Lugejate küsimusi

◼ Iiob 33:24 räägib „lunarahast”, mis Hiiobi jaoks oli leitud ja mis lubas tal vältida surma. Kes pidi Hiiobi lunastuseks olema?

Sellel ajal ei olnud inimlikku lunastusohvrit Hiiobi eest, aga Jumal kattis ehk andis andeks Hiiobi patu.

Saatan põhjustas Hiiobile palju hädasid, mis sisaldas ka „kurjasid paiseid jalatallast pealaeni”. Hiiobi olukord oli nii halb, et tema naine soovitas talle tungivalt: „Nea Jumalat ja sure!” Hiiob mõtles isegi, et surm on sellistest kannatustest parem. — Iiob 2:7—9; 3:11.

Kui tundus, et Hiiob võib surra, andis Eliihu hinnangu Hiiobi ebakindlale olukorrale ja andis põhjust lootuseks, öeldes: „Ta ihu kõhetub nähtamatuks . . . Nõnda ligineb ta hing hauale ja ta elu sellele, mis toob surma! Kui aga tema jaoks on ingel, eestkostja, üks tuhandetest, kes kuulutab inimesele, mis tema kohus on, ja annab temale armu ning ütleb: ’Vabasta teda haudaminekust, ma olen lunaraha saanud!’ siis muutub ta ihu noorusest lihavaks.” — Iiob 33:21—25.

Me teame, et Jeesus Kristus andis oma täiusliku inimelu vastavaks lunastuseks ebatäiuslike inimeste eest. Tema ohver tasakaalustas selle, mille Aadam oli kaotanud, makstes patust vabastamiseks vajaliku hinna. (Roomlastele 5:12—19; 1. Timoteosele 2:5, 6) See ei ole siiski sõna „lunaraha” ainukene kasutus Piiblis. See heebreakeelne sõna, mida võib leida Iiob 33:24, tähendab põhiliselt „katet”. (2. Moosese 25:17, NW) Kui Jumal tegeles muistse Iisraeliga, oli tal pattude katmise ehk lepitamise korraldus — ohvrid, mis katsid pattu ja tegid asjad inimeste ning Jumala vahel selgeks. — 2. Moosese 29:36; 3. Moosese 16:11, 15, 16; 17:11.

Jumal oli siiski juba varem soovinud vastu võtta ohvreid kui tänuavaldusi ning andeksandmise ja heakskiidu palumisi. (1. Moosese 4:3, 4; 8:20, 21; 12:7; 31:54) Hiiob mõistis selliste ohvrite väärtust. Me loeme: „Ta tõusis hommikul vara ja ohverdas põletusohvreid, igaühe [oma poja] eest ühe, sest Hiiob mõtles: ’Võib-olla on mu pojad pattu teinud ja südames Jumalat neednud!’ Nõnda tegi Iiob alati.” (Iiob 1:5) Kuna ta püüdis Jumalale meeldida ja tal oli ilmselt kahetsev vaim, oli tema ohvritel Jumala silmis väärtus. — Laul 32:1, 2; 51:19.

Aga Hiiob kannatas hiljem haiguse all, mis tundus ähvardavat tema elu. Tal oli ka väär suhtumine oma õiglusse ja ta vajas parandust, mida Eliihu talle pakkus. (Iiob 32:6; 33:8—12; 35:2—4) Eliihu ütles, et Hiiobi halb olukord ei pea jätkuma kuni surmani ja hauda (Šeoli) minekuni. Kui Hiiob kahetseks, siis leitaks „lunastus”. — Iiob 33:24—28.

Me ei peaks mõtlema, et Eliihu mõtles juba siis „lunastuse” all inimest, kes sureks Hiiobi eest. Kui vaadelda ohvreid, mida tõelised kummardajad olid harjunud tooma, võis lunastus, millele Eliihu Hiiobi juhul viitas, olla loomohver. On huvitav, et Jumal rääkis hiljem Hiiobi kolmele kriitilisele kaaslasele: „Ohverdage eneste eest põletusohver, ja mu sulane Iiob palugu teie eest.” (Iiob 42:8) Ükskõik, missuguse lunastuse läbi see pidi toimuma, mõtles Eliihu peamiselt seda, et Hiiobi patt saaks kaetud ja ta saaks selle tulemusena kasu.

Nii juhtuski. Hiiob ’kahetses põrmus ja tuhas’. Ja siis? „Jehoova pööras Iiobi saatuse [„vangistatud olukorra”, NW] . . . Ja Jehoova õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest . . . Pärast seda elas Iiob veel sada nelikümmend aastat ja nägi oma lapsi ja lastelapsi neli põlve.” Muidugi ei vabastanud see lunastus Hiiobit patust, sest ta suri omal ajal. Aga tema elu pikendamine tõestab seda, et ka tegelikult ’muutus ta ihu noorusest lihavaks ja ta pöördus tagasi oma nooreea päevadesse’. — Iiob 33:25; 42:6, 10—17.

Need õnnistused, mis tulenesid piiratud lunastuse rakendamisest Hiiobi kasuks, olid eelpildiks külluslikest õnnistustest, mis tulevad usklikule inimkonnale uues maailmas. Siis on kättesaadav Jeesuse lunastusohvri täielik kasu, mis kõrvaldab igaveseks patu ja ebatäiuse hukatusliku mõju. Siis on meil tõeline põhjus ’hõisata’, nagu ütles Eliihu! — Iiob 33:26.