Vahitorni VEEBIRAAMATUKOGU
Vahitorni
VEEBIRAAMATUKOGU
eesti
  • PIIBEL
  • VÄLJAANDED
  • KOOSOLEKUD
  • w90 1/8 lk 26-31
  • Kasvatasime üles kaheksa last Jehoova distsiplineerimises

Pole ühtegi videot.

Vabandust, video laadimisel tekkis tõrge.

  • Kasvatasime üles kaheksa last Jehoova distsiplineerimises
  • Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 1990
  • Alapealkirjad
  • Sarnased artiklid
  • Jehoova teede tundmaõppimine
  • Eesmärgiks täisaegne teenimine
  • Lastekasvatamine on lisaeesõigus
  • Uuesti pioneeritööle!
  • Viljad, mis toovad rikkaliku tasu
  • Oleme teeninud Jehoovat ühtse perekonnana
    Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 1996
  • Jehoova õnnistas mu meelekindlust
    Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 1990
  • Pea meeles neid, kes on täisajalises teenistuses
    Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 2014
  • Kaheksale lapsele Jehoova teede õpetamine on toonud muret ja rõõmu
    Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 2006
Veel
Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 1990
w90 1/8 lk 26-31

Kasvatasime üles kaheksa last Jehoova distsiplineerimises

JUTUSTAB OVERLAC MENEZES

„Nad saabusid tandemjalgrattal.” Nii alustas ajakiri Jornal de Resende oma kogu lehekülge täitvat jutustust meie perekonnast, kui me 1988. aastal olime lahkumas Resendest, et minna Lagesisse Lõuna-Brasiilias.

JUTUSTUSES jätkati: „Kahtlemata mäletavad vanemad inimesed abielupaari, kes äratas Resendes tähelepanu oma originaalse ja iseäraliku liiklusvahendi tõttu: nad kasutasid jalgratast, millel oli hiigelsuur raam ja kaks istet. Ees, juhtimas, oli ’sohver’ Overlac Menezes, tagumisel istmel tema naine Maria José. Oli aasta 1956.”

Selle artikli autor oli Arisio Maciel, kes oli ka kohaliku raadiojaama juhataja. Esmakordselt kohtas ta meid 1956. aastal, kui me koos naisega Vahitorni Ühingu iganädalases raadioprogrammis Things People Are Thinking About (Asjad, mille üle inimesed mõtlevad) osalesime. Artiklis väitis ta mind öelnud olevat, et sealviibimise ajal me „külastasime kõiki Resende maju, tänav tänava järel”.

Kas sa sooviksid teada, kuidas me saime Resendes nii hästi tuntuks? Ja kuidas me oma sealoleku ajal suutsime üles kasvatada kaheksa last ’Jehoova distsiplineerimises’ ja külastada kõiki maju Resendes Kuningriigi hea sõnumiga? — Efeslastele 6:4, NW.

Jehoova teede tundmaõppimine

Jaanuaris, aastal 1950 São Paulos, hakkas üks Jehoova tunnistaja, Maria Minc, koos minu õe Adeildega Piiblit uurima. Sel ajal olin ma 16-aastane ja ristitud katoliiklane, kuid polnud kirikus juba mõnda aega käinud. Sellele vaatamata uskusin ma Jumalat ja tahtsin teda teenida. Nii ma siis läksingi ühel õhtul Adeilde juurde koju, et saada selgust uue religiooni kohta, mida ta uuris. Maria Minc kutsus mindki uurimisega ühinema ja esimest korda oma elus nägin ma Piiblit. Järgnevatel uurimistel olin hämmastunud, saades Piiblist teada, et Jumala nimi on Jehoova, et varsti saab kogu maa paradiisiks, et ei põrgut ega puhastustuld pole olemas ja et inimesel pole surematut hinge. Sugulased ütlesid mulle: „Sa lähed hulluks, kui nii palju Piiblit loed!”

