See idee jõuab idamaistesse religioonidesse
”Ma arvasin alati, et hinge surematus on üleüldine tõde, mida tunnustavad kõik inimesed. Sellepärast olin ma päris üllatunud, kui sain teada, et mõnedki suured mõtlejad nii Idas kui Läänes on tulihingeliselt sellele uskumusele vastuväiteid esitanud. Nüüd huvitab mind, kuidas surematuse idee hindu mõtteviisi osaks sai.” (ÜLIÕPILANE, KES KASVAS ÜLES HINDUNA)
1. Miks pakub meile huvi teadmine, kuidas kujunes ja levis õpetus inimese surematusest mitmetes religioonides?
KUIDAS jõudis hinduismi ja teistesse idamaistesse religioonidesse idee, et inimesel on surematu hing? See küsimus võib pakkuda huvi isegi neile läänepoolsete maade elanikele, kes pole mainitud religioonidega eriti tuttavad, sest vaadeldav uskumus mõjutab igaühe suhtumist tulevikku. Kuna inimese surematuse õpetus on enamiku tänapäevaste religioonide ühine nimetaja, võib teadmine, kuidas see arusaam kujunes, tõepoolest aidata teisi paremini mõista ja nendega suhelda.
2. Miks on India avaldanud Aasias märkimisväärset religioosset mõju?
2 Suurbritannias Lancasteri ülikoolis töötav usundiloo professor Ninian Smart märgib: ”India on olnud Aasia tähtsaim religioonikeskus. Põhjuseks pole mitte üksnes see, et Indias on alguse saanud hulk usundeid — hinduism, budism, džainism, sikhism jne. —, vaid ka see, et üks neist, nimelt budism, hakkas oluliselt mõjutama peaaegu kogu Ida-Aasia kultuuri.” Paljud sellesse mõjusfääri sattunud kultuurid ”peavad Indiat siiani oma vaimseks kodumaaks”, ütleb hindu õpetlane Nikhilananda. Aga kuidas siis leidis see surematuse õpetus tee Indiasse ja teistesse Aasia maadesse?
Hinduistlik reinkarnatsiooniõpetus
3. Kes võisid ühe ajaloolase sõnul viia hingede rändamise idee Indiasse?
3 Kui Pythagoras ja tema õpilased Kreekas edendasid 6. sajandil e.m.a. hingede rändamise teooriat, arendasid hindu mõttetargad India jõgede Induse ja Gangese kallastel sedasama ideed. Selle uskumuse samaaegne ilmumine ”kreeka maailmas ja Indias ei saa kuidagi lihtsalt õnnelik juhus olla”, ütleb ajaloolane Arnold Toynbee. ”Üks võimalik ühine [mõju]allikas,” märgib Toynbee, ”on Euraasia nomaadihõimud, kes 8. ja 7. sajandil e. Kr. asusid Indiasse, Edela-Aasiasse ja Musta mere põhjaranniku steppidesse ning Balkani ja Anatoolia poolsaarele.” Ilmselt tõid Euraasia rändrahvad endaga Indiasse kaasa hingede taaskehastumise idee.
4. Miks köitis hindu tarku ettekujutus hingede rändamisest?
4 Hinduism sai Indias alguse juba palju varem, siis kui sinna jõudsid aarjalased umbes aastal 1500 e.m.a. Päris algusest peale kuulus hinduismi juurde uskumus, et hing on kehast sõltumatu ja elab pärast keha surma edasi. Sellepärast kummardasid hindud oma esivanemaid ja panid surnute hingedele toitu. Sajandeid hiljem, kui Indiasse jõudis hingede rändamise idee, köitis see kahtlemata hindu tarku, kes püüdsid lahendada inimeste juures üldist kurjuse ja kannatuste probleemi. Ühendades selle idee karma seaduseks nimetatud põhjuse ja tagajärje seadusega, arendasid hindu targad välja reinkarnatsiooniteooria, mille kohaselt ühes elus tehtud heade või halbade tegude eest saab osaks kas tasu või karistus järgmises elus.
