Huviäratav sissejuhatus

SISSEJUHATUSEL on igas kõnes suur tähtsus. Kui sa tõepoolest äratad oma kuulajais huvi, paneb see neid hoolsamini jälgima seda, mis tuleb edasi. Kui oled põlluteenistuses ja sinu sissejuhatus ei ärata huvi, siis sulle ehk ei avanegi võimalust oma esitlust jätkata. Juhul kui esitad kuningriigisaalis kõnet, ei kõnni kuulajad küll saalist minema, ent nende mõtted võivad rännata mujale, kui su jutt nende huvi ei köida.

Sissejuhatust ette valmistades pea silmas järgmisi eesmärke: 1) köita kuulajate tähelepanu, 2) näidata selgelt ära kõneaine ja 3) näidata, miks see ainevaldkond on kuulajatele tähtis. Mõnikord võidakse need kolm eesmärki saavutada lausa üheaegselt. Mõnikord aga võivad need nõuda eraldi käsitlemist ning teistsugust järjestust.

Kuidas köita kuulajate tähelepanu. Tõsiasi, et inimesed on kogunenud kõnet kuulama, ei tähenda veel seda, et nad on valmis käsitletavale jagamatut tähelepanu osutama. Miks? Nende elus on nii palju asju, mis nõuavad tähelepanu. Neil võib olla kas koduseid või muid raskusi. Sinu kui kõneleja ees seisab tõsine ülesanne köita ja hoida oma kuulajate tähelepanu. Seda saab teha mitmel moel.

Üks kõigi aegade kuulsamaid kõnesid on mäejutlus. Kuidas see algab? Luuka jutustuse järgi lausus Jeesus: ”Õndsad olete, vaesed .. Õndsad teie, kellel nüüd on nälg .. Õndsad teie, kes nüüd nutate .. Õndsad olete, kui inimesed teid vihkavad” (Luuka 6:20—22). Miks see tekitas huvi? Jeesus tõi vaid mõne sõnaga välja kuulajaid vaevavad tõsised probleemid. Neid probleeme pikemalt käsitlemata näitas ta, et inimesed, kes nende all kannatavad, võivad siiski olla õnnelikud; sealjuures tegi ta seda nõnda, et kuulajates tekkis soov teda edasi kuulata.

Huvi äratamiseks saab tõhusalt kasutada küsimusi, kuid need peavad olema tabavad. Kui su küsimused osutavad vaid sellele, et sa kavatsed rääkida kuulajaile teada asjadest, võib nende huvi kiiresti vaibuda. Ära esita küsimusi, mis tekitavad kuulajates piinlikkust või seavad nad halba valgusse. Selle asemel püüa sõnastada oma küsimused nõnda, et need ergutaksid mõtlema. Tee iga küsimuse järel lühike paus, nii et su kuulajatel oleks aega neile mõttes vastus anda. Sa võidad nende tähelepanu, kui nad tajuvad endid olevat haaratud mõttelisse dialoogi.

Veel üks tõhus tähelepanu köitmise moodus on tõsieluliste kogemuste kasutamine. Ent kui kogemus mõnele kuulajale piinlikkust valmistab, võid oma eesmärgi minetada. Sinu kavatsus võib nurjuda ka juhul, kui jääb meelde küll lugu ise, ent mitte selle õpetlik iva. Kui sissejuhatuses kasutada mingit kogemust, peaks sellest kujunema vundament mingile olulisele aspektile sinu kõne põhiosas. Kuigi loo elustamiseks võib olla tarvis mainida mõningaid üksikasju, tuleb hoolega vältida kogemuste tarbetult ulatuslikku käsitlemist.

Mõned kõnelejad alustavad kas mingi värske uudisega, tsitaadiga kohalikust ajalehest või mõne tunnustatud autoriteedi ütlusega. Olles tõepoolest teema- ja kuulajakohased, võivad ka need mõjusad olla.

