Rahu — millised on väljavaated?

AJALEHTEDE pealkirjadele vaatamata on tõsi, nagu mõistab enamus meist, et inimkond on veel kaugel tõelisest rahust. Välismaiste vägede väljaviimine Afganistanist ei toonud sellele maale veel rahu. Ning üht- või teistviisi kestab võitlus edasi Filipiinidel, Sudaanis, Iisraelis, Põhja-Iirimaal, Liibanonis ja Sri Lankas ning need on vaid mõned mainimisväärsetest.

Kui nüüd enamus inimesi soovib sõja asemel rahu, siis miks on rahu nii raske saavutada? Sajandite jooksul on poliitikud proovinud mitmeid variante rahu saavutamiseks, kuid nende pingutused on alati tühja jooksnud. Miks? Selle mõistmiseks vaadelgem mõningaid näiteid.

Rahu religiooni ja seaduse abil

Mõned peavad Rooma riiki õnnestunud katseks luua rahu. Selle valitsemise ajal kasutati kindlakskujunenud seadust, paindlikku valitsust, tohutuid leegione ja hästiplaneeritud teedevõrku nagu ühtset süsteemi, mille abil suudeti mitme sajandi vältel hoida rahvusvahelist stabiilsust suurtel aladel Väike-Aasias, Aafrikas ja Euroopas. Seda ajajärku tuntakse pax Romana (Rooma rahu) nime all. Viimaks Rooma riik siiski varises kokku sisemise korruptsiooni ja väliste sissetungide tagajärjel ning Rooma rahu lagunes.

Sellest ilmneb kurb tõsiasi inimlike pürgimuste kohta. Lootusrikkale algusele järgneb tavaliselt allakäik. Jumal ise ütles: „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale.” Ning pikema aja möödudes saavad need kurjad mõtlemised enamasti võidu. (1. Moosese 8:21) Sellele lisaks ütles prohvet Jeremija: „Süda on kavalam kõigist ja ravimatu [„meeletu”, NW] — kes seda mõistab?” (Jeremija 17:9) Inimeste käitumine on ettenägematu. Ühe inimese head kavatsused võib teha nulliks teiste kadedus või omakasupüüdlik auahnus. Ja mõni valitseja, kellel on üllad põhimõtted, võib ise muutuda ebaausaks. Kuidas võivad inimesed, arvestades kõike eelöeldut, üldse kunagi saavutada rahu?

Räägitakse, et kolmandal sajandil e.m.a. püüti tähelepanuväärsel viisil saavutada rahu India mandril. Tolleaegne mõjuvõimas valitseja Aśoka vallutas sõjakäikude ja verevalamistega endale määratu suured maa-alad. Ülestähendustest võime lugeda, et teda veendi seejärel elama vastavalt budismi põhimõtetele. Ta loobus sõjapidamisest ja püstitas kogu valitsetaval maa-alal monumente, kus oli kirjas ütlusi tema alamate innustamiseks paremale elule. Tema kuningriigis valitses tõenäoliselt rahu ja õitseng.

Kas Aśoka teguviis on tee rahule? Kahjuks ei ole. Kui valitseja suri, suri tema rahu koos temaga ja ta kuningriik varises kokku. See teeb ilmsiks tõsiasja, et ka rahuarmastava ja võimeka valitseja pingutuste elluviimine lõpuks katkeb, kuna ta on surelik. Koguja raamatu kirjutaja mainis seda probleemi, kui ta kirjutas: „Ma vihkasin kõike oma vaeva, . . . sellepärast et ma selle pean jätma inimesele, kes tuleb pärast mind! Ja kes teabki, on ta tark või alp, aga ta hakkab valitsema kõige üle, milleks mina olen vaeva näinud ja tarkuse tarvitanud päikese all! Seegi on tühi töö!” — Koguja 2:18, 19.

Inimese surelikkus on tõepoolest ületamatuks takistuseks sellele, et ta võiks püsiva rahu tuua. Selles suhtes on kindlasti tark lauliku nõuanne: „Ärge lootke õilsate peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi! Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted!” — Laul 146:3, 4.