5. Mis on hinduistliku arusaama järgi hinge lõppsiht?
5 Kuid oli veel üks arusaam, mis mõjutas hinduismi õpetust hingest. ”Encyclopædia of Religion and Ethics” ütleb: ”Paistab olevat tõsi, et just samal ajal või veelgi varem, kui loodi hingede rändamise ja karma teooria, hakkas Põhja-India väikeses intellektuaalide ringis tasapisi kuju võtma .. veel üks mõiste — brahman’i-ātman’i [absoluutse ja igavese brahmani, ülima tõelisuse] filosoofiline mõiste.” See idee ühendati reinkarnatsiooniteooriaga, et määrata kindlaks hindude lõppsiht — vabaneda ümbersünniahelast ja saada üheks ülima tõelisusega. Hindud usuvad, et selle saavutamiseks tuleb püüda käituda ühiskonna poolt heakskiidetud viisil ja saavutada eriline hindu tunnetus.
6., 7. Mida usuvad hindud tänapäeval seoses surmajärgse eluga?
6 Nii kujundasid hindu targad hingede rändamise ideest reinkarnatsiooniõpetuse, sidudes sellega karma seaduse ja brahmani mõiste. Octavio Paz, Nobeli auhinna saanud poeet ja endine Mehhiko suursaadik Indias, kirjutab: ”Hinduismi levides levis ka idee .., millele keskenduvad brahmanism, budism ja teised Aasia religioonid: metempsühhoos, hingede taassünd ühest olemisvormist teise.”
7 Reinkarnatsiooniõpetus on tänapäeva hinduismi alustala. Hindu filosoof Nikhilananda ütleb: ”Iga hea hindu on veendunud, et surematuse saavutamine pole üksnes väheste valitute privileeg — selleks on kõigil inimestel sünnipärane õigus.”
Budismi ümbersünniahel
8.—10. a) Mida ütleb eksistentsi kohta budism? b) Kuidas selgitab taassündimist üks budistlik õpetlane?
8 Budism sai Indias alguse umbes aastal 500 e.m.a. Budistliku pärimuse kohaselt rajas budismi Siddhartha Gautama nimeline India prints, kes sai pärast valgustatusele jõudmist tuntuks Buddhana. Kuna budism sai alguse hinduismist, on nende õpetused mõnevõrra sarnased. Budistliku arusaama kohaselt on eksistents katkematu taassünni ja surma tsükkel, ning nagu hinduismiski, sõltub iga inimese seisund käesolevas elus tema tegudest, mis ta tegi eelmise elu jooksul.
9 Kuid budism ei seosta eksistentsi isikulise hingega, mis võib pärast surma edasi elada. ”[Buddha] pidas inimese ”mina” vaid seosetute meeleseisundite reaks, mida hoiab koos ainult iha,” märkis Arnold Toynbee. Siiski uskus Buddha, et miski — mingisugune olek või jõud — kandub ühest elust edasi teise. Budistlik õpetlane dr. Walpola Rahula selgitab seda:
10 ”Elusolend pole midagi muud kui vaid füüsiliste ja psüühiliste jõudude või energiate kombinatsioon. Surmaks me nimetame seda, kui füüsiline keha lakkab täielikult funktsioneerimast. Kas kõik need jõud ja energiad kaovad täielikult, kui keha lakkab funktsioneerimast? Budism ütleb ei. Soov, tahe, iha, janu selle järele, et olemas olla, edasi elada, sündida uuesti ja uuesti — see on tohutu jõud, mis mõjutab elusid ja eksistentse, mis paneb liikuma koguni terve maailma. See on suurim jõud, suurim energia maailmas. Budistliku käsituse kohaselt ei kao see jõud siis, kui keha lakkab funktsioneerimast ja saabub surm, vaid see ilmub edaspidi teisel kujul, põhjustades uue eksistentsi, mida nimetatakse taassünniks.”
11. Milline on budistlik arusaam teispoolsusest?
11 Budistlik arusaam teispoolsusest on järgmine. Eksistents on igavene, juhul kui isik ei saavuta lõppeesmärki nirvaanat, vabanemist taassündide ahelast. Nirvaana on olukord, kus pole ei igavest õndsust ega ülima tõelisusega üheks saamist. See on lihtsalt mitteolemine — ”paik, kus pole surma” ja puudub isikuline eksistents. ”Webster’s Ninth New Collegiate Dictionary” annab nirvaana definitsiooniks ”paik või seisund, kus kaob mure, valu ja väline reaalsus”. Budistid ei taotle mitte surematust, vaid neid ergutatakse seda hoopis ületama ja jõudma nirvaanasse.
12.—14. Kuidas avaldub budismi mitmesugustes vormides surematuse idee?