Tegin piibliuurimises edusamme ja hakkasin käima koosolekutel São Paulos Belémi Koguduse kuningriigisaalis. Olin lootnud kohalviibijate hulgas näha ainult täiskasvanuid, seepärast olin meeldivalt üllatunud, kohates palju endavanuseid noori. Kuulutustööst võtsin esmakordselt osa 5. veebruaril 1950 ja sama aasta 4. novembril sümboliseerisin Jehoovale pühendumist veeristimise läbi.

Varsti peale seda määrati mind avalikuks kõnelejaks. Sel ajal tähendas see seda, et rääkisin tänavatel ja parkides, kasutades valjuhääldit, mis oli monteeritud auto kaitserauale. Teine tegutsemisviis oli töö ajakirjadega. Neil päevil tavatsesime koos oma ajakirjakottidega seista tänavanurkadel ja hüüda: „Vahitorn ja Awake! [Ärgake!] Kuulutavad Jehoova Kuningriiki!” Ma ei levitanud küll palju ajakirju, kuid sain julgust rahva ees rääkimiseks.

Eesmärgiks täisaegne teenimine

Varsti juhiti mu tähelepanu pioneerteenistuse ehk täisaegse kuulutustegevuse tähtsusele. Vahitornis, mis ilmus 1. aprillil 1950. aastal inglise keeles, oli artikkel pealkirjaga „Üha rohkem ja rohkem hea sõnumi pioneere”. Seal teatati: „Otsida esmalt Kuningriiki tähendab seada oma mõistuses alati Kuningriigi huvid kõige kõrgemale. Selline inimene otsib alati võimalusi selle huvides teenimiseks ega taotle kunagi esmalt oma materiaalseid vajadusi ega kogu oma tuleviku kindlustamiseks ilmalikku vara.” Need sõnad istutasid mu südamesse pioneerivaimu.

Varsti muutis üks noor veetlev neiu Maria José Precerutti mu elu märkimisväärsel moel. Ta tegi suuri edusamme piibliuurimises koos tunnistajatest abielupaari José ja Dília Paschoaliga. Temast sai 2. jaanuaril 1954. aastal mu armas naine, kaaslane, sõber ja abiline. Ka tema eesmärk oli tegutseda pioneerina. Niisiis, julgustatud misjonäride, nagu Harry Blacki, Edmundo Moreira ja Richard Mucha eeskujust, avaldasime soovi astuda pioneerteenistusse. Kujutlege meie rõõmu ja ärevust, kui saime vastuse: „Teie soovitamine ringkonnaülevaatajaks on heaks kiidetud!”

Kui jõudsin esimesse määratud ringkonda, olin paanikas. Minu uus ringkond hõlmas kümmet kogudust Brasiilia tolleaegses pealinnas Rio de Janeiros, kaasa arvatud mõned, mis asusid Beeteli lähedal. Esimeses koguduses, mida mind määrati külastama, oli Vahitorni Gileadi Piiblikooli misjonäride kodu. Tundsin 22-aastasena end täiesti küündimatuna ja ütlesin vend Muchale, kes oli tol ajal Brasiilia töö eest vastutav: „Mida võin mina neile inimestele õpetada?” Ta vastas: „Vend, järgi vaid Piiblit ja organisatsioonilt saadud nõuannet.” See oli tõesti hea soovitus!

Aasta hiljem jäi Maria José rasedaks ja me pidime ringkonnatöö lõpetama. Õnneks jäime siiski täisaegsesse teenistusse. Vastuseks kahe soome perekonna Edvikite ja Leiniöte palvele, määras Ühing meid eripioneerideks Resendesse, peaaegu puutumatule 35000 elanikuga territooriumile. Leiniöd olid need, kes andsid meile Jornal de Resende artiklis mainitud tandemi. Kasutades seda, olime suutelised sellel viljakal maa-alal palju tõeseemet külvama ning jätkasime seal töötamist ka mõned kuud pärast seda, kui 1956. aastal sündis meie tütar Alice. Kui me lahkusime, hakkasid kaks õde, Anita Ribeiro ja Marian Weiler, seemet kastma ja ’Jumal lasi kasvada’. Praegu on Resendes üheksa kogudust ja üle 700 kuulutaja. — 1. Korintlastele 3:7.

