Lipu tervitamine, hümni laulmine, hääletamine ja asendusteenistus

Lipu tervitaminea ja hümni laulmine. Jehoova tunnistajad usuvad, et lipu ees kummardamine või selle tervitamine ja hümni laulmine on religioossed toimingud, millega ei omistata päästet mitte Jumalale, vaid riigile või selle juhtidele. (Jesaja 43:11; 1. Korintlastele 10:14; 1. Johannese 5:21.) Üks selliseid juhte oli muistse Babüloonia kuningas Nebukadnetsar. Soovides rahvale oma suursugususe ja religioosse innukusega muljet avaldada, püstitas see võimas monarh tohutu suure kuju ning sundis oma alamaid selle ette kummardama, kui hakkas kõlama muusika, mis oli otsekui hümn. Kuid kolm heebrealast – Sadrak, Meesak ja Abednego – keeldusid kuju ette kummardamast ja seda isegi surmaähvardusel. (Taaniel, 3. peatükk.)

Meie ajal „on lipp natsionalismi peamine ususümbol ja keskne kummardamisobjekt”, kirjutas ajaloolane Carlton Hayes. „Mehed paljastavad lipu möödudes pea ning lipu ülistuseks kirjutavad poeedid oode ja lapsed laulavad ülistuslaule.” Ta lisas, et natsionalismil on ka omad pühad, nagu näiteks Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäev 4. juulil, ning oma pühakud ja kangelased ning templid ehk pühamud. Ühel avalikul tseremoonial Brasiilias tõdes sõjaväe ülemjuhataja: „Lippu austatakse ja kummardatakse ... täpselt samamoodi nagu kummardatakse Isamaad.” „The Encyclopedia Americana” täheldas: „Lipp, nagu ristki, on püha.”

Sama entsüklopeedia märkis uuemas väljaandes, et riigihümnid „on patriootliku tunde ilmingud ja väljendavad sageli soovi, et Jumal juhiks ja kaitseks rahvast või selle valitsejaid”. Jehoova teenijad pole seega sugugi ebamõistlikud, kui nad peavad religioosseteks patriootlikke tseremooniaid, kus tervitatakse lippu ja lauldakse riigihümni. Kommenteerides seda, et Jehoova tunnistajate lapsed keelduvad Ameerika koolides lippu tervitamast või truudusvannet andmast, märkis üks raamat: „Ülemkohus kinnitas lõpuks pärast mitmeid kohtuasju, et need igapäevased rituaalid on religioossed.” („The American Character”.)

Kuigi Jehoova teenijad ei võta osa tseremooniatest, mis nende silmis on pühakirjaga vastuolus, austavad nad mõistagi teiste õigust seda teha. Samuti peavad nad lugu riigilippudest kui sümbolitest ja tunnustavad seaduspäraseid valitsusi kui võime, mida on Piiblis nimetatud Jumala teenriteks. (Roomlastele 13:1–4.) Seepärast võtavad Jehoova tunnistajad kuulda üleskutset palvetada „kuningate ja kõigi võimukandjate eest”. Me teeme seda aga selleks, „et me võiksime elada rahulikku ja vaikset elu, teenides Jumalat täieliku pühendumuse ja tõsise suhtumisega”. (1. Timoteosele 2:2.)

Hääletamine poliitilistel valimistel. Tõelised kristlased peavad lugu teiste õigusest hääletada. Nad ei protesti valimiste vastu ning teevad koostööd valitud võimudega. Kuid nad ei sekku mingil juhul poliitikasse. (Matteuse 22:21; 1. Peetruse 3:16.) Mida peaks kristlane tegema maal, kus hääletamine on kohustuslik, või olukorras, kus tunded on üles köetud nende vastu, kes ei lähe hääletama? Kui mõelda sellele, et Sadrak, Meesak ja Abednego läksid Duura tasandikule, võib samasuguses olukorras olev kristlane otsustada minna valimisjaoskonda, kui tema südametunnistus seda lubab. Ent ta peab olema hoolas, et ta ei minetaks oma erapooletut hoiakut. Ta peaks arvestama järgmise kuue põhimõttega.

1. Jeesuse järelkäijad ei kuulu sellesse maailma. (Johannese 15:19.)

2. Kristlased esindavad Kristust ja tema kuningriiki. (Johannese 18:36; 2. Korintlastele 5:20.)

3. Kristlikku kogudust ühendavad ühised uskumused ning selle liikmeid seob kristlik armastus. (1. Korintlastele 1:10; Koloslastele 3:14.)

4. Need, kes valivad mõne riigiametniku, vastutavad samuti tema tegude eest. (Pane tähele põhimõtteid tekstides 1. Saamueli 8:5, 10–18 ja 1. Timoteosele 5:22.)

5. Jehoova pidas iisraellaste soovi saada endale inimvalitseja märgiks selle kohta, et nad on ta hüljanud. (1. Saamueli 8:7.)

6. Kristlane peab suutma puhta südametunnistusega rääkida mistahes poliitiliste vaadetega inimestele Jumala kuningriigist. (Matteuse 24:14; 28:19, 20; Heebrealastele 10:35.)

Asendusteenistus. Mõnes riigis nõutakse, et väeteenistusest keeldujad läbiksid asendusteenistuse. Selles asjas otsust tehes tuleks kõigepealt palvetada, võib-olla rääkida mõne küpse usukaaslasega ning seejärel treenitud südametunnistuse põhjal otsus langetada. (Õpetussõnad 2:1–5; Filiplastele 4:5.)

Jumala sõna ütleb, et meil tuleb alluda ja kuuletuda valitsejatele ja võimukandjatele, olla alati valmis tegema head ning olla mõistlikud. (Tiitusele 3:1, 2.) Seda meeles pidades võiksid mõelda järgmistele küsimustele. Kas pakutava töö vastuvõtmine läheks vastuollu kristlike põhimõtetega, mis puudutavad erapooletust, või seoks sind valereligiooniga? (Miika 4:3, 5; 2. Korintlastele 6:16, 17.) Kas selle töö tegemine raskendaks sul kristlike kohustuste täitmist või lausa takistaks seda? (Matteuse 28:19, 20; Efeslastele 6:4; Heebrealastele 10:24, 25.) Teisest küljest, kas asendusteenistuse ajakava võimaldaks sul teha Jehoova teenistuses rohkem, vahest isegi alustada täisajalist teenistust? (Heebrealastele 6:11, 12.)

Kui kristlane otsustab oma südametunnistuse põhjal minna asendusteenistusse, mitte vangi, peaksid usukaaslased tema otsusest lugu pidama. (Roomlastele 14:10.) Kui ta aga tunneb, et ei saa sellises teenistuses osaleda, peaksid teised ka sellest seisukohast lugu pidama. (1. Korintlastele 10:29; 2. Korintlastele 1:24.)