Pattude pihtimine — kas midagi on valesti?

„PIHTIMINE on vaimne puhastumine, üks moodus uuesti alustada, üks moodus kõik endine maha jätta. Armastan pihil käimist, preestrile oma pattudest rääkimist, tema andestamist mulle ja õnnetunnet, mis sellele järgneb.” Nii räägib üks andunud katoliiklane. — Bless Me, Father, for I Have Sinned.

Vastavalt teosele New Catholic Encyclopedia „Kristus andis ehk määras ainult preestrile võimu [patte] kinnitada ja neist vabastada või andeks anda ja meeles pidada”. Seesama teatmeteos ütleb, et korrapärane pihtimine peaks „taastama raske patu läbi kaotatud elupühaduse ja . . . puhastama südametunnistuse”. Kuid paljudes maades valitsev moraalne õhkkond näitab, et korrapärane pihtimine ei ajenda just paljusid ’hoiduma kurjast ja tegema head’. (Laul 34:15) Kas midagi on siis valesti?

Kas ainult kombetäitmine?

Pihtimine võib saada alguses võib-olla ainult kombetäitmiseks. Iirimaal on esimene pihtimine enne esimest armulauda. Ja kas see üllataks, kui seitsmeaastane tütarlaps mõtleb rohkem ilusa väikese pruudikleidi peale, mida ta kandma hakkab, kui „raske patu läbi kaotatud elupühaduse taastamisele”?

„See, mis mind sugulastelt raha saamise kõrval kõige rohkem erutas, oli riietus,” möönab Ramona, kes seitsmeaastaselt esimest korda pihtis. „Ühelgi tüdrukul, keda ma tundsin,” jätkab ta, „ei olnud mingit vaimset tunnet. Sel ajal keegi meist isegi ei mõelnud Jumalale.”

Tegelikult võib noorte laste korrapärasele pihtimisele sundimine viia mehhaanilise ettekandmiseni. „Ma lihtsalt rääkisin ikka ja jälle üht ja sama,” ütleb Michael, kes samuti seitsmeaastaselt pihtima hakkas.

Raamatus Bless Me, Father, for I Have Sinned toodud mõningate katoliiklaste selgitused näitavad, et pihtimisel oli nende jaoks vähe vaimset väärtust isegi siis, kui nad said vanemaks. „Pihtimine õpetab sind valetama, sest on mõningaid asju, mida sa lihtsalt ei saa ennast sundida preestrile rääkima,” tunnistas üks inimene. Kooskõla puudumine preestrite hulgas võib viia minimaalse patukahetsuseni. Mõningad on otsinud „head” pihiisa, et saada just seda nõuannet, mida nad tahtsid kuulda. „Pärast kolm kuud kestnud otsinguid leidsin oma pihiisa. Näen teda lepitusruumis iga kuu näost-näkku; ta on oivaline,” ütles üks noor naine. „Kui sa olid terane, siis leidsid preestri, kes oli kurt ja ei rääkinud rohkem inglise keelt kui ’kolmekordne austus Maarjale’,” ütles üks teine katoliiklane.

On ilmne, et mõningate inimeste pihtimisega on midagi valesti. Ent Piibel näitab, et patte on vaja pihtida, sest ta ütleb: „Kes oma patte varjab, ei edene, aga kes neid pihib ja need hülgab, leiab armu.” — Õpetussõnad 28:13, The New Jerusalem Bible.

Kas see tähendab, et kristlane peaks pihtima kõiki oma patte? Ja kui, siis kellele? Järgmine artikkel käsitleb neid küsimusi.