Üks esimesi, keda ma Resendes kohtasin, oli Manoel Queiroz. Sel ajal, kui ma bussi ootasin, andsin talle ta töökohas kaks raamatut. Tema ja hiljem ka ta naine Piedade tegid häid edusamme ning nad mõlemad ristiti. Manoel sai kogudusevanemaks ja jätkas ustavana kuni oma surmani. Õppisin ka koos Álvaro Soaresega. Ta oli üllatunud, kui esimesel koosolekul, mida ta külastas, oli kohal vaid kuus inimest, kuid nüüd on ta Resende linna ülevaataja, kus erinevates kogudustes viibib koosolekutel üle tuhande inimese. Álvaro poeg Carlos abiellus 1978. aastal meie tütre Alice’iga. Tänaseks on üle 60 Soarese perekonna liikme Jehoova tunnistajad.

Resendest lahkumine tähendas seda, et meie täisaegne teenimine asendus teise kristliku kohustusega, ’oma kodakondsete eest hoolitsemisega’. (1. Timoteosele 5:8) Siiski püüdsime pioneerivaimu alal hoida, pidades täisaegset teenistust oma eesmärgiks. Sain töökoha ühes São Paulo firmas ning terve aasta reisisin igal nädalavahetusel üle 300 kilomeetri, et aidata Resende 15 kuulutajast koosnevat gruppi. Seejärel, 1960. aastal, kolisime tagasi Resendesse.

Lastekasvatamine on lisaeesõigus

Tegelikult me ei planeerinud endale nii palju lapsi, kuid ikkagi nad tulid, üks teise järel. Pärast Alice’i sündis Léo, siis Márcia, Maércio, Plínio, André ja lõpuks 1976. aastal kaksikud Sônia ja Sofia. Igaühe võtsime õnnelikult vastu kui „pärandi Jehoovalt”. (Laul 127:3) Ja igaühte kasvatati ’Jehoova vaimses suunamises’, Tema abiga. — Efeslastele 6:4, NW.

Siiski polnud see kerge ülesanne. Aeg-ajalt valasime probleemide tõttu pisaraid. Kuid see kõik oli tasutoov. Kuidas me nende kasvatamisega hakkama saime? Perekondliku uurimise abil, selle abil, et võtsime neid pisikesest peale kaasa koosolekutele ja kuulutustööpõllule, et tegime koos kõiksugu asju, veendusime, et neil on hea seltsing, andsime neile kindla distsiplineerimise ja näitasime ise head eeskuju.

Mõned aastad tagasi kokkutulekul São Paulos Cruzeiros intervjueeris ringkonnaülevaataja meid programmi raames. Pärast seda, kui olin rääkinud oma perekondlikust uurimisest, küsis ringkonnaülevaataja minult: „Milline osa oli sinu naisel selles?” Mäletan, et pisarad tulid mulle silma ning mul oli nii suur klomp kurgus, et ma ei suutnud vastata. Miks? Sellepärast, et ma hindasin tõeliselt Maria José kindlameelset osa meie teokraatlikus perekonnas. Ilma tema ustava toetuseta oleks see tõesti väga raske olnud!

Kohe peale kihlust uurisime Piiblit Maria Joséga koos. Kui lapsed üksteise järel sündisid, oli uurimise regulaarne jätkamine tõeliseks väljakutseks. Et see kergem oleks, panin ma igal nädalal külmkapi uksele järgmise nädala uurimise aja ja märkisin materjali, mida käsitletakse. Lisaks sellele andsin vajaduse korral ka eriülesandeid. Näiteks ühel päeval kaklesid Márcia ja Plínio söögilauas. Niisiis leidsid nad järgmisel päeval külmkapi ukselt ülesande: „Kuidas saada läbi oma vendadega.” Järgmisel uurimisel ütles kumbki, mis tal öelda oli, ning lahkarvamused lahendati.

