Jehoova innukad tunnistajad marsivad edasi!
JEHOOVA esimese sajandi tunnistajad olid julged ja innukad teoinimesed. Nad täitsid hea meelega Jeesuse antud ülesannet: „Minge . . . tehke jüngriteks inimesi kõikidest rahvastest.” — Matteuse 28:19, 20, NW.
Aga kust me teame, et Kristuse varased järgijad võtsid seda ülesannet tõsiselt? Sellest, et Piibli Apostlite tegude raamat tõestab, et nad olid Jehoova innukad tunnistajad, kes tõeliselt pidevalt edasi marsivad!
KASULIKKUS JA TEISED ISELOOMULIKUD JOONED
Kolmanda evangeeliumi ning Apostlite tegude raamatu keele ja stiili sarnasus näitab, et neil on olnud üks kirjutaja: Luukas, ’armas arst’. (Koloslastele 4:14) Apostlite tegude raamatu üks ainulaadseid külgi on seal säilinud vestlused ja palved. Umbes 20 protsenti raamatu sisust moodustavad kõned, näiteks Peetruse ja Pauluse kõned tõelise usu toetuseks.
Apostlite tegude raamat kirjutati Roomas umbes 61. aastal m.a.j. Ilmselt sellepärast ei mainita Pauluse saabumist keisri ette ega seda, kui Nero umbes 64. aastal kristlasi taga kiusas. — 2. Timoteosele 4:11.
Sarnaselt Luuka evangeeliumiga oli Apostlite tegude raamat adresseeritud Teofilosele. See oli kirjutatud usu tugevdamiseks ja kristluse leviku kirjeldamiseks. (Luuka 1:1—4; Apostlite teod 1:1, 2) See raamat tõestab seda, et Jehoova käsi oli tema lojaalsete sulastega. See jutustab meile tema vaimu jõust ja tugevdab meie usaldust Jumala inspireeritud ennustusse. Apostlite tegude raamat aitab samuti meil kannatada tagakiusamist, ajendab meid olema ohvrimeelsed Jehoova tunnistajad ning kindlustab meie usku Kuningriigi lootusesse.
AJALOOLINE TÄPSUS
Pauluse kaaslasena kirjeldas Luukas nende reise. Ta vestles ka pealtnägijatega. Need tegurid, mis lisanduvad põhjalikule uurimistööle, teevad tema kirjutised meistriteoseks, niivõrd kui see puudutab ajaloolist täpsust.
Õpetlane William Ramsay võis seepärast öelda: „Luukas on esmaklassiline ajaloolane: mitte ainult, et tema faktide loetelu on usaldusväärne, vaid tal on ka tõelist ajaloolist tunnetust . . . See kirjanik tuleks panna kõige suuremate ajaloolaste hulka.”
PEETRUS — USTAV TUNNISTAJA
Jumala poolt antud rõõmusõnumi kuulutamise tööd võib teha ainult Jehoova püha vaimu väes. Niisiis, kui Jeesuse järelkäijad saavad püha vaimu, saavad nad tema tunnistajateks Jeruusalemmas, Juuda- ja Samaariamaal ning „maa kõige kaugema osani”. (NW) Nelipühil, aastal 33, täidetakse nad püha vaimuga. Kuna kell on alles üheksa hommikul, ei ole nad kindlasti joobnud, nagu mõned arvavad. Peetrus annab vaimustavat tunnistust ja 3000 ristitakse. Religioossed vastased üritavad Kuningriigi kuulutajaid vaigistada, aga vastuseks palvele teeb Jumal nad võimeliseks rääkima tema sõna kõige julgusega. Järjekordsele ähvardusele nad vastavad: „Me peame pigem Jumalale kui valitsejale kuuletuma kui inimestele.” (NW) Töö edeneb ja nad jätkavad majast majja kuulutamist. — 1:1—5:42.
Lootuse panemine Jehoova vaimule aitab tema tunnistajatel tagakiusamisele vastu pidada. Nõnda siis pärast seda, kui ustav tunnistaja Stefanos kividega surnuks visatakse, on Jeesuse järelkäijad hajutatud, aga see ainult levitab sõna. Evangelist Filippus teeb pioneeritööd Samaarias. Vägivaldne tagakiusaja Saulus Tarsosest pöördub üllatuslikult. Apostel Paulusena tunneb ta tagakiusamise kuumust Damaskuses, aga pääseb juutide mõrvasepitsustest. Paulus viibib natuke aega Jeruusalemmas apostlite seltsis ja jätkab siis oma teenimist. — 6:1—9:31.
Jehoova käsi on tema tunnistajatega, nagu Apostlite tegude raamat edasi näitab. Peetrus äratab surnuist Dorkase (Tabiita). Vastuseks kutsele kuulutab ta Kaisareas head sõnumit Korneeliusele, tema perele ja sõpradele. Nad ristitakse esimeste mittejuutidena, kes saavad Jeesuse jüngriteks. Sellega lõpeb „seitsekümmend aastanädalat”, tuues meid aastasse 36 m.a.j. (Taaniel 9:24) Varsti pärast seda hukkab Heroodes Agrippas I apostel Jakoobuse ja arreteerib Peetruse. Aga ingel vabastab apostli vanglast ning ’Jehoova sõna kasvab ja levib’. — 9:32—12:25.
