Vestluslikkus

ÜLDISELT tunnevad inimesed sõpradega vesteldes end vabalt, nad väljenduvad sundimatult. On neid, kes vestlevad elavalt, ja neid, kes on vaoshoitumad. Igal juhul on selline loomulik kõne kütkestav.

Kuid võõra inimese poole pöördudes ei sobi kõnelda üleliia familiaarselt või vabalt. Tegelikult on kultuurikeskkondi, kus vestlust võõraga alustatakse alati kindlakskujunenud tavasid järgides. Pärast kohaseid lugupidamisväljendusi oleks ehk arukas ja hea kasutada vähemametlikku keelt ning vestluslikumat stiili.

Ka lavalt kõneldes tuleb olla selles suhtes hoolas. Üleliia vaba kõnemaneer võtab kristlikult koosolekult väärikuse ning räägitavalt tõsiduse. Mõni keel eeldab vanema inimese, õpetaja, ametniku või lapsevanema poole pöördumisel kindlaid väljendeid. (Pangem tähele, milliseid väljendeid on kasutatud kirjakohtades Apostlite teod 7:2 ja 13:16.) Abikaasa või lähedase sõbra poole pöördutakse teistsuguste väljenditega. Olgugi et meie kõnemaneer ei tohiks laval olla ülemäära ametlik, peaks see väljendama lugupidamist.

Ent on tegureid, mille tõttu kõne võib tunduda üleliia jäiga või ametlikuna. Üks tegureid on lauseehitus või sõnastus. Probleem tekib siis, kui kõneleja püüab täpselt trükisõna järgi väljenduda. Ent üldjuhul on kirjalik väljendusviis küllaltki erinev suulisest väljendusviisist. Tõsi küll, tavapäraselt tehakse kõneks valmistudes uurimistööd, kasutades trükiseid. Võimalik, et kõne aluseks on trükitud kõneplaan. Kui sa aga kõnet pidades väljendad mõtteid täpselt selle järgi, kuidas need paberile on pandud, või loed neid maha trükitud kõneplaanist, siis pole küll tõenäoline, et su kõne kõlaks vestluslikult. Et säilitada vestluslikkus, väljenda mõtteid oma sõnadega ning hoidu keerukast lauseehitusest.

Teine tegur on tempovaheldus. Kõne, mis kipub olema jäik ja ametlik, tähendab tihti seda, et sõnad järgnevad üksteisele liiga ühtlaste ajavahemike tagant ning liiga ühtlase kiirusega. Tavavestlus hõlmab tempomuutusi ning sagedasi eri pikkusega pause.

Kõneldes suurele kuulajaskonnale, tuleks sul inimeste tähelepanu köitmiseks ühendada vestlusliku kõnestiiliga suurem hääle tugevus ja entusiasm.

Et omandada teenistuseks sobiv vestluslik stiil, tuleb sul teha endale harjumuseks iga päev hästi kõnelda. See ei tähenda, et sa pead olema kõrgesti haritud. Ent on hea omandada kõnelemisharjumused, mis panevad inimesi sind lugupidavalt kuulama. Seda silmas pidades mõtle sellele, kas oleks ehk vaja seoses oma igapäevakõnega töötada järgmiste punktide kallal.

1. Hoidu väljenditest, mis on vastuolus grammatikareeglitega ning mis võivad sind samastada inimestega, kelle eluviis eirab häid käitumisnorme. Järgides Koloslastele 3:8 nõuannet, väldi tahumatut või vulgaarset keelt. Seevastu igapäevasele kõnekeelele omane stiil on igati vastuvõetav. Igapäevased väljendid on vabamad, ent vastavad väljakujunenud kõnenormidele.

2. Hoidu ühtede ja samade väljendite pidevast kordamisest mis tahes mõtte edasiandmisel. Õpi kasutama sõnu, mis väljendavad täpselt seda, mida sa mõtled.

3. Hoidu tarbetutest kordustest sellega, et mõtled enne hoolega läbi, mida sa tahad öelda, ning hakkad alles siis kõnelema.

4. Hoidu varjutamast oma häid mõtteid sõnaohtrusega. Tee endale harjumuseks väljendada mõtet, mis peaks meelde jääma, selgelt ja lihtsate lausetega.

5. Kõnele nõnda, et selles väljenduks lugupidamine teiste vastu.