Teine probleem oli pühapäevahommikud, mil poisid üsna tihti ütlesid, et tunnevad end kuulutustööle minekuks liiga haigetena. Léo ja Plínio olid osavad kõhuvalude ja muude vaevuste väljamõtlejad, vältimaks meiega kuulutustööle kaasatulemist. Iga kord, kui ma kahtlesin, kas nad on ikka tõeliselt haiged, ütlesin midagi taolist: „Kui te olete liiga haiged teenistusse minekuks, pole te loomulikult ka piisavalt terved, et hiljem jalgpalli mängida.” Tavaliselt paranesid nad hämmastavalt kiiresti.

Ühel juhtumil oli vaja probleemiga tõsiselt tegelda. Kui Léo oli 11-aastane, läks ta koos tunnistajatest kaaslastega väljasõidule ja ostis ilma loata peaaegu kilo sinki söömiseks. Hiljem, kui me saime arve, küsis Maria José Léolt: „Kas sa unustasid, et ostsid singi?” „Ei,” vastas ta süütult. „Ma ei ostnud seda.” „Hea küll,” ütles ema, „läheme ja räägime kaupluseomanikuga.” Teel sinna tuli Léo mälu tagasi. „Nüüd ma mäletan,” tunnistas ta end süüdi, „mul polnud piisavalt raha, nii ma ostsin võlgu ja unustasin selle eest maksta.” Maksin arve ise ja palusin omanikul palgata Léo ning lasta tal töötada, kuni ta on teeninud piisavalt raha, et ta võiks mulle tagasi maksta. See oli tema karistus. Igal hommikul kell neli oli Léo see, kes esimesena tööle jõudis, ning ühe kuuga maksis ta selle summa mulle täielikult tagasi.

Meie maja oli alalõpmata täis pioneere, reisivaid ülevaatajaid, misjonäre ja Beeteli elanikke. Enamikul ajast polnud meil kodus televiisorit ning see aitas meil kujundada häid uurimisharjumusi ning kristlikku hoiakut. See oli atmosfäär, milles me kasvatasime oma lapsi. Mõned kirjadest, mis nad on meile saatnud pärast seda, kui nad on täiskasvanuks saanud, kinnitavad, et see on häid tulemusi andnud. — Vaata kasti leheküljel 30.

Uuesti pioneeritööle!

Kui enamik meie lastest oli suureks kasvanud, meenus mulle artikkel 1955. aasta 1. märtsi Vahitornist pealkirjaga „Kas täisaegne teenistus on sinu jaoks?” Selle ühes osas öeldi: „Mõned võivad vaadata täisaegsele teenimisele kui erandile. Kuid selles nad eksivad, sest oma pühendumistõotuse tõttu on iga kristlane kohustatud täiel määral teenima, kui just olukorrad, mille üle tal võimu pole, seda võimatuks ei tee.”

Ühel õhtul palusin ma Jehoovat, et ta avaks mulle jälle ukse täisaegsesse teenistusse. Mu perekond aitas sellele kaasa ning sõbrad julgustasid mind. Ja minu suureks üllatuseks lubas firma direktor, kelle juures olin 26 aastat töötanud, mul poole kohaga töötada, nii et ma sain teenida üldpioneerina. Õnnelikuna hakkasin jälle pihta tööga, mille olin pidanud jätma nii palju aastaid tagasi. Ning kolm last järgisid mu eeskuju.

Teenisime kaks aastat Itatiaias, kus ma olin olnud vanem 15 aastat, ning seejärel otsustasime minna teenima sinna, kus vajati rohkem abi. See tähendas elamist tagasihoidlikust pensionist, mis oli võrdne umbes ühe neljandikuga heast palgast. Sellest hoolimata, lootes Jeesuse tõotusele tekstis Matteuse 6:33, kirjutasime Ühingule oma plaanidest. Nädal hiljem me peaaegu hüppasime rõõmust, kui saime nende vastuse: „Meie meelest on arukas ette panna, et te Lagesi linna koliksite. Vaatamata selle linna 200000 elanikule, on seal kolmes väikeses koguduses vaid 100 kuulutajat. Te oleksite sellel territooriumil suureks abiks.”