PAULUSE KOLM MISJONIREISI
Õnnistusi voolab neile, kes annavad ennast Jumala teenistusse, nagu tegi Paulus. Tema esimene misjonireis algab Süüria Antiookias. Küprose saarel said maavalitseja Sergius Paulus ja paljud teised usklikeks. Pamfüüliamaal Perges lahkus Johannes Markus neist Jeruusalemma, aga Paulus ja Barnabas lähevad edasi Pisiidia Antiookiasse. Lüstras ässitavad juudid tagakiusamist. Kuigi Paulust visati kividega ja arvati, et ta on surnud, ta siiski toibub ja jätkab teenimist. Lõpuks saabuvad tema ja Barnabas tagasi Süüria Antiookiasse, lõpetades esimese reisi. — 13:1—14:28.
Nii nagu esimesel sajandil, otsustab ka nüüdisaegne Juhtiv Kogu küsimusi püha vaimu juhtimise all. Ümberlõikamine ei olnud nende ’väga tarvilike’ asjade hulgas, kuhu kuulus ’ebajumalate ohvriliha ja vere ja lämbunu ja porduelu eest hoidumine’. (15:28, 29) Kui Paulus alustab teist misjonireisi, tuleb temaga kaasa Siilas ja hiljem ühineb nendega Timoteos. Kutsele tulla Makedooniasse järgneb kiire tegutsemine. Filipis viib tunnistamine rahutuste ja vangistamiseni. Aga Paulus ja Siilas vabanevad maavärisemise läbi, kuulutavad vangivalvurile ja tema perele ning neistki saavad ristitud usklikud. — 15:1—16:40.
Jehoova teenijad peaksid olema tema Sõna hoolsad uurijad, nagu olid Paulus ja Piiblit uurivad beroialased. Ateena Areopaagil annab ta tunnistust Jehoova kui Looja kohta ja mõned saavad usklikeks. Korintoses on ilmutatud nii palju huvi, et ta jääb sinna linna 18 kuuks. Seal olles kirjutab ta kirjad, 1. ja 2. Tessalooniklastele. Lahkudes Siilase ja Timoteose seltskonnast, purjetab apostel Efesosse, seal astub Kaisareasse minevasse laeva ja reisib edasi Jeruusalemma. Süüria Antiookiasse tagasisaabumise järel lõpeb tema teine misjonireis. — 17:1—18:22.
Nagu Paulus näitas, on majast majja tunnistamine kristliku teenimise oluline osa. Apostli kolmas reis (aastatel 52—56 m.a.j.) langeb suures osas kokku teise reisi marsruudiga. Pauluse teenimine tekitab vastupanu Efesoses, kust ta kirjutab kirja 1. Korintlastele. Kiri 2. Korintlastele on kirjutatud Makedoonias ja ta kirjutab Korintoses olles kirja Roomlastele. Mileetoses kohtab Paulus Efesose vanemaid ja räägib neile, kuidas ta on õpetanud neid avalikult ja majast majja. See kolmas reis lõpeb tema saabumisega Jeruusalemma. — 18:23—21:14.
TAGAKIUSAMINE EI MÕJU
Tagakiusamine ei sulge Jehoova ustavate tunnistajate huuli. Kui siis Jeruusalemma templis puhkeb Pauluse vastu üldine vägivald, annab ta neile ärritatud märatsejatele julgesti tunnistust. Tema mõrvamise vandenõu tehakse tühjaks, kui ta saadetakse relvastatud valve all maavalitseja Feeliksi ette Kaisareasse. Paulust hoitakse ahelates kaks aastat, sest Feeliks ootab aina altkäemaksu, mida kunagi ei tule. Tema järelkäija Festus kuuleb, kuidas Paulus nõuab keisri kohut. Enne Roomasse saatmist aga esitab apostel kuningas Agrippase ees liigutava kaitsekõne. — 21:15—26:32.
Katsetest kohkumata jätkavad Jehoova sulased kuulutamist. See käis kindlasti ka Pauluse kohta. Sellepärast, et ta nõudis keisri kohut, läheb ta umbes 58. aastal m.a.j. Luukaga Rooma. Mürras Lüükiamaal vahetavad nad laeva. Nad elavad üle laevahuku ja jõuavad Malta saarele, kust teine alus nad Itaaliasse viib. Isegi sõjaväe valve all Roomas kutsub Paulus inimesi enda juurde ja kuulutab neile head sõnumit. Selle vangistuse ajal kirjutab ta kirjad Efeslastele, Filiplastele, Koloslastele, Fileemonile ja Heebrealastele. — 27:1—28:31.
PIDEVALT EDASI MARSSIMAS
Apostlite tegude raamat näitab, kuidas esimese sajandi Jehoova tunnistajad jätkasid ustavalt Jumala Poja alustatud tööd. Jah, nad tunnistasid innukalt Jumala püha vaimu väe abil.
