Kas sa jäljendad Jumala halastust?
„Võtke nüüd Jumal enestele eeskujuks nagu armsad lapsed.” — EFESLASTELE 5:1.
1. Miks peaks teiste jäljendamine meid kõiki huvitama?
ENAMIK inimesi jäljendab teisi kas heas või halvas mõttes. Need, kes on meie ümber ja keda me võime jäljendada, võivad meile märgatavat mõju avaldada. Õpetussõnade 13:20 inspireeritud kirjutaja hoiatas: „Kes tarkadega läbi käib, saab targaks, aga kes alpidega [„rumalatega”, NW] seltsib, selle käsi käib halvasti!” Seega ütleb Jumala Sõna põhjendatult: „Ära võta eeskujuks kurja, vaid head. Kes teeb head, on Jumalast.” — 3. Johannese 11.
2. Keda me peaksime jäljendama ja milliste teguviisidega?
2 Piiblis on meil suurepärased eeskujud meestest ja naistest, keda me võime jäljendada. (1. Korintlastele 4:16; 11:1; Filiplastele 3:17) Kuid see, keda me kõige rohkem peame jäljendama, on Jumal. Pärast seda, kui apostel Paulus on Efeslastele 4:31—5:2 nimetanud iseloomujooni ja tegusid, mida me peaksime vältima, soovitab ta meile tungivalt, et me oleksime ’üksteise vastu südamlikud ja annaksime üksteisele andeks’. Sellele järgneb peamine manitsus: „Võtke nüüd Jumal enestele eeskujuks nagu armsad lapsed ja käige armastuses.”
3, 4. Millise kirjelduse Jumal iseenda kohta andis ja miks me peaksime arvestama, et ta on õiguse Jumal?
3 Millised on Jumala tegutsemisviisid ja omadused, mida peaksime jäljendama? Tema isiksusel ja tegudel on palju külgi, nagu võib näha sellest, kuidas ta ennast kirjeldas Moosesele: „Jehoova, Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patud lastele ja lastelastele.” — 2. Moosese 34:6, 7.
4 Kuna Jehoova „armastab õigust ja õiglust”, siis me peaksime kindlasti seda tema iseloomukülge tundma õppima ja jäljendama. (Laul 33:5; 37:28) Tema on Looja, samuti inimkonna kõige kõrgem Kohtunik ja Käsuandja, niisiis on tema väljendused kõigi suhtes lähtunud õigusest. (Jesaja 33:22) Seda on selgesti näidatud sellega, kuidas ta nõudis õigust ja lasi seda teoks saada oma Iisraeli rahva hulgas ning hiljem kristlikus koguduses.
Jumala õiguse teostamine
5, 6. Kuidas Jumala õigus ilmnes suhtlemisel Iisraeliga?
5 Kui Jumal valis Iisraeli oma rahvaks, siis ta küsis, kas nad ’võtavad täpselt kuulda tema häält ja tõesti peavad tema lepingut’. Olles kogunenud Siinai mäe jalamile, nad vastasid: „Me teeme kõik, mis Jehoova on öelnud!” (2. Moosese 19:3—8) Milline tõsine ettevõtmine! Inglite vahendusel andis Jumal iisraellastele umbes 600 seadust, mida nad temale pühendunud rahvana olid kohustatud pidama. Aga kuidas oli siis, kui keegi neid ei täitnud? Üks Jumala Seaduse tundja selgitas: „Inglite kaudu räägitud sõna püsis kindlana ja kõik üleastumine ja sõnakuulmatus sai oma õige palga.” — Heebrealastele 2:2.
6 Jah, iisraellane, kes ei olnud kuulekas, „sai oma õige palga” mitte inimeste õiguse järgi, mis on puudulik, vaid Looja õiguse järgi. Jumal määras seaduserikkumise eest mitmesuguseid karistusi. Kõige tõsisem karistus oli „äralõikamine” ehk hukkamine. Seda rakendati raskete seaduserikkumiste, nagu ebajumalakummardamise, abielurikkumise, verepilastuse, loomadega seksuaalvahekorra, homoseksualismi, lasteohverdamise, tapmise ja vere väärtarvitamise eest. (3. Moosese 17:14; 18:6—17, 21—29; NW) Pealegi iga iisraellane, kes mingit Jumala seadust tahtlikult ja kahetsematult rikkus, pidi saama „ära lõigatud”. (4. Moosese 4:15, 18; 15:30, 31; NW) Kui seda Jumala õigust täide viidi, võisid selle mõju tunda ka patustaja järglased.
