Religioon — miks ei tunta selle vastu huvi?
„INIMENE ilma religioonita on nagu maja ilma akendeta.” Nii väljendas üks jaapani mees oma pojale Mitsuole vajadust religioosse valgustuse järele. Kuid Mitsuo ei võtnud oma isa sõnu tõsiselt. Jaapanis, nagu mujalgi, paistab üha kasvav hulk arvavat samamoodi. Nad on nõus olema ’majad ilma akendeta’, tundes vähe huvi selle vastu, et lasta oma ellu religioossel valgusel paista.
Seepärast, kui Jaapanis viidi läbi rahvusliku iseloomu uurimine, kuulutas 69 protsenti jaapanlasi, et nad ei pea endid religioosseteks. Noorte hulgas oli suhe veelgi kõrgem. Samuti ei käi Tais, mis oli kunagi religioosne budistlik maa, 75 protsenti linnades elavatest inimestest enam budistlikes templites. Inglismaal on viimase 30 aasta jooksul peaaegu kaheksandik anglikaani kirikutest suletud, sest seal ei käida enam.
Kuid Jaapanis on välised religiooni tunnusmärgid ikka veel väga silmatorkavad. Aga nagu kallis portselan, võetakse ka need välja ainult haruldastel juhtudel — näiteks pulmade ja matuste ajal. Religiooni väärtustatakse rohkem kohaliku kultuuri ja perekonnapärandi säilitajana kui vaimse valgustajana. Paljud vaatavad religioonile nagu lihtsalt ravivahendile nende jaoks, kes on nõrgad ja hädised; nad ei suuda näha mingisugust muud tõelist kasu, mida see võiks anda. „Religioon on hea asi, kui sul on selle jaoks aega või kui sa tunned selle järele vajadust,” ütlevad mõned, „kuid et ära elada ja rahadega välja tulla, tuleb sul enda peale loota.”
Mis on selle apaatia taga? Põhjuseid võiks tuua terve hulga. Esiteks, sotsiaalne keskkond. Palju noori on saanud napilt või üldsegi mitte religioosset kasvatust. Pole siis mingi ime, et paljud neist, elades ühiskonnas, mis peab materialistlikke püüdlusi kõrgeks väärtuseks, sirguvad materialistlikult meelestatud täiskasvanuteks.
Mõnedes maades on inimesi religioonist eemale viinud ka ahnete ja ebamoraalsete TV jutlustajate ja teiste silmapaistvate religioonijuhtide skandaalne käitumine, nagu seda on teinud ka religiooni sekkumine poliitilistesse afääridesse ja sõjalistesse püüdlustesse. Selle näiteks on sündmused seoses Jaapani sinto religiooniga. „[Teise maailma-] sõja lõppemine kaotusega 1945. aasta augustis seadis sintoismi pühamud kohutava kriisi ette,” nendib Encyclopædia of the Japanese Religions. Sintoism, mis õhutas sõjalõõma ja tõotas võitu, valmistas inimestele pettumuse. Kiiresti levis filosoofia, et Jumalat või Buddhat polegi olemas.
Kuid kas me peaksime tegelikult rahulduma iseka, kitsarinnalise seisukohaga — mis nõuab soovide kohest rahuldamist? Enamikul inimestel on uuriv mõistus. Nad soovivad teada, kust nad on tulnud, kuhu nad lähevad, miks elavad ja kuidas elada. Nad elavad lootuses. Elu kohta käivate küsimuste kõrvalejätmine või allasurumine mõttega, et „neid asju ei tea keegi”, ei paku rahuldust. Isegi ateist Bertrand Russell rääkis, et teda „vaevab kummaline tung otsida midagi, mis on väljaspool maailma”. Tõeline religioon võib taolised otsingud sihile viia. Aga kuidas? Mis tõestab, et on olemas religioon, mis väärib, et seda tõsiselt võtta?