Kuna Jeesuse varased järelkäijad lootsid palvemeeles Jumalale, oli nendega Tema käsi. Nii said tuhanded usklikeks ja head sõnumit ’kuulutati kõigele loodule taeva all’. (Koloslastele 1:23) Tõepoolest, nii siis kui ka praegu on tõelised kristlased pidevalt edasi marssinud Jehoova innukate tunnistajatena!
[Kast/pilt lk 25]
SAJAPEALIK KORNEELIUS: Korneelius oli armee ohvitser ehk sajapealik. (10:1) Sajapealiku aastapalk oli reasõduriga võrreldes ligikaudu viiekordne ehk umbes 1200 teenarit, aga võib-olla palju rohkemgi. Erru minnes sai ta ametliku toetusena raha või maad. Tema munder oli värvikas: hõbedasest kiivrist seelikulaadse riideeseme, hea villase mantli ja kaunistatud säärekaitsmeteni välja. Sajapealiku väeosas oli teoreetiliselt 100 meest, aga vahel ka 80 ümber. Nekrutid tulid „Itaalia väesalka” ilmselt Rooma kodanike ja vabastatud orjade hulgast Itaaliast.
[Kast/pilt lk 25]
PALVE MAJA KATUSEL: Peetrus ei olnud kavatsenud ennast uhkeldavalt näidata, kui ta maja katusel üksinda palvetas. (10:9) Lameda katuse ümber ehitatud piire ilmselt varjas teda. (5. Moosese 22:8) Katus oli ka koht puhkamiseks ja õhtuse tänavakära eest põgenemiseks.
[Kast lk 25]
NEID PEETI INIMKUJUL ILMUNUD JUMALATEKS: Kui Paulus tervendas jalutu mehe, siis Lüstra elanikud arvasid, et jumalad on ilmunud inimestena. (14:8—18) Kreeka peajumal Zeusil oli selles linnas tempel, ja tema poeg Hermes, jumalate saadik, oli tuntud oma kõneosavusega. Sellepärast rahvas mõtles, et Paulus on Hermes, kuna ta võttis kõnelemises juhtimise endale, ja Barnabast nad pidasid Zeusiks. Oli tavaline, et ebajumalatena kummardatuid ehiti lillevanikute ja küpressi- või männiokstega, aga Paulus ja Barnabas lükkasid sellise ebajumalaid teeniva kohtlemise tagasi.
[Kast/pilt lk 25]
VANGIVALVUR SAAB USKLIKUKS: Kui maavärisemine avas vangla uksed ja päästis lahti vangide ahelad, siis Filipi vangivalvur tahtis enesele otsa teha. (16:25—27) Miks? Sellepärast, et Rooma seaduse järgi pidi vangivalvur kandma põgenenud vangi karistust. Vangivalvur ilmselt pidas paremaks ennast tappa kui kannatada piinasurma, mis ilmselt ootas mõningaid vange. Siiski, ta võttis vastu hea sõnumi ja „ta ristiti sedamaid ja kõik tema pere”. — 16:28—34.
[Kast/pilt lk 26]
KEISRILE EDASIKAEBAMINE: Sünnilt Rooma kodanikuna oli Paulusel õigus keisrile edasi kaevata ja lasta enese üle Roomas kohut mõista. (25:10—12) Rooma kodanikku ei tohtinud ilma kohtuta vangistada, peksta või karistada. — 16:35—40; 22:22—29; 26:32.
[Allikaviide]
Museo Capitolini, Roma
[Kast/pilt lk 26]
ARTEMISE TEMPLI HOIDJA: Pauluse kuulutamisest häiritud hõbesepp Demeetrios õhutas märatsemist. Aga Filipi linnakirjutaja ajas rahva laiali. (19:23—41) Hõbesepad tegid hõbedasi väikseid pühakujusid templi kõige pühama osa järgi, kus oli paljude rindadega viljakusjumalanna Artemise kuju. Linnad võistlesid omavahel au pärast olla tema ne·o·koʹros ehk „templihoidja”.
[Kast/pilt lk 26]
RASKUSI MEREL: Kui tormituul, mida nimetatakse euroakviiloks (kirdemaruks), ründas laeva, millega veeti Paulust, siis nad ’suutsid hädavaevalt toime tulla paadiga’. (27:15, 16) See oli väike paat, mida laev tavaliselt enda järel vedas. Laeval oli kaasas tugevaid köisi, mis võidi laevakerele ümber kerida selle vöötamiseks altpoolt ja masti kõikumisest põhjustatud ülekoormuse vähendamiseks tormi ajal. (27:17) Need meremehed heitsid neli ankrut ja päästsid lahti laeva juhtimiseks kasutatud juhtaerude või mõlade köied. (27:29, 40) Aleksandria laeva vööris oli „Dioskuuride märk” ehk „Zeusi poegade” (NW) Castori ja Polluxi ehiskujud, keda peeti meremeeste kaitsejumalateks. — 28:11.