7. Millised olid mõningad õiguse maksmapaneku tagajärjed Jumala rahva hulgas vanal ajal?
7 Sellised karistused rõhutasid Jumala seaduse rikkumise kaalukust. Näiteks, kui kellegi pojast oli saanud joodik ja täitmatu isuga õgija, pidi ta viidama vaimselt küpsete kohtunike ette. Kui need leidsid, et ta oli sihilik mittekahetsev patustaja, tuli vanematel õiguse maksmapanemisest osa võtta. (5. Moosese 21:18—21) Need, kes meie seas on lastevanemad, võivad kujutleda, et seda ei olnud kerge teha. Kuid Jumal teadis, et see oli tarvilik, et tõeliste kummardajate hulgas kurjus ei leviks. (Hesekiel 33:17—19) Selle oli korraldanud Tema, kelle kohta võis öelda: „Kõik tema teed on õiged! Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane!” — 5. Moosese 32:4.
8. Kuidas oli õigus tunnuseks Jumala suhtlemisel kristliku kogudusega?
8 Pärast paljusid sajandeid heitis Jumal Iisraeli rahva kõrvale ja valis kristliku koguduse. Ent Jehoova ei muutunud. Ta oli ikkagi ühenduses õigusega ja tema kohta võis ütelda, et ta on „hävitav tuli”. (Heebrealastele 12:29; Luuka 18:7, 8) Seepärast ta jätkas hoolitsemist, et patustajate väljaheitmisega saaks tervele kogudusele vähehaaval sisendatud jumalakartust. Pühendunud kristlased, kes said mittekahetsevateks patustajateks, tuli eemaldada.
9. Mis on eemaldamine ja mida sellega saavutatakse?
9 Mida tähendab eemaldamine? Selle kohta leiame näitliku õppetunni, kui vaatleme, kuidas esimesel sajandil ühte probleemi käsitleti. Korintose koguduses oli üks kristlane kõlvatul viisil võtnud oma isa naise ega kahetsenud seda tegu, seega andis Paulus korralduse ta kogudusest välja heita. Seda pidi tehtama Jumala rahva puhtuse kaitseks, sest „pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks”. Tema väljaheitmine hoiaks ära selle, et tema kurjus teotaks Jumalat ja Tema rahvast. Range eemaldamisega distsiplineerimine võiks vapustada ka tema tundeid ning vähehaaval temale ja kogudusele sündsat jumalakartust sisendada. — 1. Korintlastele 5:1—13; võrdle 5. Moosese 17:2, 12, 13.
10. Kuidas Jumala sulased reageerivad, kui keegi on eemaldatud?
10 Jumala käsk on, et kui keegi kuri inimene on välja heidetud, siis kristlastel „ärgu olgu midagi tegemist niisugusega, . . . niisugusega ärge ühes söögegi”.a Niiviisi on ta suhtlemisest ära lõigatud, kaasa arvatud seltskondlik läbikäimine lojaalsete inimestega, kes Jumala seadusest lugu peavad ja sellele vastavalt elada tahavad. Mõned neist võivad olla sugulased, kes ei kuulu otseselt perekonda ega ela sellega ühises majapidamises. Neil sugulastel võib olla raske seda jumalikku juhist rakendada, samuti nagu heebrea lastevanematel ei olnud kerge endi kurjaks muutunud poja hukkamisest osa võtta vastavalt Moosese seadusele. Jumala käsk on siiski selge; nii võime kindlad olla, et eemaldamine on õige. — 1. Korintlastele 5:1, 6—8, 11; Tiitusele 3:10, 11; 2. Johannese 9—11; vaata ingliskeelset Vahitorni 15. september 1981, lehekülg 26—31; 15. aprill 1988, lehekülg 28—31.
11. Kuidas võivad Jumala isiksuse erinevad küljed seoses eemaldamisega nähtavale tulla?
11 Aga pea meeles, et meie Jumal ei ole üksnes õige; ta on ka „rikas heldusest [„armastavast headusest”, NW], ta annab andeks patu ja üleastumise”. (4. Moosese 14:18) Tema Sõna teeb selgeks, et eemaldatud isik võib kahetseda, otsides Jumala andeksandmist. Mida siis teha? Kogenud ülevaatajad võivad teda külastada, et palvemeelselt ja hoolikalt otsustada, kas on tõendeid, et ta kahetseb oma vale tegu, mis viis teda eemaldamiseni. (Võrdle Apostlite teod 26:20.) Kui see nii on, siis võib ta kogudusse tagasi võtta, nagu 2. Korintlastele 2:6—11 toodud kirjelduse kohaselt toimus selle mehega Korintoses. Kuid mõned eemaldatud on Jumala kogudusest aastaid eemal olnud. Kas on võimalik midagi ära teha, aitamaks neil näha tagasiteed?
Halastusega tasakaalustatud õigus
12, 13. Miks peaks Jumala jäljendamine hõlmama rohkemat kui ainult tema õiguse peegeldamist?