Edasised pingutused, et tuua rahu

Ka teised inimeste pingutused näitavad, miks inimeste rahupüüdlused on määratud ebaõnnestumisele. Näiteks algatati kümnendal sajandil Euroopas „Jumala rahuks” nimetatud liikumine. See pidi kaitsma kiriku omandit ja see arenes omalaadseks mittekallaletungilepinguks, mis 12. sajandi keskpaigaks oli haaranud enamuse Euroopast.

Üheks teiseks katseks oli üritus nimega „jõudude tasakaal”. Selle põhimõtte kohaselt püüab rahvaste ühiskond, toome näiteks Euroopa, alal hoida enam-vähem võrdset jõudude tasakaalu riikide vahel ja seega sõjaohtu ära hoida. Kui mõni võimsam rahvas ähvardab nõrgemat, siis mõni teine võimas rahvas liitub temaga ajutiselt ja hirmutab eemale võimaliku agressori. Selline poliitika juhtis Euroopa riikide vahelisi suhteid Napoleoni sõdade lõppemisest kuni Esimese maailmasõja alguseni 1914. aastal.

Peale seda sõda kutsuti kokku Rahvasteliit kui foorum, kus rahvastel oli võimalus ilma sõda alustamata lahendada oma erimeelsused läbirääkimiste käigus. Rahvasteliidu tegevus lakkas, kui puhkes Teine maailmasõda, kuid peale sõda läks selle vaim edasi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sisse, mis eksisteerib tänini.

Kuid kõik need püsiva rahu saavutamiseks tehtud pingutused on ebaõnnestunud. Samal ajal, kui Euroopas valitses „Jumala rahu” liikumine, võitlesid eurooplased muhameedlaste vastu veristes ristisõdades. Samal ajal, kui poliitikud Euroopas püüdsid säilitada rahu jõudude tasakaalu abil, pidasid nad sõdu ja rajasid riike väljaspool Euroopat paiknevates maades. Rahvasteliit ei suutnud ära hoida Teist maailmasõda ega Ühinenud Rahvaste Organisatsioon kohutavaid veresaunu Kampucheas või näiteks konflikte Koreas, Nigeerias, Vietnamis ja Sairis.

Seega on kuni viimase ajani kõik poliitikute parimadki pingutused ebaõnnestunud. Valitsejad lihtsalt ei tea, kuidas saavutada püsivat rahu, kuna nad on surelikud ja nii nende kui ka teiste inimeste nõrkused on ületamatuks takistuseks. Aga isegi kui poleks nii, ei suudaks poliitikud rahu tuua. Miks mitte? Sellepärast, et eksisteerib veel üks hirmuäratav takistus.

Rahu saavutamist takistav varjatud jõud

Piibel räägib sellest takistusest, öeldes: „Kogu maailm on selle võimuses, kes on kuri.” (1. Johannese 5:19, NW) See kuri on Kurat-Saatan, üliinimlik vaimne olend, kes on meist palju tugevam. Algusest peale on Saatan võtnud osa vastuhakkamisest, valetamisest ja tapmisest. (1. Moosese 3:1—6; Johannese 8:44) Ka teised inspireeritud kirjutajad kinnitavad, et tema on maailmasündmuste võimas, kuigi varjatud mõjutaja. Paulus nimetas teda „selle asjadesüsteemi jumalaks” ja „õhuvalla vürstiks”. (2. Korintlastele 4:4, NW; Efeslastele 2:2) Jeesus nimetas teda rohkem kui üks kord „selle maailma valitsejaks”. — Johannese 12:31; 14:30; 16:11; NW.

Kuna maailm on Saatana võimu all, siis inimestest poliitikutel pole mingeid võimalusi püsiva rahu saavutamiseks. Kas see tähendab seda, et iialgi ei saabu rahu? Kas keegi suudab juhtida inimkonna rahuni?

[väljavõte lk 5]

Olgu valitseja ükskõik kui tark või olgu tal ükskõik kui üllad põhimõtted, lõpuks ta ikkagi sureb ja enamasti võtavad juhtimise üle vähem võimekad ja ilma eriliste põhimõteteta järglased

[Väljavõte lk 6]

Suurim takistus teel rahuni on Kurat-Saatan

[Pildi allikaviide lk 5]

U.S. National Archives photo