Kas on elu pärast surma?
”Puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas .. Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” (MOOSES, MUISTNE PROHVET)
1.—3. Millega püüavad paljud ennast lohutada, kui sureb mõni neile kallis inimene?
ÜHES New Yorgi matusehoones kogunevad sõbrad ja sugulased vaikides lahtise kirstu juurde. Nad silmitsevad 17-aastase poisi surnukeha. Tema koolikaaslased tunnevad ta veel vaevu ära. Juuksed on kemoteraapiast hõredaks jäänud ja vähi tõttu on ta kaalust maha võtnud. Kas see tõesti on nende sõber? Vaid mõned kuud tagasi ta lausa pakatas ideedest, küsimustest, energiast — elust! Murest murtud ema püüab ammutada lootust ja lohutust mõttest, et mingil moel tema poeg siiski elab veel. Ikka ja jälle kordab ta pisarsilmil väidet, mida talle on õpetatud: ”Tommy on nüüd õnnelikum. Jumal tahtis, et Tommy oleks koos temaga taevas.”
2 Umbes 11000 kilomeetrit eemal Indias Jamnagaris aitavad 58-aastase ärimehe kolm poega oma isa surnukeha tuleriidale panna. Ereda keskhommikupäikese valguses alustab vanim poeg tuhastamist, ta süütab tõrvikuga puuhalud ning valab oma isa elutule kehale vürtside ja viiruki magusalõhnalist segu. Tule praksumisest kostavad üle braahmani korduvalt lausutavad sanskritikeelsed mantrad, mis tähendavad: ”Hing, mis kunagi ei sure, püüelgu üha, et saada üheks ülima tõelisusega.”
3 Kui need kolm venda tuhastamist jälgivad, esitab igaüks neist endale vaikides küsimuse: kas ma usun, et elu jätkub pärast surma? Kuna nad on oma hariduse saanud maakera eri paikades, on nende vastused erinevad. Noorim on kindel, et nende kallis isa sünnib järgmine kord kõrgemal elutasandil. Keskmine vend usub, et surnud mingis mõttes magavad ja nad ei tea mitte midagi. Vanim püüab surma reaalsusega lihtsalt leppida, sest tema meelest ei saa mitte keegi täpselt teada, mis meist saab, kui me sureme.
Üks küsimus, palju vastuseid
4. Milline küsimus pole inimkonnale juba ammustest aegadest rahu andnud?
4 Kas on elu pärast surma? See küsimus on vaevanud inimkonda juba aastatuhandeid. ”Isegi teoloogid satuvad kimbatusse, kui neilt [seda] küsitakse,” ütleb katoliiklasest õpetlane Hans Küng. Aegade jooksul on kõigis ühiskondades elanud inimesed selle teema üle mõtisklenud, ja pakutavatest vastustest puudu ei tule.
5.—8. Mida õpetavad eri religioonid surmajärgse elu kohta?
5 Paljud nimikristlased usuvad taeva ja põrgu olemasolu. Hindud seevastu usuvad reinkarnatsiooni. Muhameedlaste vaadetest rääkides ütleb Amir Muawiyah, ühe islamiusu keskuse assistent: ”Me usume, et pärast surma tuleb kohtupäev, mil inimene läheb Jumala, Allahi ette — see on täpselt, nagu astuks ta kohtusaali.” Islami uskumuse kohaselt hindab Allah siis iga inimese elukäiku ja saadab ta kas paradiisi või põrgutulle.
6 Sri Lankal jätavad nii budistid kui katoliiklased oma maja uksed ja aknad pärani lahti, kui peres keegi sureb. Süüdatakse õlilamp ja kirst asetatakse nii, et kadunu jalad oleksid suunatud välisukse poole. Nad usuvad, et need meetmed aitavad lahkunu vaimul või hingel majast välja pääseda.
7 Ronald M. Berndt Lääne-Austraalia Ülikoolist ütleb, et Austraalia aborigeenide uskumuse järgi on ”inimese vaim hävitamatu”. Mõningad Aafrika suguharud usuvad, et tavalised inimesed muutuvad pärast surma lihtsalt vaimudeks, nimekad isikud saavad aga esivanem-vaimudeks, keda austatakse ja palutakse kui kogukonna nähtamatuid juhte.
8 Mõningates maades on oletatavate surnuvaimudega seotud uskumused kohalike traditsioonide ja nimikristluse segu. Näiteks paljudel Lääne-Aafrika katoliiklastel ja protestantidel on tava inimese surma korral peeglid kinni katta, et keegi ei vaataks neisse ega näeks surnud inimese vaimu. Seejärel, 40 päeva pärast lähedase inimese surma tähistavad perekonnaliikmed ja sõbrad tema hinge taevasseminekut.
Ühine juhtmõte
9., 10. Millise põhiuskumuse suhtes on enamik religioone sama meelt?
9 Vastused küsimusele, mis saab meist pärast surma, erinevad üksteisest sama palju, kui erinevad neid vastuseid andvate inimeste tavad ja uskumused. Kuid enamik religioone on sama meelt ühe põhiidee suhtes: miski, mis on inimese sees — hing, vaim või midagi muud —, on surematu ja elab pärast surma edasi.
10 Uskumus, et hing on surematu, on omane peaaegu kõigile ristiusumaailma tuhandetele religioonidele ja sektidele. See on ka judaismi ametlik doktriin. Hinduismi puhul on see uskumus vundamendiks, millele toetub reinkarnatsiooniõpetus. Muhameedlased usuvad, et hinge olemasolu algab küll koos kehaga, kuid see elab pärast keha surma edasi. Teised usundid — Aafrika animism, shinto ja isegi budism — õpetavad sellesama juhtmõtte eri variante.
11. Kuidas suhtuvad mõned õpetlased ideesse, et hing on surematu?
11 Mõned asuvad aga vastupidisele seisukohale, et teadlik elu lõpeb surmaga. Neile tundub mõistusevastane see idee, et emotsionaalne ja intellektuaalne elu võiks jätkuda mitteisikulises varjutaolises hinges, mis on kehast lahus. 20. sajandi hispaania kirjanik ja õpetlane Miguel de Unamuno kirjutab: ”Usk hinge surematusse on soov, et hing oleks surematu, kuid seda tuleb tahta nii tugevasti, et see tahe lööks jalad alt mõistusel ja tõttaks temast üle.” Nende hulgas, kes keeldusid uskumast üksikisiku surematust, on vanaaja tuntud filosoofid Aristoteles ja Epikuros, arst Hippokrates, šoti filosoof David Hume, araabia õpetlane Averroes ning Jawaharlal Nehru, India esimene peaminister pärast iseseisvuse saavutamist.
12., 13. Millised tähtsad küsimused kerkivad seoses hinge surematuse õpetusega?
12 Seega kerkib küsimus: kas meil tõesti on surematu hing? Kui hing tegelikult surematu ei ole, kuidas siis võis selline valeõpetus enamiku nüüdisreligioonide lahutamatuks osaks saada? Kust see idee alguse sai? Ja kui hing pärast surma tegelikult eksisteerimast lakkab, mis lootus võib siis surnutel olla?
13 Kas me võime neile küsimustele tõesed ja rahuldavad vastused leida? Jah! Järgnevatel lehekülgedel vastatakse neile ja muudelegi küsimustele. Kõigepealt uurigem seda, kuidas hinge surematuse õpetus sündis.