Pürgi eesmärgi poole!
Esiletõstetud kohti Kirjast Filiplastele
APOSTEL Paulus soovis, et Filipi kristlased jätkaksid pürgimist eesmärgi poole saada igavese elu autasu. Sellepärast ta kirjutaski neile kirja m.a.j. 60. või 61. aasta paiku, mil ta esimest korda Roomas vangis oli. Ta saatis oma kirja kogudusele, mille ta oli umbes kümne aasta eest rajanud Filipis, linnas, millele pani aluse Makedoonia kuningas Philippos (Aleksander Suure isa). Esimeseks sajandiks m.a.j. oli see „esimesi linnu tolles Makedoonia osas”, praegu on see Põhja-Kreeka ja Lõuna-Jugoslaavia osa. — Apostlite teod 16:11, 12.
Filipi usklikud olid vaesed, aga heldekäelised. Rohkem kui ühe korra saatsid nad üht-teist Pauluse vajaduste katteks. (Filiplastele 4:14—17) Kuid tema kiri sisaldas enamat kui vaid tänuavaldust. See oli ka julgustav, väljendas armastust ja sisaldas nõuannet.
Kristlikud omadused on ilmsed
Pauluse kiri algas tema armastuse väljendamisega Filipi usklike vastu. (1:1—30) Ta tänas Jehoovat nende annetuste eest, mida nad olid hea sõnumi edendamiseks saatnud, ja palvetas, et nende armastus kasvaks. Paulus oli rõõmus, et tema vangistus ajendas neid ’palju rohkem Jumala sõna kartmatult rääkima’. Ta ihaldas olla juba koos Kristusega, kuid tundis, et peab neid veel teenima. Samuti soovis Paulus seda, et nad ’ühel meelel võitleksid evangeeliumi usu eest’.
Järgnes suhtumist ja käitumist puudutav nõuanne. (2:1—30) Filiplasi julgustati teiste vastu isiklikku huvi ilmutama ja sellist alandlikkust üles näitama, nagu näitas üles Kristus. Nad ’paistsid otsekui taevatähed maailmas’ ja neile soovitati tungivalt ’hoida elu sõna’. Paulus lootis, et tal õnnestub saata nende juurde Timoteos, ja ta oli kindel, et ta ka ise varsti tuleb. Rahustamaks neid Epafroditose suhtes, kes oli olnud väga haige, saatis Paulus selle lojaalse sulase nende juurde.
Jätka eesmärgi poole pürgimist
Järgnevalt näitas apostel filiplastele, millele panna oma lootus, kui nad pürgivad eesmärgi poole. (3:1—21) See tuleks panna Jeesus Kristusele, aga mitte lihale või ümberlõikamisele, nagu mõned tegid. Paulus pidas oma lihalikke eeliseid pühkmeteks „Issanda Kristuse Jeesuse ülivõimsa tunnetuse vastu”. Apostel pürgis „seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna [„autasu”, NW] poole Kristuses Jeesuses” ja julgustas filiplasi olema samasuguse meelelaadiga.
Pauluse lõpunõuannete rakendamine aitas filiplastel hoida eesmärki ja autasu silme ees. (4:1—23) Ta soovitas tungivalt neil palvetes oma mured Jumalale usaldada ja oma meeli tervete mõtetega täita. Paulus kiitis neid veelkord heldekäelisuse eest ja lõpetas tervituste ning sooviga, et Issand Jeesus Kristuse ärateenimata lahkus oleks nende poolt üles näidatud vaimuga.
Pauluse kiri filiplastele edendab heldekäelisust, armastust ja alandlikkust. See julgustab lootma Kristusele ja esitama südamesttulevaid palveid Jumalale. Ning kindlasti aitavad Pauluse sõnad Jehoova tunnistajatel pidevalt eesmärgi poole pürgida, et saada igavese elu autasu.
[Kast/pilt lk 26]
Eesmärgi poole: „Ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees,” kirjutas Paulus, „ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna [„autasu”, NW] poole Kristuses Jeesuses.” (Filiplastele 3:13, 14) Apostel pingutas kõigest jõust nagu see, kes osaleb võidujooksus. Ta ei raisanud aega ja jõudu tagasivaatamiseks, vaid pürgis oma eesmärgi poole — nagu jooksja, kes pingutab, et ületada finišijoon. Pauluse ja teiste võitud kristlaste jaoks oli autasu taevane elu, mille nad saavad ülesäratamise kaudu pärast seda, kui nad on Jumalale ustavatena oma maise teekonna lõpetanud. Ükskõik kas meie lootus on taevane või maine, säilitagem laitmatus Jehoova ees ja pürgigem tema tunnistajatena seatud eesmärgi poole. — 2. Timoteosele 4:7.