Kui su kõne kuulub kõnesarja või on teenistuskoosoleku osa, on üldjuhul kõige parem kasutada lühikest ja tabavat sissejuhatust. Kui sa aga esitad avalikku kõnet, siis pea hoolega kinni sissejuhatavale osale ette nähtud ajast. Kuulajatele kõige väärtuslikumat informatsiooni saad anda edasi kõne põhiosaga.

Mõnikord tuleb sul ehk kõnelda skeptilise, koguni vaenuliku kuulajaskonna ees. Kuidas sa saaksid nende tähelepanu köita? Algkristlane Stefanos, keda iseloomustatakse kui inimest ”täis Vaimu ja tarkust”, viidi väevõimuga juudi süneedriumi ette. Seal kaitses ta kõneosavalt kristlust. Kuidas ta alustas? Aupaklikul viisil millelegi üldtunnustatule viidates. ”Mehed, vennad ja isad, kuulge! Au Jumal ilmus meie esiisale Aabrahamile” (Ap. t. 6:3; 7:2). Paulus aga kohandas oma sissejuhatust Ateena Areopaagil hoopis teistsugusele kuulajaskonnale, lausudes: ”Ateena mehed, ma näen, et te olete igapidi väga jumalakartlikud” (Ap. t. 17:22). Mõjusa sissejuhatuse tõttu oli nii üks kui teine kuulajaskond valmis edasi kuulama.

Ka põlluteenistuses olles tuleb sul inimeste tähelepanu võita. Kui külastuses pole eelnevalt kokku lepitud, võib korterivaldaja olla muude asjadega hõivatud. Mõningates maailma paikades oodatakse, et kutsumata külaline viivitamata asja juurde asuks, mujal aga eeldab hea tava kindlate viisakusnormide järgimist, enne kui külastuse põhjus teatavaks teha (Luuka 10:5).

Igal juhul aitab teesklematu sõbralikkus luua vestluseks soodsat õhkkonda. Tihti on tulus alustada millestki, mis seondub otseselt sellega, millele inimene mõtleb. Kuidas jõuda selgusele selles, millest juttu teha? Kas inimene on millegagi ametis, kui sa tema poole pöördud? Ehk harib ta põldu, hoolitseb majaümbruse eest, parandab autot, teeb süüa, peseb pesu või tegeleb lastega. Kas on ta süüvinud ajalehe lugemisse või tänaval toimuva jälgimisse? Kas teda ümbritsevad esemed kajastavad konkreetset huvi kalastamise, spordi, muusika, reisimise, arvutite või millegi muu vastu? Tihti on inimeste huviobjektiks see, mida nad on äsja raadiost kuulnud või telerist näinud. Küsimus või lühike märkus mis tahes sellisel teemal võib viia sõbraliku vestluseni.

Jeesuse vestlus Samaaria naisega Sühhari lähistel kaevul on suurepärane näide keskustelu alustamise kohta eesmärgil anda tunnistust (Joh. 4:5—26).

Eriti siis, kui kogudus töötab territooriumi sageli läbi, on sul tarvis oma sissejuhatus hoolega ette valmistada. Vastasel korral sa ehk ei saagi tunnistust anda.

Maini oma teemat. Kristlikus koguduses teatab tavapäraselt koosoleku juhataja või programmis eelnevalt osalenu sinu kõne pealkirja ning tutvustab sind. Siiski võiks sul olla kasulik tuletada sissejuhatavate mõtete käigus oma kuulajatele meelde kõne teemat. See võib, kuid ei pruugi olla teema konkreetne mainimine. Igal juhul tuleks teemat kõne esitamise jooksul järk-järgult avardada. Sissejuhatuses tuleks sul oma teemale mingit moodi tähelepanu juhtida.