Kolisime ümber 1988. aasta veebruaris. Oleme olnud siin tänini, rohkem kui 1000 kilomeetri kaugusel oma lastest ja sõpradest. Elasime just üle halvima talve viimase 20 aasta jooksul. Olen ainuke vanem meie koguduses, nii et tegemist on palju. Ometigi on meid väga väga õnnistatud. See piirkond valmistab erilist rõõmu. Kui koputame ustele, ütlevad inimesed: „Palun tulge sisse!” Piibliuurimisi on lihtne alustada. Kuna inimestel on raha napilt, annetatakse meile igasuguseid asju; oleme koju tulnud seebi, deodorandi, žiletiterade, beebiriiete (meie lastelaste jaoks), teravilja, juurviljade, puuviljade, jogurti, veini ja isegi jäätisega. Ükskord võtsime vastu mõned puidust taburetid!

Viljad, mis toovad rikkaliku tasu

Praegu, 56-aastasena, olen erutatud, kui mõtlen oma perekonnale. Lapsed ei olnud „tões sündinud”. Nad sündisid kristlikus kodus ning tõde pidi kinnituma nende noores mõistuses ja südames. Need, kes abiellusid, tegid seda „Issandas”. (1. Korintlastele 7:39; 5. Moosese 6:6, 7) Tõsi, oma otsustes eksisime ja tegime vigu. Mõnikord olime ka ülekohtused. Mõnel juhul ei õnnestunud mul anda parimat eeskuju või jätsin unarusse oma vastutuse isa ja abikaasana. Kui märkasin, mida olin teinud, palusin andestust Jehoovalt ja oma naiselt või lastelt ning püüdsin viga parandada.

Vaatamata meie ebatäiusele, on meie perekonnas — mis praeguseks on suurenenud väimeeste, miniate ja lastelaste läbi — kuus täisaegset teenijat, neli kogudusevanemat ja üks teenistusabiline. Kõik, välja arvatud lapselapsed, on ristitud. Kolm nooremat last, kes on ikka veel meiega, näevad oma tulevikukutsumust täisaegses teenistuses. Millist suuremat tasu võiks veel keegi loota? Olen tänulik Jehoovale, et ta on juhatanud meie laste kasvatamist tema distsiplineerimises. Oleme rõõmsad, nähes neid ikka tema õpetusi järgimas. Ja ma palvetan selle eest, et ei meie ega nemad pöörduks kunagi elu teelt kõrvale.

[Kast lk 30]

Kui meie lapsed kasvasid suureks, näitasid nad mõnikord oma kirjades, kui kõrgelt nad hindavad seda, kuidas neid on kasvatatud. Siin on mõningad nende mõtted:

„Isa, võid kindel olla, et sina ja ema olete teinud parima meie jaoks, isegi kui te tegite vigu — praegu juhtub seda tihti minu ja Carlosega, kui tegeleme oma poja Fabrícioga.”

Tütar Alice, 33-aastane, kahe poja ema.

„Peame tunnistama, et olete teinud ühiseid jõupingutusi, kasvatamaks meid Jehoova vaimses suunamises. Ja kui palju on meil sellest kasu just praegu!”

Tütar Márcia, 27-aastane, ja tema abikaasa, kes on ringkonnatööl.

„Mõistan, et eesõigus, mis mul praegu on, poleks olnud kunagi võimalik ilma teie mõlema abita, mida te andsite mulle, et rajada kindlat vaimset alust ja armastust Jehoova ning tema teenimise vastu.”

Poeg Maércio, 23-aastane, eripioneer.

„André, püüa saada täit kasu isa seltskonnast ja kogemustest. Ära kunagi ignoreeri ta nõuandeid. Te võite üksteist aidata. Olen praegu õnnelikum kui eales varem.”

Poeg Plínio, 20-aastane, Beetelis.

[Pildi allikaviide lk 26]

Foto: MOURA

    Eestikeelsed väljaanded (1984-2025)
    Logi välja
    Logi sisse
    • eesti
    • Jaga
    • Eelistused
    • Copyright © 2025 Watch Tower Bible and Tract Society of Pennsylvania
    • Kasutustingimused
    • Privaatsus
    • Privaatsusseaded
    • JW.ORG
    • Logi sisse
    Jaga