesse võttes on siin midagi võltsi.” Kuid sellele vaatamata ei teinud Luther oma piiblitõlkesse parandusi. Ent hiljem siiski ilmus saksa Piiblitesse teksti 2. Moosese 6:3 Jumala nimi.

Järgnevatel aastasadadel liikusid piiblitõlkijad kahte eri suunda. Ühed hoidusid Jumala nime üleüldse kasutamast, teised aga kasutasid seda Heebrea Kirjades laialdaselt kas siis nimevormi Jehoova või Jahve kujul. Võtkem kaks tõlget, kus seda nime pole kasutatud, ning vaadelgem, mida ütlevad nende tõlkijad säärase toimimisviisi kohta.

Miks nad jätsid selle välja

Kui J. M. Powis Smith ja Edgar J. Goodspeed andsid aastal 1935 välja kaasaegse piiblitõlke, nägid lugejad, et enamikus kohtades on Jumala nime asemel kasutatud sõnu ISSAND ja JUMAL. Eessõnas selgitati põhjust: „Selles tõlkes oleme järginud ortodoksset juudi traditsiooni ning asendanud nime Jahve ’Issandaga’ ja väljendi ’Issand Jahve’ ’Issand Jumalaga’. Kõikidel juhtudel, kus ’Issand’ või ’Jumal’ on algupärase ’Jahve’ asemel, on tarvitatud väiksemamõõdulisi suurtähti.”

Seejärel, otse vastupidi juutide traditsioonile, mille kohaselt tähti JHWH nähes öeldi välja „Issand”, öeldakse eessõnas midagi tavatut: „Niisiis, kes soovib säilitada algupärase teksti hõngu, sellel tarvitseb vaid kõikjal, kus ta näeb sõnu ISSAND või JUMAL, lugeda ’Jahve’.”

Seda lugedes kerkib kohe mõttesse küsimus: „Kui lugedes sõna „ISSAND” asemel „Jahve” säilub „algupärase teksti hõng”, siis miks ei kasutanud tõlkijad oma tõlgetes sõna „Jahve””? Miks nad, nagu nad ise ütlevad, ’asendasid’ Jumala nime sõnaga „ISSAND” ning kaotasid seeläbi algupärase teksti hõngu?

Tõlkijad ütlevad, et nad järgisid ortodoksse juutluse traditsiooni. Aga kas see on kristlasest tark tegu? Tuleta meelde, et just variserid, ortodoksse juudi traditsiooni säilitajad, hülgasid Jeesuse, kes neile ütles: „Te olete Jumala sõna tühjaks teinud oma pärimuse pärast” (Matteuse 15:6). Taoline Jumala nime asendamine tõepoolest lahjendab Jumala Sõna.

Aastal 1952 anti Heebrea Kirjadest välja ingliskeelne Redigeeritud Standardpiibel (Revised Standard Version), kusjuures ka selles Piiblis oli Jumala nimi asendatud teiste sõnadega. See äratas tähelepanu, sest redigeeritud oli Ameerika Standardpiiblit (American Standard Version), kus kõikjal Heebrea Kirjades kasutati nime Jehoova. Seega oli Jumala nime väljajätmine silmapaistev suunamuutus. Miks see ette võeti?

Redigeeritud Standardpiibli eessõnast võime lugeda: „Komitee on Kuningas Jamesi Piibli rohkem tuntud kasutusviisi [see tähendab, Jumala nime väljajätmise] juurde tagasi pöördunud kahel põhjusel: 1) sõna ’Jehoova’ ei anna õigesti edasi mitte ühtki heebrea keeles kasutusel olnud nimevormi; 2) mingi pärisnime kasutamine ühe ja ainsa Jumala kohta, otsekui oleks veel teisi jumalaid, kellest teda tuleks eristada, lõpetati judaismis juba enne kristlikku ajastut ning on kristliku kiriku universaalsele usule täiesti sobimatu.”

