55. peatükk
Paljud jüngrid lakkavad Jeesust järgimast
JEESUS on Kapernauma kogudusekojas õpetamas seda, milline on tema osa tõelise leivana taevast. Tema kõne on ilmselt jätkuks arutelule, mida ta inimestega alustas, kui need leidsid ta üles tagasiteel Galilea järve idarannikult, kus nad olid söönud ime läbi antud leibasid ja kalasid.
Jeesus jagab edasisi selgitusi: „Leib, mille mina annan, on minu liha, mille annan maailma elu eest!” Vaid kaks aastat varem, aasta 30 kevadel, oli Jeesus kõnelnud Nikodeemusele, et Jumal on maailma nõnda armastanud, et ta oma Poja on andnud Päästjaks. Seega osutab Jeesus nüüd sellele, et igavese elu võib saada igaüks inimmaailmast, kes sümboolselt sööb tema liha, kui ilmutab usku peatselt tema poolt toodavasse ohvrisse.
Kuid inimesi panevad Jeesuse sõnad komistama. „Kuidas see võib meile anda oma liha süüa?” küsivad nad. Jeesus soovib, et ta kuulajad mõistaksid, et tema liha söömine toimub piltlikult. Et siis seda rõhutada, lausub ta midagi, mis sõnasõnaliselt võttes on veelgi ebameeldivam.
„Kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd,” kuulutab Jeesus, „siis ei ole elu teis enestes! Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sel on igavene elu; ja mina äratan tema üles viimsel päeval. Sest mu liha on tõeline roog ja mu veri on tõeline jook. Kes sööb minu liha ja joob minu verd, jääb minusse ja mina temasse.”
On tõsi, et kui Jeesus räägiks siin kannibalismist, oleks tema õpetus ülimalt vastumeelne. Kuid muidugi mõista ei propageeri Jeesus siin sõnasõnalist liha söömist või vere joomist. Ta vaid rõhutab, et kõik, kes saavad igavese elu, peavad ilmutama usku ohvrisse, mis tal tuleb anda oma täiuslikku inimkeha ohverdades ja eluverd valades. Ent ka paljud ta jüngrid ei püüagi tema õpetust mõista, vaid väidavad vastu: „See kõne on kõva, kes võib seda kuulda?”
Teades paljusid oma jüngreid nurisevat, lausub Jeesus: „Kas see teid pahandab? Aga mis on siis, kui te näete Inimese Poja üles minevat sinna, kus ta enne oli? .. sõnad, mis mina teile olen rääkinud, on vaim ja on elu. Aga teie seas on mõned, kes ei usu!”
Jeesus jätkab: „Sellepärast ma olen teile öelnud, et ükski ei või tulla minu juurde, kui temale seda ei ole andnud minu Isa!” Seejärel lähevad paljud tema jüngrid ära ega järgi teda enam. Siis pöördub Jeesus oma 12 apostli poole ja küsib: „Kas ka teie tahate ära minna?”
Peetrus kostab: „Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ja tundnud, et sina oled Jumala püha!” Milline suurepärane lojaalsuse väljendus, kuigi Peetrus ja teised apostlid pole ehk mõistnud täielikult seda Jeesuse õpetust!
Olgugi et Peetruse vastus Jeesust rõõmustab, tõdeb ta: „Eks ole mina teid kahtteistkümmend ära valinud, ja üks teie seast on kurat?” Ta kõneleb siin Juudas Iskariotist. Võimalik, et Jeesus avastab just sel ajavahemikul, et Juudas on oma väära tee „alguses”, astumas esimesi samme.
Just äsja on Jeesus valmistanud inimestele pettumuse, seistes vastu nende püüetele teha temast kuningas, ning nüüd nad ehk arutlevad: ’Kuidas saab seesinane olla Messias, kui ta ei asu Messiale kohasele positsioonile?’ Ikka veel mõlgub see inimestel värskelt meeles. Johannese 6:51—71; 3:16.
▪ Kelle eest annab Jeesus oma liha ja kuidas need inimesed ’söövad tema liha’?
▪ Millised Jeesuse edasised sõnad inimesi šokeerivad, ent mida ta seeläbi rõhutab?
▪ Kuidas reageerib Peetrus, kui paljud lakkavad Jeesust järgimast?