Kui Jeesus läkitas oma jüngreid kuulutama, näitas ta selgelt ära, millist sõnumit neil tuleb edasi anda. ”Minnes kuulutage ning öelge: taevariik on lähedal!” (Matt. 10:7.) Pidades silmas meie päevi, lausus Jeesus: ”Seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama” (Matt. 24:14). Meid kutsutakse üles ’kuulutama sõna’, see tähendab, pidama tunnistust andes ustavalt kinni Piiblist (2. Tim. 4:2). Kuid enne, kui avada Piibel ja juhtida tähelepanu Kuningriigile, on üldjuhul tarvis viidata mõnele aktuaalsele küsimusele. Sa võiksid avaldada mõtteid kas kuritegevuse, töötuse, ebaõigluse, sõja, noorsooprobleemide, haiguste või surma kohta. Ent ära peatu negatiivsetel asjadel pikalt — sinu sõnum on positiivne. Püüa juhtida vestlus Jumala Sõna ja kuningriigilootuse teemale.

Näita, miks see teema on kuulajatele tähtis. Koguduses kõneldes võid sa olla päris kindel, et üldiselt tunnevad kuulajad huvi selle vastu, mida sa käsitled. Ent kas nad kuulavad nagu inimene, kes saab teada midagi otseselt teda puudutavat? Kas nad on tähelepanelikud, kuna nad mõistavad seda, kuidas räägitav nende eluolu puudutab, ning kuna sa õhutad neis soovi selles suhtes midagi ära teha? See saab teoks vaid siis, kui sa kõnet ette valmistades oled kaalunud hoolega oma kuulajate olusid, huvisid, hoiakuid. Kui oled seda teinud, siis lülita oma sissejuhatusse midagi, mis sellele osutab.

Nii lavalt kõneldes kui ka üksikisikule tunnistust andes on arutlusaine vastu huvi äratamise parimaid mooduseid kuulajad vestlusse tõmmata. Näita, kuidas nende probleemid, vajadused või neil meeles mõlkuvad küsimused seonduvad sinu käsitletava teemaga. Kui sa osutad selgelt sellele, et sa ei jää üldsõnaliseks, vaid käsitled asja konkreetseid külgi, jäävad nad pingsamalt kuulama. Et seda teha, tuleb aine hoolega ette valmistada.

Esitusviis. See, mida sa sissejuhatuses ütled, on küll kõige tähtsam, ent huvi võib äratada see, kuidas sa seda ütled. Seetõttu tuleks sul ettevalmistuse käigus mõelda nii sellele, mida sa kavatsed öelda, kui ka sellele, kuidas sa seda teed.

Et sõnavalik on eesmärgi saavutamisel nii tähtis, leiad sa ehk olevat kasuliku esimesed kaks-kolm lauset üsna hoolikalt ette valmistada. Üldjuhul on kõige parem valida lühikesed, lihtsad laused. Ehk soovid sa koguduses esitatava kõne puhuks need oma märkmetesse kirja panna või pähe õppida, nõnda et su avasõnadel oleks tõesti vääriline mõjujõud. Esitades mõjusa sissejuhatuse mõõdukas tempos, võib sul olla kergem end ülejäänud kõne esitamiseks vajalikul määral koguda.

Millal seda ette valmistada. Selles osas on erisuguseid arvamusi. Mõned kogenud kõnelejad arvavad, et kõne ettevalmistamine peaks algama sissejuhatusest. Mõned avalikku kõnelemist uurinud aga on arvamusel, et sissejuhatus tuleks koostada alles siis, kui kõne põhiosa on valmis.

Enne kui saad määrata kindlaks sobiva sissejuhatuse üksikasju, on sul kahtlemata tarvis teada, mis on sinu kõneaine ning milliseid peamisi punkte sa kavatsed arendada. Kuidas on aga lugu siis, kui sa valmistad kõnet ette trükitud konspekti alusel? Kui sul tekib pärast konspekti läbilugemist sissejuhatuseks idee, pole midagi halba selles, kui see kirja panna. Pea meeles ka seda, et sissejuhatuse mõjususe huvides tuleb sul arvestada nii oma kuulajate kui ka konspekti materjaliga.