Kas need väited on mõistlikud? Nagu varem jutuks oli, ei anna nimi Jeesus õigesti edasi Jumala Poja algset nimevormi, mida tema järelkäijad kasutasid. Kuid ometi ei andnud see komiteele alust jätta see nimi välja ja kasutada selle asemel tiitleid nagu „Vahemees” või „Kristus”. Tõsiasi on see, et neid tiitleid on kasutatud Jeesuse nimele lisaks, kuid mitte selle asemel.

Mis puutub väitesse, et pole olemas teisi jumalaid, kellest tõelist Jumalat tuleks eristada, siis see lihtsalt pole õige. Inimesed kummardavad miljoneid jumalaid. Apostel Paulus märkis: „On olemas palju jumalaid” (1. Korintlastele 8:5; Filiplastele 3:19). Muidugi on olemas ainult üks tõeline Jumal, nagu Paulus edasi kirjutab. Seega on tõelise Jumala nime kasutamise üks suuri eeliseid, et seeläbi eristatakse teda kõikidest ebajumalatest. Muide, kui Jumala nime on „täiesti sobimatu” kasutada, siis miks esineb see algupärases heebreakeelses tekstis peaaegu 7000 korda?

On tõsiasi, et paljud tõlkijad pole olnud arvamusel, et Jumala nimi, nii nagu seda praegusel ajal hääldatakse, oleks Piiblisse sobimatu. Nad on tarvitanud seda nime oma tõlgetes, ning tulemuseks on alati olnud tõlge, mis osutab rohkem austust Piibli Autorile ja toetub ustavamalt algupärasele tekstile. Laialdasemalt kasutatavaid tõlkeid, mis sisaldavad Jumala nime, on hispaania Valera (1602), portugali Almeida (1681), saksa algupärane Elberfelder (1871), ingliskeelne Ameerika Standardpiibel (1901) ning ka eestikeelsed piiblitõlked. Mõned tõlked, näiteks Jeruusalemma Piibel, kasutavad samuti järjekindlalt Jumala nime, kuid Jahve vormis.

Lugegem nüüd mõningate tõlkijate seletusi, kes tarvitasid oma tõlgetes Jumala nime, ja võrrelgem nende põhjendusi nende omadega, kes Jumala nime välja jätsid.

Miks teised tarvitavad Jumala nime

Aastal 1901 välja antud Ameerika Standardpiibli tõlkijad esitasid järgmise seletuse: „[Tõlkijad] on jõudnud üksmeelsele veendumusele, et juudi ebausk, mis pidas Jumala nime liiga pühaks, et seda välja öelda, ei peaks enam domineerima ei ingliskeelses ega mingis muus Vana Testamendi tõlkes. [— — —] See Mälestusnimi, mida on selgitatud 2. Moos. 3:14, 15 ja mida on sellisena ikka ja jälle rõhutatud Vana Testamendi algupärases tekstis, osutab Jumalale kui isikulisele Jumalale, lepingujumalale, ilmutusjumalale, Päästjale, oma rahva Sõbrale [— — —] See isikunimi koos oma pühade seoste rikkusega on nüüd pühas tekstis taas omal kohal, millele tal on kahtlemata õigus.”

Samuti loeme saksakeelse piiblitõlke Elberfelder Bibel algupärase väljaande eessõnast: „Jehoova. Oleme säilitanud selle Iisraeli Lepingujumala nime, sest aastatega on lugeja sellega juba harjunud.”

Steven T. Byington, kes on teinud ingliskeelse piiblitõlke The Bible in Living English, selgitab, miks ta kasutab Jumala nime: „Õigekirjutus ja hääldamine ei olegi nii üliväga tähtis. Ülimalt tähtis on näidata selgesti, et tegemist on isikunimega. On terve hulk tekste, millest pole võimalik õigesti aru saada, kui me tõlgime selle nime üldnimega nagu ’Issand’, või mis veelgi halvem, asendame nimisõnalise omadussõnaga [näiteks Igavene].”

