Kas maailmarahu on silmapiiril?

AJALOO jooksul ei ole olnud puudust rahuplaanidest ja üht või teist liiki rahudeklaratsioonidest. Kahjuks näib, et on olnud parajasti niipalju sõdu, et neid olematuks teha. Mis puutub rahulepingutesse ja üleskutsetesse, on enamik inimesi õppinud nendele mitte liiga palju lootust panema.

Aga mõnede viimaste aastate jooksul on paljud vaatlejad ja päevasündmuste kommentaatorid hakanud tundma, et on toimumas midagi erilist. Nad on esile tõstnud võimaluse, et hoolimata kohalikest probleemidest võidakse seekord rajada alus maailmarahuks. „Lootus konfliktide rahumeelsele lahendamisele on tugevamal alusel kui ühelgi teisel aastal pärast Teise maailmasõja lõppu,” ütles Stockholmi Rahvusvaheline Rahuinstituut. Ühte silmapaistvat korrespondenti ajendasid Ida-Euroopa kiirestimuutuvad sündmused teatama: „Rahu Maal tundub praegu palju võimalikum kui mingil muul ajal alates Teisest maailmasõjast.” Isegi ajakiri The Bulletin of the Atomic Scientists peegeldas seda meeleolu. Aastal 1988 lükkas ta oma kuulsa viimsepäevakella osutit kolmelt minutilt enne südaööd kuuele minutile enne südaööd, ning 1990. aasta aprillis veelgi tahapoole, kümnele minutile enne südaööd.

Enne sõja puhkemist Lähis-Idas tekitas see kõik palju optimismi ja eufooriat. Aga isegi sellest ajast alates räägivad mõned inimesed, nagu oleks külm sõda ja võidurelvastumine ülemaailmse tähtsusega suurriikide vahel juba lõppenud. Mõningad mõtisklevad selle üle, mida teha kogu selle rahaga, mida valitsused loodavad vähendatud sõjakulutuste arvel säästa. Kas on võimalik, et kestva rahu aeg on tõesti käes? Kas rahvad tõesti õpivad ’taguma oma mõõku sahkadeks ja oma piike sirpideks’? (Jesaja 2:4) Mida näitavad faktid?

Unustatud sõjad

„Külma sõja lõpp ja uus pingelõdvendus Ida ja Lääne vahel on pannud mõningaid uskuma, et rahu ongi päevakorral,” täheldab Londoni The Economist. „Nii see ei ole. Vabanenud ühest suurest pingeallikast, on maailmal ikka veel rohkesti väikeseid.” Mis need „väikesed” pinged ehk konfliktid on?

Ameerika Ühendriikides asuv sõltumatu uurimisorganisatsioon Lentz Peace Research Laboratory teatab, et septembris 1990 raevutses maailmas vähemalt 15 sõda. Selle hulka ei kuulunud Iraagi sissetung Kuveiti, sest ettekanne haaras ainult neid sõdasid, kus selleks ajaks oli ühe aasta kohta tapetud vähemalt tuhat inimest. Mõned nendest sõdadest on kestnud juba 20 või rohkem aastat. Kokku on need nõudnud 2900000 inimelu ning enamik neist on olnud tsiviilisikud. See loetelu jätab välja mõned kõige verisemad sõjad, mis eelnenud aastal just olid lõppenud, nagu näiteks Uganda, Afganistani ja Iraani-Iraagi sõda.

Ligi kolm miljonit inimest tapetud ajal, mil maailmas on väidetavasti rahu! See iseenesest on juba traagiline. Veel suurem tragöödia on aga see, et enamik neist sõdadest on jäänud ülejäänud maailmale praktiliselt märkamatuks ja selle pärast ei ole kurdetud. Neid võiks nimetada unustatud sõdadeks, sest enamik neist — riigipöörded, kodusõjad ja revolutsioonid — on toimunud ühe või teise vähearenenud rahva seas. Enamik inimesi rikastes tööstusmaades ei näi Sudaanis tapetud poole miljoni inimese või Angoolas tapetud kolmandiku miljoni inimese vastu eriti huvi tundvat. Tegelikult on need, kes väidavad, et maailm on alates Teisest maailmasõjast olnud enneolematus rahuperioodis, teinud seda sellepärast, et ei ole olnud sõda arenenud rahvaste vahel ja et vaatamata tohutule pingele ja relvastumisele ei ole ülemaailmse tähtsusega suurriigid üksteise vastu sõda alustanud.

Kas on lootust rahule?

Kui rahu tähendaks lihtsalt seda, et ei ole ülemaailmset tuumasõda, siis võiks väita, et maailma rahvad on juba teinud oma rahupüüetes mõningaid edusamme. Vastastikuse kindla hävingu suunast arusaamine on neid suurriike seni tagasi hoidnud. Aga kas see on tõeline rahu? Kuidas see võib seda olla, kui inimesed elavad pidevas silmapilkse ja täieliku hävitamise hirmus? Kuidas võime rääkida rahust, kui üle maailma on suuremad või väiksemad sõjad purustanud nii paljude inimeste elud, hävitanud nende elatise ning pühkinud minema nende väljavaate mõttekale ning rahuldustpakkuvale eksisteerimisele.

Nobeli preemia laureaat Elie Wiesel kirjutas kord: „Mäletamatutest aegadest saadik on inimesed rääkinud rahust seda saavutamata. Kas meil lihtsalt puuduvad küllaldased kogemused? Kuigi räägime rahust, me siiski peame sõda. Vahel peame sõda isegi rahu nimel. . . . Ehk on sõda liiga tähtis ajaloo osa, et seda kunagi kõrvaldada.”

Ja hiljuti Lähis-Idas puhkenud sõda on jällegi purustanud rahu illusioonid. Kas on võimalik, et inimkond on lihtsalt lootnud valele rahuallikale?

[Pilt lk 3]

„See inimpõlv maa peal võib olla tsivilisatsiooni ajaloo pöördumatu rahuperioodi tuleku tunnistaja.” — Nõukogude president Mihhail Gorbatšov tippkohtumisel USA-s Washingtonis 1990. aasta mais

[Allikaviide]

UPI/Bettmann Newsphotos

[Pildid lk 4]

„Meie ees seisab uus vabaduse maailm . . . , maailm, kus rahu jääb kestma, kus kaubandusel on südametunnistus ja kus kõik, mis tundub võimalik, on võimalik.” — USA president George Bush maailmamajanduse tippkohtumisel USA-s Texases Houstonis 1990. aasta juulis

[Allikaviide]

UPI/Bettmann Newsphotos

„Müürid, mis kord vangistasid inimesi ja ideesid, on kokku varisemas. Eurooplased määravad ise oma saatuse. Nad valivad vabaduse. Nad valivad majandusliku vabaduse. Nad valivad rahu.” — NATO deklaratsioon tippkoosolekul Inglismaal Londonis 1990. aasta juulis

[Piltide allikaviited lk 2]

Cover photos: U.S. Naval Observatory photo (stars); NASA photo (earth)