Miks kristlik kummardamine on kõrgem
Esiletõstetud kohti kirjast Heebrealastele
JEHOOVA JUMAL tutvustas kummardamise kõrgemaid külgi, kui ta saatis oma Poja Jeesus Kristuse maa peale. See oli nii sellepärast, et Jeesus, kristluse Rajaja, on kõrgem inglitest ja prohvet Moosesest. Kristuse preestriamet on palju kõrgem kui vanaaja iisraellaste leviitide amet. Ja Jeesuse ohver oli kaugelt kõrgem nendest loomohvritest, mida ohverdati Moosese seaduse all.
Need asjad on tehtud selgeks kirjas Heebrealastele. Apostel Paulus kirjutas selle kirja ilmselt Roomas umbes aastal 61 m.a.j. ja saatis heebrea usklikele Juudamaal. Juba algusest peale arvasid Kreeka ja Aasia kristlased, et kirja kirjutas Paulus, ja seda toetab ka kirjutaja laialdane Heebrea Kirjade tundmine ning loogiline ülesehitus, mis on apostlile omane. Ta jättis oma nime nimetamata võib-olla juutide eelarvamuste pärast tema vastu ja sellepärast, et ta oli tuntud kui „paganate apostel”. (Roomlastele 11:13) Vaadelgem nüüd lähemalt kristluse kõrgemaid külgi, nagu Paulus seda oma kirjas Heebrealastele näitas.
Kristus on kõrgem kui inglid ja Mooses
Esmalt on näidatud Jumala Poja kõrgemat seisust. (He 1:1—3:6) Inglid kummardavad teda ja tema kuninglik valitsus toetub Jumalale. Sellepärast me peame eriti tähele panema, mida Poeg rääkis. Pealegi tuleks meil meeles pidada, et kuigi inimene Jeesus oli inglitest madalam, ülendati ta nendest kõrgemaks ja talle anti valitsus tulevase asustatud maa üle.
Jeesus Kristus on kõrgem ka Moosesest. Kuidas? Mooses oli teenija ainult iisraellastele seatud Jumala kojas. Aga Jehoova pani Jeesuse kogu koja ehk Jumala rahva koguduse üle.
Kristlased pääsevad Jumala hingamisse
Järgmisena toob apostel välja, et on võimalik pääseda Jumala hingamisse. (3:7—4:13) Egiptuse orjusest vabanenud iisraellased ei saanud sellesse pääseda, sest nad olid sõnakuulmatud ja neil ei olnud usku. Aga meie võime sellesse hingamisse pääseda, kui me näitame üles usku Jumalasse ja järgime sõnakuulelikult Kristust. Ja siis me naudime iga päev kõrgemaid õnnistusi, puhates kõigist omakasupüüdlikest tegemistest, selle asemel et ainult kord nädalas hingamispäeva pidada.
Jumala hingamisse pääsemine on üks tõotusi tema sõnas, mis „on elav ja vägev ja teravam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta lõhestab hinge ja vaimu”. Ta teeb seda nii, et tungib ajenditeni ja suhtumisteni ning teeb vahet lihahimude ja vaimse meelelaadi vahel. (Võrdle Roomlastele 7:25.) Kui meie „hing” ehk elu indiviidina on ühendatud jumaliku „vaimuga” ehk meelelaadiga, siis me võime pääseda Jumala hingamisse.
Kõrgem preestriamet ja leping
Paulus näitab järgnevalt Kristuse preestriameti ja uue lepingu üleolekut. (4:14—10:31) Patuta Jeesus Kristusel on kaastunne patuste inimeste vastu, sest ka teda on igas suhtes läbi proovitud. Pealegi on Jumal nimetanud teda „preestriks igavesti Melkisedeki korra järgi”. Jeesus pärib vastupidiselt leviitidest ülempreestritele hävimatu elu ja nii ei ole talle tema päästetöös tarvis järglasi. Tal ei ole vaja ohverdada loomi, sest ta on ohverdanud oma väga palju kõrgema patuta ihu ning on oma vere väärtusega taevasse läinud.
Jeesuse vere abil kinnitatud uus leping on kõrgem Seaduselepingust. Neil, kes on uues lepingus, on Jumala seadused südames ja nad naudivad pattude andeksandmist. (Jeremija 31:31—34) Tänulikkus selle eest ajendab neid oma lootust avalikult kuulutama ja oma kaasusklikega kogunema. Aga vastupidiselt neile ei ole tahtlikel patustajatel pattude eest enam mingit ohvrit.
Usk on eluliselt vajalik!
Kõrgemast uuest lepingust kasusaamiseks on meil vaja usku. (10:32—12:29) Kui me tahame kätte saada seda, mida Jehoova on tõotanud, siis on vaja ka vastupidavust. Meid julgustab vastupidamisele „suur pilv” enne Kristust elanud tunnistajaid, kes meid ümbritsevad. Aga eriti peaksime vaatlema täpselt Jeesuse täiuslikku käitumist kannatustes. Kõigisse kannatustesse, mida Jumal meile lubab, tuleks suhtuda kui distsiplineerimisse, mis võib kanda õigluse rahuvilja. Jehoova tõotuste usaldatavus peab suurendama meie soovi osutada talle püha teenimist „jumalakartuse ja aukartusega”. — NW.
Paulus lõpetab manitsustega. (13:1—25) Usk peab ajendama meid ilmutama vennaarmastust, olema külalislahked, meeles pidama kannatavaid kaasusklikke, pidama abielu au sees ja olema ’rahul sellega, mis meil on’. Me peaksime jäljendama nende usku, kes juhivad kogudust ja neile kuulekad olema. Lisaks tuleb meil hoiduda ärataganemisest, kanda seda teotust, mida Jeesuski, viies „tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit” ja jätkata hea tegemist. Selline käitumine on samuti üks osa tõelise kristluse kõrgemast küljest.
[Kast/pilt lk 24]
Mitmesugused ristimised: Osa kummardamisest iisraellaste tabernaakli juures pidi toimetatama „toitude ja jookide ja mitmesuguste pesemistega [„ristimistega”, NW]”. (Heebrealastele 9:9, 10) Need ristimised olid rituaalsed pesemised, mida nõudis Moosese seadus. Pesti nõusid, mis olid saanud roojaseks, ja rituaalne puhastamine hõlmas ka riiete ning keha pesemist. (3. Moosese 11:32; 14:8, 9; 15:5) Preestrid pesid end, ja esemeid, millel oli tegemist põletusohvritega, loputati vees. (2. Moosese 29:4; 30:17—21; 3. Moosese 1:13; 2. Ajaraamat 4:6) Aga need „mitmesugused ristimised” ei hõlmanud rituaalset ’karikate ja kannude ja vasknõude ristimist’, millist kommet mõned juudid Messia ajal juba järgisid; ka ei viita Heebrealastele 9:10 vee alla kastmisele Ristija Johannese poolt või nende ristimisele, kes kristlastena sümboliseerivad oma pühendumist Jumalale. — Matteuse 28:19, 20; Markuse 7:4, NW; Luuka 3:3.