Huvitav on ka J. B. Rotherhami tõlge. Tema kasutas oma tõlkes Jumala nime, kuid eelistas nimevormi Jahve. Ometi pöördus ta hilisemas töös „Studies in the Psalms”, mis anti välja aastal 1911, taas nimevormi Jehoova juurde. Miks? Ta selgitab: „JEHOOVA. — See, et me kasutame Psalteri praeguses tõlkes Mälestusnime (2. Moos. 3:18) sellist ingliskeelset vormi, ei tulene mitte kahtlusest, kas Jahve on kõige õigem hääldusviis, vaid lihtsalt tegelike tõendite põhjal tehtud isiklikust valikust, lähtudes soovist säilitada selles asjas kuulajas- ja lugejaskonnaga kontakt, kusjuures peamine on see, et Jumala nimi oleks kergesti äratuntav.”

Laulus 34:4 kutsutakse Jehoova kummardajaid üles: „Ülistage Jehoovat ühes minuga ja tõstkem üheskoos kõrgeks tema nimi!” Kuidas saavad selliste piiblitõlgete lugejad, kust Jumala nimi on välja jäetud, seda üleskutset täiel määral järgida? Kristlased tunnevad heameelt, et vähemalt mõnel tõlkijal on olnud julgust tarvitada Heebrea Kirjade tõlgetes Jumala nime ning nõnda säilitada see, mida Smith ja Goodspeed nimetavad „algupärase teksti hõnguks”.

Ent enamik tõlkijaid jätab Kristlikest Kreeka Kirjadest, Uuest Testamendist, Jumala nime välja, isegi kui nad selle Heebrea Kirjadesse sisse panevad. Mis on selle põhjuseks? Kas on mingit alust Jumala nime tarvitamiseks selles Piibli viimases osas?

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 17]

Tõlkijad säilitasid Kuningas Jamesi Autoriseeritud Piiblis Jumala nime Jehoova ainult neljas salmis, ent asendasid selle kõikjal mujal sõnadega JUMAL ja ISSAND

[Väljavõte lk 22]

Kui Jumala nime on „täiesti sobimatu” kasutada, siis miks see esineb algupärases heebreakeelses tekstis peaaegu 7000 korda?

[Kast/pildid lk 20, 21]

Kas vaenulikkus Jumala nime vastu?

Praegusel ajal ei ole kasutusel ühtegi afrikaanikeelset (seda keelt räägivad hollandi päritolu lõuna-aafriklased) piiblitõlget, mis sisaldaks Jumala nime. See paneb imestama, sest paljud selle maa hõimukeeltesse tehtud tõlked tarvitavad seda nime vabalt. Vaadakem, kuidas see juhtus.

Tõeliste Afrikandrite Ühingu (G.R.A.) koosolekul 24. augustil 1878. aastal esitati tungiv palve valmistada afrikaanikeelne piiblitõlge. Kuus aastat hiljem tõstatati see küsimus uuesti ning lõpuks jõuti otsusele alustada tööd ja tõlkida Piibel algkeeltest. See töö usaldati Transvaali Haridusministeeriumi inspektorile S. J. du Toit’ile.

Du Toit’ile antud tegevusjuhendis oli järgmine juhtnöör: „Issanda pärisnimi Jehoova või Jahve tuleb kõikjal jätta tõlkimata [see tähendab, seda ei tohi kusagil asendada sõnadega Issand või Jumal].” S. J. du Toit tõlkis Piibli seitse raamatut afrikaani keelde ja nimi Jehoova oli neis kõigis sees.

Oli aeg, mil ka lõuna-aafrika teistest väljaannetest võis leida Jumala nime. Näiteks 1914. aastal ilmunud J. A. Malherbe „Lühikeses katekismuses” („De Korte Catechismus”) esitati järgmine küsimus: „Mis on Jumala väljapaistvaim nimi?” Milline oli vastus? „Jehoova, meie Piiblites ISSAND suurtähtedega kirjutatuna. Seda [nime] ei ole antud eales ühelegi teisele olendile.”

