Piibli kasutamine vastamisel

KUI meilt päritakse midagi meie tõekspidamiste, eluviisi, päevasündmustesse suhtumise või tulevikulootuse kohta, siis me püüame vastust andes kasutada Piiblit. Miks? Sest see on Jumala Sõna. Piibel on meie tõekspidamiste alus, sellel rajaneb meie eluviis, see kujundab meie suhtumist maailmasündmustesse. Meie tulevikulootus põhineb kindlalt Piibli inspireeritud tõotustel (2. Tim. 3:16, 17).

Me oleme täiesti teadlikud meie nimega kaasnevatest kohustustest. Me oleme ju Jehoova tunnistajad (Jes. 43:12). Niisiis ei lähtu me küsimustele vastates mitte inimfilosoofiast, vaid hoopis sellest, mida Jehoova oma inspireeritud Sõnas ütleb. Tõsi küll, meil kui üksikisikutel on oma arvamus, ent me laseme oma vaateid vormida Jumala Sõnal, sest me oleme täiesti veendunud, et see on tõde. Muidugi jätab Piibel paljudes küsimustes isikliku eelistuse vabaduse. Selle asemel et suruda teistele peale oma eelistusi, soovime õpetada Pühakirjas toodud põhimõtteid, võimaldades seeläbi oma kuulajail kasutada samasugust valikuvabadust, mida meiegi kasutame. Nagu apostel Paulus, püüame meiegi aidata ’saavutada usu sõnakuulelikkust’ (Rooml. 16:26).

Jeesus Kristust kirjeldatakse kirjakohas Ilmutuse 3:14 kui ”ustavat ja tõelist tunnistajat”. Kuidas tema vastas küsimustele ja lahendas erisuguseid olukordi? Mõnikord kasutas ta tähendamissõnu, mis panid inimesi asja üle järele mõtlema. Mõnikord aga palus ta küsijal endal öelda, kuidas ta kirjakohta mõistab. Sageli ta kas tsiteeris kirjakohti, sõnastas neid ümber või viitas neile (Matt. 4:3—10; 12:1—8; Luuka 10:25—28; 17:32). Esimesel sajandil hoiti pühakirjarulle tavapäraselt sünagoogides. Puuduvad tõendid, et Jeesusel endal selline rullide kogu oleks olnud. Ometi tundis ta Pühasid Kirjasid hästi ning viitas neile sageli, kui ta inimesi õpetas (Luuka 24:27, 44—47). Ta võis täie õigusega öelda, et seda, mida ta õpetab, ei räägi ta iseenesest. Ta kõneles seda, mida ta oli kuulnud oma Isalt (Joh. 8:26).

Meie soovime järgida Jeesuse eeskuju. Meie isiklikult pole kuulnud Jumalat rääkimas, nagu see oli Jeesuse puhul, ent Piibel on Jumala Sõna. Kui me kasutame seda oma vastuste alusena, siis me ei tõmba tähelepanu endile. Me näitame, et me ei avalda ebatäiusliku inimese arvamust, vaid oleme kindlalt otsustanud lasta Jumalal öelda, mis on tõde (Joh. 7:18; Rooml. 3:4).

Loomulikult ei ole meie soov lihtsalt Piiblit kasutada, vaid me tahame seda teha nõnda, et meie kuulaja sellest parimat kasu saaks. Me soovime, et ta kuulaks avatud mõistusega. Olenevalt inimese hoiakust võiksid teda juhtida piibliliste mõtete juurde sõnadega: ”Kas pole nii, et tähtis on see, mida ütleb Jumal?” Või siis võiksid lausuda: ”Kas teate, et Piibel käsitleb just seda küsimust?” Kui kõneled inimesega, kes ei pea Piiblist lugu, tuleb sul kasutada ehk mõnevõrra teistsugust sissejuhatust. Võiksid öelda: ”Ma võiksin teile näidata seda iidset prohvetikuulutust.” Ka võiksid sõnada: ”Inimajaloo kõige laialdasema levikuga raamat ütleb järgmist ...”

Mõnel juhul võid ehk eelistada lihtsalt teksti ümbersõnastamist. Ent seal kus võimalik, on kõige parem avada Piibel ja lugeda, mis selles on kirjas. Juhul kui see on otstarbekas, näita inimesele, kus see kirjakoht tema enda Piiblis on. Piibli otsene kasutamine avaldab tihti inimestele tugevat mõju (Heebr. 4:12).

Eriti just kristlikel kogudusevanematel lasub kohustus kasutada küsimustele vastates Piiblit. Üks kogudusevanemale esitatavaid teenistusnõudeid on see, et ta ’peaks kinni ustavast sõnast vastavalt õpetusele’ (Tiit. 1:9). Koguduseliige võib pärast kogudusevanemalt nõu küsimist langetada oma elus tõsise otsuse. Kui oluline on, et see nõuanne põhineks kindlalt Pühakirjal! Kogudusevanema sellekohane eeskuju võib mõjutada paljude teistegi õpetusviisi.