12 Kui budism jõudis mitmetesse Aasia paikadesse, kohandati selle õpetusi kohalike uskumustega. Näiteks mahajaana budismi juurde, mis domineerib Hiinas ja Jaapanis, kuulub usk taevastesse bodhisatvadesse ehk tulevastesse budadesse. Bodhisatvad lükkavad nirvaanasse jõudmise edasi loendamatute elude taha, selleks et teenida teisi ja aidata neil sinna jõuda. Seega võib inimene isegi pärast nirvaana saavutamist otsustada, et jätkab oma taassünniahelat.
13 Veel üks muudatus, mis hakkas eriti tugevat mõju avaldama Hiinas ja Jaapanis, on Buddha Amitabha ehk Amida loodud Lääne Puhta Maa õpetus. Need, kes hüüavad usus Buddha nime, sünnivad Puhtale Maale ehk paradiisi, kus on soodsamad olukorrad selleks, et saavutada lõplikku valgustatust. Milleni on see õpetus viinud? Professor Smart, keda mainiti varem, selgitab: ”Pole midagi ebatavalist, et rahva kujutlustes asusid paradiisi võlud, mida elavalt kirjeldatakse mõningates mahajaana pühakirjades, nirvaana kui ülima eesmärgi asemele.”
14 Tiibeti budism on võtnud omaks muid kohalikke elemente. Näiteks Tiibeti surnuteraamat kirjeldab isiku saatust vahepealses seisundis enne taassündi. Väidetavalt seatakse surnud ülima tõelisuse ereda valguse kätte ja need, kes pole suutelised seda valgust taluma, ei saavuta vabanemist ning sünnivad uuesti. On selge, et budismi mitmesugustes vormides avaldub surematuse idee.
Esivanemate kultus Jaapani shintos
15.—17. a) Kuidas kujunes shintoismis esivanemate vaimude kummardamine? b) Millest ilmneb, et usk surematusse on shinto põhialuseks?
15 Religioon oli Jaapanis olemas juba enne 6. sajandit m.a.j., mil sinna jõudis budism. See oli nimetu religioon, mis koosnes rahva kõlbluse ja tavadega seotud uskumustest. Ent budismi saabudes tekkis vajadus eristada Jaapani religiooni võõramaisest. Ja nii tekkiski nimetus ”shinto”, mis tähendab ’jumalate teed’.
16 Milline oli esialgne shintoistlik uskumus seoses teispoolsusega? Kui märgaladel riisi kasvatama hakati, oli selleks ”vajalik hästiorganiseeritud ja stabiilse ühiskonna olemasolu”, selgitab ”Kodansha Encyclopedia of Japan”, ”ja nii kujunesidki põllumajanduslikud riitused, mis shintoismi puhul hiljem niivõrd tähtsat rolli täitma hakkasid”. Hirmust lahkunud hingede ees mõtlesid need vanal ajal elanud inimesed välja riitusi, mille abil neid lepitada. See kujunes esivanemate vaimude kummardamiseks.
17 Shinto uskumuse kohaselt säilib ”lahkunud” hingel tema isiksus, kuigi see on surma tõttu määrdunud. Kui leinajad toimetavad mälestusriitusi, saab hing sedavõrd puhtaks, et vabaneb igasugusest õelusest ning omandab rahumeelse ja heatahtliku iseloomu. Aja jooksul tõuseb esivanema vaim jumaliku esivanema ehk kaitsja seisusse. Eksisteerides kõrvuti budismiga, võttis shinto omaks mõningad budistlikud õpetused, muu hulgas paradiisi õpetuse. Sellest me näeme, et usk surematusse on shinto põhialuseks.
Surematus ja taoism, esivanemate kultus konfutsianismis
18. Mida arvavad taoistid surematusest?
18 Taoismi rajas Lao-zi, kes olevat elanud Hiinas 6. sajandil e.m.a. Taoistliku käsituse kohaselt on elu eesmärk viia inimtegevus vastavusse taoga — loomuliku kulgemisega. Taoistliku arusaama surematusest võib kokku võtta järgmiselt: tao on kogu universumit valitsev printsiip. Taol pole ei algust ega lõppu. Üksikisik, kes elab kooskõlas taoga, saab sellest osa ja muutub igaveseks.
19.—21. Millega ajendasid tegelema taoistlikud mõtisklused?
19 Taoistid, kes püüdsid elada ühtsuses loodusega, hakkasid aegamööda tundma erilist huvi selle vananematuse ja kohanemisvõime vastu. Nad oletasid, et kui elada kooskõlas tao ehk loomuliku kulgemisega, on kuidagi võimalik ammutada looduse saladusi ning saada immuunseks kehaliste hädade, haiguste ja isegi surma vastu.