Väljaandes „Die Katkisasieboek” (Lõuna-Aafrika Hollandi Reformeeritud kiriku Ühendatud Pühapäevakoolide komisjoni poolt väljaantud katekismus) esitati järgmine küsimus: „Kas me ei või siis kunagi kasutada nime Jehoova või ISSAND? Juudid seda ei tee [— — —] See aga ei ole selle käsu tähendus. [— — —] Me võime tema nime küll kasutada, kuid mitte eales asjata.” Veel hiljuti oli ka „Die Halleluja” (kiriku lauluraamatu) kordustrükkide mõnedes lauludes nimi Jehoova.

Kuid du Toit’i tõlge ei olnud populaarne, ja 1916. aastal tehti Piibli tõlkekomisjonile ülesandeks hoolitseda uue afrikaanikeelse Piibli väljaandmise eest. Selle komisjoni tegevussuuna hulka kuulus ka Jehoova nime Piiblist väljajätmine. Aastal 1971 andis Lõuna-Aafrika Piibliselts välja mõnede piibliraamatute afrikaanikeelse „proovitõlke”. Kuigi sissejuhatuses mainiti Jumala nime, ei kasutatud seda tõlketekstis. Sama lugu oli ka aastal 1979 ilmunud Uue Testamendi ja Psalmide uue tõlkega, kust samuti on Jumala nimi välja jäetud.

Lisaks jäeti alates aastast 1970 Jehoova nimi „Die Halleluja”-lauluraamatust välja. Ja Jehoova nimi on nüüd jäetud välja ka katekismuse „Die Katkisasieboek” kuuendast redigeeritud trükist, mille on välja andnud hollandi reformeeritud kirik Lõuna-Aafrikas.

Tegelikult pole nimevormi Jehoova püütud eemaldada mitte ainult raamatutest. Ühe Paarlis asuva hollandi reformeeritud kiriku nurgakivile olid graveeritud sõnad JEHOVAH JIREH („Jehoova kannab hoolt”). Selle kiriku ja tema nurgakivi pilt ilmus ajakirja „Ärgake!” 22. oktoobri 1974. aasta afrikaanikeelses numbris. Pärast seda asendati see nurgakivi teisega, millel on sõnad DIE HERE SAL VOORSIEN („ISSAND kannab hoolt”). Kirjakoht ja kuupäev on nurgakivil jäetud samaks, kuid nimi Jehoova on eemaldatud.

Seega ei tea paljud afrikandrid tänapäeval Jumala nime. Kirikuliikmed, kes siiski teavad Jumala nime, häbenevad seda kasutada. Mõned esitavad isegi vastuväiteid ning ütlevad, et Jumala nimi on ISSAND, ja süüdistavad Jehoova tunnistajaid nime Jehoova väljamõtlemises.

[Pildid]

Hollandi reformeeritud kirik Lõuna-Aafrikas Paarlis. Algselt oli nurgakivile graveeritud nimi Jehoova (ülal paremal). Hiljem asendati kivi teisega (ülal vasakul)

[Pilt lk 18]

Jumala nimi vormis Yohoua ilmus aastal 1278 teosesse „Pugio fidei”, nagu näha sellest 13. või 14. sajandist pärinevast käsikirjast, mis asub Prantsusmaal Pariisis Sainte-Geneviève’i raamatukogus (leht 162b)

[Pilt lk 19]

William Tyndale kasutas Jumala nime 2. Moosese 6:3, kui ta aastal 1530 andis välja oma tõlke Piibli esimesest viiest raamatust. Tõlke ühes märkuses selgitas ta, miks ta Jumala nime kasutas

[Allikaviide]

(Fotot kasutatud New Yorgis asuva Ameerika Piibliühingu Raamatukogu loal)