Mil moel nad head sõnumit teistele jagavad

KRISTLASTELE on antud käsk ”tehke jüngriteks kõik rahvad”, kuid see ei tähenda, nagu tuleks neil inimestele survet avaldada või neid vägisi usku pöörata. Jeesus läkitati ”viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, .. trööstima kõiki leinajaid” (Matteuse 28:19; Jesaja 61:1, 2; Luuka 4:18, 19). Jehoova tunnistajad püüavad teha sedasama, kuulutades Piibli head sõnumit. Nagu muistse aja prohvet Hesekiel, püüavad ka Jehoova tunnistajad tänapäeval leida neid, kes ”ohkavad ja ägavad kõigi jäleduste pärast, mida .. tehakse” (Hesekiel 9:4).

Tuntuim meetod, mida nad kasutavad nende leidmiseks, keda praegune olukord ahistab, on majast majja kuulutustöö. Niisiis teevad nad tõsiseid pingutusi, et jõuda rahvani, nii nagu seda tegi Jeesus, kui ta ”rändas .. linnast linna ja külast külla ning jutlustas ja kuulutas evangeeliumi Jumala riigist”. Sedasama tegid tema esimesed jüngrid (Luuka 8:1; 9:1—6; 10:1—9). Nüüdisajal püüavad Jehoova tunnistajad võimaluse korral külastada igat kodu mitu korda aastas, et vestelda korterivaldajaga mõne minuti jooksul mingil huvitaval või aktuaalsel ümbruskonda või maailma laiemalt puudutaval teemal. Tähelepanu võidakse juhtida paarile kirjakohale, ning kui korterivaldaja ilmutab asja vastu huvi, võib Jehoova tunnistaja teha sobival ajal uue külastuse, et vestlust jätkata. Võimalik on saada Piiblit või selle sisu selgitavat kirjandust, peale selle võidakse korterivaldaja soovil korraldada talle tasuta kodune piiblikursus. Miljoneid selliseid kasulikke piibliuurimisi peetakse regulaarselt nii üksikisikute kui perekondadega kõikjal maailmas.

”Seda kuningriigi evangeeliumi” saavad inimesed kuulda ka kohalikes kuningriigisaalides peetavatel koosolekutel. Jehoova tunnistajate koosolekud toimuvad seal iga nädal. Ühel koosolekul toimub avalikkusele suunatud loeng aktuaalsel teemal, seejärel uuritakse mingit piiblilist teemat või prohvetikuulutust, kasutades allikmaterjalina ajakirja ”Vahitorn”. Teine koosolek on kool, kus Jehoova tunnistajad saavad väljaõpet, et olla paremad hea sõnumi kuulutajad. Sellele järgneb osa, kus käsitletakse kohalikul territooriumil tehtavat tunnistustööd. Peale selle kogunevad Jehoova tunnistajad piibliuurimiseks korra nädalas väikeste gruppidena kodudesse.

Sissepääs neile koosolekutele on vaba, korjandusi ei tehta. Sellised koosolekud on kasulikud kõigile. Piibel ütleb: ”Pidagem üksteist silmas õhutamiseks armastusele ja headele tegudele. Ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat.” Kuigi on kindlasti vaja ka individuaalselt uurida, on ühised kokkutulekud väga ergutavad: ”Raud ihub rauda ja inimene ihub teist!” (Heebrealastele 10:24, 25; Õpetussõnad 27:17).

Jehoova tunnistajad kasutavad ära ka igapäevaelus avanevaid soodsaid võimalusi kõnelda heast sõnumist inimestele, kellega nad puutuvad kokku. See võib hõlmata lühikest mõttevahetust naabriga või kaasreisijaga bussis või lennukis, pikemat vestlust sõbra või sugulasega või keskustelu töökaaslasega lõunavaheajal. Kui Jeesus oli maa peal, tegi ta valdava osa tunnistustööst just sel moel — näiteks piki merekallast rännates, mäenõlval istudes, kellegi kodus söömaajal olles, pulmapeol viibides või Galilea järvel kaluripaadis sõites. Ta õpetas sünagoogides ja Jeruusalemma templis. Kus ta ka ei viibinud, alati leidis ta võimalusi Jumala Kuningriigist rääkida. Jehoova tunnistajad püüavad ka selles osas käia tema jälgedes (1. Peetruse 2:21).

KUULUTAMINE OMA EESKUJUGA

Ükskõik mis moel seda head sõnumit ka ei räägitaks, oleks see mõttetu, kui rääkija ise ei rakendaks neid õpetusi ellu. On silmakirjalik öelda üht ja teha teist. Usuline silmakirjatsemine on tõuganud miljoneid inimesi Piiblist eemale. Oleks vale süüdistada Piiblit. Kirjatundjatel ja variseridel olid Heebrea Kirjad, ent Jeesus mõistis nad kui silmakirjatsejad hukka. Ta küll nentis, et nad loevad Moosese käsuõpetust, ent ütles seejärel oma jüngritele: ”Kõike nüüd, mis nad iganes teile ütlevad, seda tehke ja pidage, aga nende tegude järgi ärge tehke, sest nad ütlevad küll, aga ei tee” (Matteuse 23:3). Kui kristlane annab oma õige eluviisiga eeskuju, ütleb see rohkem kui tundidepikkune jutlus. Seda mõtet rõhutati kristlikele naistele, kelle mehed olid uskmatud: ”Et ka need, kes ei ole sõnakuulelikud sõnale, naiste eluviiside läbi võidetaks ilma sõnata usule, kui nad vaatavad, kuidas te elate jumalakartuses puhast elu” (1. Peetruse 3:1, 2).

Seepärast püüavad Jehoova tunnistajad soovitada head sõnumit teistele ka oma eeskujuliku kristliku käitumisega, mida nad soovitavad neilgi järgida. Nad püüavad teha inimestele seda, mida nad tahavad, et neile tehtaks (Matteuse 7:12). Sel moel üritavad nad käituda kõigi inimestega, mitte ainult teiste Jehoova tunnistajate, sõprade, naabrite või sugulastega. Kuna nad on ebatäiuslikud, ei õnnestu see sugugi alati sajaprotsendiliselt. Ent nende südamesooviks on teha head kõigile inimestele nii kuulutades Kuningriigi head sõnumit kui ka ulatades abistavat kätt, seal kus võimalik (Jakoobuse 2:14—17).

[Pilt lk 19]

Hawaii

[Pilt lk 19]

Venezuela

[Pilt lk 19]

Jugoslaavia

[Pildid lk 20]

Praktilise kujundusega kuningriigisaalides toimuvad piibliteemalised arutelud

[Pildid lk 21]

Jehoova tunnistajad püüavad siiralt rakendada seda, millest nad räägivad, nii oma perekonnaelus kui ka teiste inimestega suheldes