20 Taoistid hakkasid katsetama mediteerimise, hingamisharjutuste ja dieediga, mis nende arvates võis keha vananemist ja surma edasi lükata. Peagi hakkasid liikuma legendid surematutest, kes võisid lennata pilvedel ning soovi korral kas ilmuda või kaduda ja kes elasid pühadel mägedel või kaugetel saartel loendamatuid aastaid, toitudes kastepiiskadest või maagilistest puuviljadest. Hiina ajaloost on teada, et aastal 219 e.m.a. saatis keiser Qin Shi Huang-di teele laevastiku 3000 poisi ja tüdrukuga, et nad leiaksid üles legendaarse saare P’eng-lai, kus elavat surematud, ja tooksid sealt kaasa surematuks tegeva taime. Oleks tarbetu mainidagi, et mingi eliksiiriga nad tagasi ei tulnud.
21 Soovist saavutada igavene elu hakkasid taoistid katsetama alkeemiaga, et segada kokku surematuks tegevaid ravimeid. Taoistide arvates saab elu alguse sellest, kui vastandlikud (naiselikud ning mehelikud) jõud yin ja yang ühinevad. Kuna alkeemikud soovisid jäljendada looduses toimuvat, segasid nad pliid (tumedat ehk yin’i) elavhõbedaga (heleda ehk yang’iga) ja arvasid, et sel viisil valmistavad nad surematuks tegeva ravimi.
22. Kuidas mõjutas budism hiinlaste usuelu?
22 Seitsmendaks sajandiks m.a.j. oli budism tunginud hiinlaste usuellu. Selle tagajärjeks oli religioosne segu, mis koosnes budismi, spiritismi ja esivanemate kultuse elementidest. Professor Smart ütleb: ”Nii budism kui taoism andsid vormi ja sisu hauataguse eluga seotud uskumustele, mis olid vanahiina esivanemate kultuses üsna pealiskaudsed.”
23. Kuidas suhtus Konfutsius esivanemate kultusse?
23 Konfutsius, teine 6. sajandil e.m.a. elanud kuulus hiina tark, kelle filosoofia sai konfutsianismi aluseks, ei rääkinud palju hauatagusest elust. Tema rõhutas hoopis moraalse headuse ja ühiskondlikult vastuvõetava käitumise tähtsust. Kuid ta suhtus soosivalt esivanemate kummardamisse ning pani suurt rõhku lahkunud esivanemate vaimude kultusega seotud rituaalide ja tseremooniate täitmisele.
Muud idamaised usundid
24. Mida õpetab hinge kohta džainism?
24 Džainism sai alguse Indias 6. sajandil e.m.a. Selle rajaja Mahāvīra õpetas, et kõigil elusolenditel on igavene hing ja et hing võib karma kütkeist pääseda vaid äärmise enesesalgamise ja enesedistsipliini ning kõigi olendite suhtes range vägivallaeitamise abil. Džainistid on jäänud nende uskumuste juurde praeguseni.
25., 26. Millised hinduistlikud uskumused esinevad ka sikhismis?
25 Indias on sündinud ka sikhism, religioon, mida pooldab 19 miljonit inimest. See religioon sai alguse 16. sajandil, mil guru Nānak otsustas segada kokku hinduismi ja islami paremiku ning moodustada ühendreligiooni. Sikhism võttis omaks hinduistliku usu hinge surematusse, reinkarnatsiooni ja karmasse.
26 On ilmselge, et enamiku idamaiste usundite lahutamatuks osaks on usk elu jätkumisse pärast keha surma. Aga kuidas on lugu ristiusu, judaismi ja islamiga?
[Kaart lk 10]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
KESK-AASIA
KASHMIR
TIIBET
HIINA
KOREA
JAAPAN
Varanasi
INDIA
Bodhgaya
MYANMAR
TAI
KAMBODŽA
SRI LANKA
JAAVA
3. SAJAND E.M.A.
1. SAJAND E.M.A.
1. SAJAND M.A.J.
4. SAJAND M.A.J.
6. SAJAND M.A.J.
7. SAJAND M.A.J.
Budism avaldas mõju kogu Ida-Aasiale
[Pilt lk 9]
Reinkarnatsioon on hinduismi alustala
[Pilt lk 11]
Elades loodusega harmoonias, püüab taoist saada igaveseks
[Pilt lk 12]
Konfutsius suhtus soosivalt esivanemate kummardamisse