Lugejate küsimusi

◼ Kas kristlasel on sobiv käia jahil või kalal?

Jahilkäimisega seotud seisukohtadele avaldavad tihti mõju sügavad tunded. Kristlasel oleks seepärast parim püüda mõista ja rakendada selles asjas Jehoova Jumala mõtteviisi, nagu seda võib leida Piiblist.

Jumal andis inimestele võimu nii „lojuste [„koduloomade”, NW]” kui ka „metselajate” üle. Alguses ei olnud inimestel Jumalalt luba ja ka mitte füüsilist vajadust loomi toiduks tappa. (1. Moosese 1:24, 29, 30) Alles pärast Veeuputust andis Jumal inimkonnale õiguse süüa loomade liha, millest oli vastavalt välja lastud ’ta hing, see on ta veri’. (1. Moosese 9:3, 4) Liha võis olla nii kodu- kui ka metsloomade oma.

Iisraellased kasvatasid loomi, selliseid nagu lambad ja veised, mida võidi veristada toiduks, kui nad soovisid liha. Nad käisid ka jahil ja kalastasid, et saada toitu. (5. Moosese 12:20—24; 14:4—20) See on kooskõlas Jumala sümboolse väljendusega, et ta ’läkitab paljude kalameeste järele, et need püüaksid tema rahvast, ja paljude küttide järele, et need kütiksid neid’. (Jeremija 16:16) Hiljem võttis Jeesus oma apostlite hulka kalamehi ja juhtis ise kalapüüdmist. — Matteuse 4:18—22; 17:27; Luuka 5:2—6; Johannese 21:4—7.

Kui eakas patriarh Iisak palus maitsvat liharooga, oli tema poeg Jaakob valmis tapma kaks sikutalle, et temale süüa teha. Eesav aga jahtis metslooma, et oma isale liha saada. Pane tähele, et Iisak palus metslooma liha, kuigi oli saada ka koduloomade liha. Pane tähele ka, et mõlemad pojad tapsid loomi toiduks, aga mitte enesele, vaid kellelegi teisele. — 1. Moosese 27:1—19.

Loomi võidi tappa ka muul põhjusel kui liha pärast. Nende nahast võidi teha rõivaid. (2. Kuningate 1:8; Markuse 1:6; Heebrealastele 11:37) Loomanahast tehti ka katteid ja anumaid, ning seda isegi nende loomade nahast, mis olid toiduks ebapuhtad ja mida iisraellased ei söönud. — 2. Moosese 39:33, 34; 4. Moosese 24:7, NW; Kohtumõistjate 4:19, NW; Laul 56:9, NW.

See Jumala nõue, et tapetud loomade veri tuleb välja valada, peaks jahimeestele meelde tuletama, et loomade elu on tema käest ja sellesse peaks seepärast suhtuma austavalt, mitte vastutustundetult. (3. Moosese 17:13) Nimrod kahtlemata tappis loomi ja ilmselt kiitles oma jahivõimetega, tapetud loomade arvuga või oma jahitrofeedega, mida ta nendest võis teha. Ta oli „vägev jahimees vastupanus Jehoovale”. — 1. Moosese 10:9, NW.

Selline jahtimisest või loomade tapmisest ning ülemäärasest kalastamisest saadav erutus võib tekkida ka kristlases. Mitmed jahi- või kalamehed, kes on uurinud oma südant, on leidnud, et neid mõjutas ’tapmise rõõm’. Selline erutus käib käsikäes loomade elu vastutustundetu mittehindamisega. Niisiis, kuigi ei ole vale jahil või kalal käia (kui saaki kasutatakse toiduks või mõneks muuks sobivaks otstarbeks), ei tohi kristlane seda kunagi teha sellise vaimuga, mis meenutaks Nimrodi. Aga on veel muidki ohtusid kui erutuse saamine tagaajamisest, tapmisest ja trofeedest.

Vahitorn, 15. juuli 1983 (inglise keeles), käsitles seda, miks tõelised kristlased ei kanna ega hoia relvi, et kasutada neid inimeste vastu või enese kaitseks nende eest. (Leheküljed 23—26) Selle nõuande üle mõtisklemine on pannud mõned tunnistajad järele mõtlema, kas on hea omada isegi jahirelvi. Ei ole just vähe neid, kes on otsustanud vabaneda neist relvadest täielikult või hoida neid mitte nähtaval ning mitte kergesti kättesaadavas kohas. Need kristlased ei taha jätta muljet, et nad oma relvadega uhkustavad või nende peale loodavad. Lisaks võib see, et ei ole relvi või et nad ei ole kergesti kättesaadavas kohas, vältida tragöödiaid. Surmatoovad relvad ei satu siis laste kätte, kes võivad kogemata kedagi haavata või tappa, ning relvad ei satu ka nende kätte, kes on äärmiselt hirmul või masendunud. — Võrdle Õpetussõnad 22:3.

Mõnedele kristlastele meeldib mingi metslooma või kala maitse ja kõige praktilisem viis sellist toitu saada on neid ise jahtida või püüda. Teised peavad lugu värskest õhust ja liikumisest, mida saab metsas jahil käies, või hindavad kalapüüdmise vaikseid tunde puhkusena. Piibel ei räägi selle vastu, seega ei ole vaja teiste üle selle pärast kohut mõista, kas nad selliseid asju naudivad või ei. Ning Iisaki ja tema poegade näitest ilmneb, et ei ole vaja teha küsimust sellest, kes seda metslooma või kala hiljem sööb. — Matteuse 7:1—5; Roomlastele 14:4.

Apostel Peetrus ilmselt pidas kalapüüdmisest lugu. Mõne nende kõrval maas lebava kala abil aitas ülesäratatud Jeesus tal analüüsida oma tundeid seoses kalade ja kalastamisega. Jeesus küsis: „Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need [„neid”, NW]?” — Johannese 21:1—3; 9—15; vaata Vahitorn, 1. november 1988, lehekülg 31, inglise keeles.

Samuti peab ka kristlasel, kes hea südametunnistusega otsustab minna jahile või kalale, olema oma asjade tähtsuse järjekord. Näiteks, kui on avatud jahi- või kalastushooaeg ja samal ajal on koguduse koosolekud, mida ta siis teeb? Või kas on tema kõnest näha, et ta on uhke oma jahtimis- või kalapüüdmisoskuste üle? Kui tore on, kui küps kristlane, kes on otsustanud vahel minna jahile või kalale, võib veendunult öelda: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas [rohkem kui need harrastused]!” — Johannese 21:16.