12 Eelpooltoodu käsitles esmajoones Jumala omaduste ühte külge, nagu on mainitud 2. Moosese 34:6, 7. Need salmid väljendavad siiski palju rohkemat kui Jumala õigust ja need, kes tahavad teda jäljendada, ei peaks tähelepanu koondama üksnes õiguse maksmapanemisele. Kui sa valmistaksid Saalomoni poolt ehitatud templi mudeli, kas sa uuriksid selle sammastest ainult ühte? (1. Kuningate 7:15—22) Ei, sest see vaevalt annaks sulle templi olemusest ja rollist mingit tasakaalustatud pilti. Samuti on siis, kui soovime jäljendada Jumalat. Meil on tarvis jäljendada ka tema teisi tegutsemisviise ja omadusi, nagu seda, et ta on „halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu”.
13 Halastus ja andeksand on Jumala põhilised omadused, nagu me näeme sellest, kuidas ta tegeles Iisraeliga. Õiguse Jumal ei vabastanud neid karistusest, kui nad korduvalt eksisid, kuid ta osutas neile rohket halastust ja andeksandi. „Tema andis Moosesele teada oma teed, Iisraeli lastele oma teod! Halastaja ja armuline on Jehoova, pika meelega ja rikas heldusest! Tema ei riidle lõpmata ega pea igavesti viha!” (Laul 103:7—9; 106:43—46) Jah, kui heidame pilgu minevikku, tema tegudele sadade aastate kestel, osutuvad need sõnad õigeteks. — Laul 86:15; 145:8, 9; Miika 7:18, 19.
14. Kuidas Jeesus näitas, et ta jäljendas Jumala halastust?
14 Kuna Jeesus Kristus on Jumala „aupaistus ning ta olemuse [„täpne”, NW] kuju”, siis peaksime ootama, et ta ilmutab samasugust halastust ja valmisolekut andestada. (Heebrealastele 1:3) Tema teod teiste suhtes näitavad, et ta on seda teinud. (Matteuse 20:30—34) Ta rõhutas halastust ka oma sõnadega, mida me loeme Luuka 15. peatükis. Seal leiduvad kolm tähendamissõna tõestavad, et Jeesus jäljendas Jehoovat, ja need annavad meile eluliselt tähtsa õppetunni.
Mure selle pärast, mis on kadunud
15, 16. Mis ergutas Jeesust rääkima tähendamissõnu Luuka 15. peatükis?
15 Need tähendamissõnad tunnistavad Jumala halastavast huvist patustajate vastu, andes meile jäljendamiseks harmoonilise pildi. Vaadelgem tähendamissõnade tausta: „Kõik tölnerid [„maksukogujad”, NW] ja patused lähenesid [Jeesusele], teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid ning ütlesid: ’See võtab patuseid vastu ja sööb ühes nendega!’ ” — Luuka 15:1, 2.
16 Kõik inimesed, keda see puudutas, olid juudid. Variserid ja kirjatundjad uhkeldasid Moosese seadusest piinlikult täpse kinnipidamisega, mis oli karm seaduslik õiglus. Aga Jumal ei olnud sellise ennast õigeks pidava õiglusega päri. (Luuka 16:15) Mainitud maksukogujad olid ilmselt juudid, kes kogusid makse Rooma riigi jaoks. Sellepärast, et paljud neist nõudsid kaasjuutidelt liiga kõrgeid summasid, olid maksukogujad põlatud. (Luuka 19:2, 8) Neid arvati „patuste” hulka, kuhu kuulusid amoraalsed inimesed, isegi hoorad. (Luuka 5:27—32; Matteuse 21:32) Kuid Jeesus küsis kaebavatelt religioonijuhtidelt:
17. Mis oli Luuka 15. peatükis Jeesuse esimene tähendamissõna?
17 „Kes teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta need üheksakümmend üheksa kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on leidnud, võtab ta rõõmuga tema oma õlgadele, ja kui ta koju tuleb, ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ning ütleb neile: rõõmutsege ühes minuga, sest ma leidsin oma lamba, kes oli kadunud! Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühest patusest, kes meelt parandab, rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksast õigest, kes meeleparandust ei vaja!” Religioonijuhid suutsid seda piltlikku kõnet mõista, sest lambad ja karjased oli tavaline vaatepilt. Murega jättis karjane 99 lammast kodusele karjamaale sööma, kui ta läks eksinut otsima. Olles lakkamatult otsinud, kuni ta tema leidis, kandis ta hirmunud lamba õrnalt karja juurde tagasi. — Luuka 15:4—7.
18. Mis kutsus esile rõõmustamise, nagu on esile tõstetud Jeesuse teises tähendamissõnas Luuka 15. peatükis?
18 Jeesus lisas teise tähendamissõna. „Või kui ühel naisel on kümme drahmiraha ja ta kaotab ühe drahmi, eks ta süüta küünla ja pühi koda ja otsi hoolega, kuni ta selle leiab? Ja kui ta selle on leidnud, siis ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ja ütleb: rõõmutsege ühes minuga, sest ma olen leidnud drahmiraha, mille ma kaotasin! Nõnda, ütlen ma teile, tõuseb rõõm Jumala inglite keskel ühest patusest, kes meelt parandab!” (Luuka 15:8—10) Drahmiraha väärtuseks oli ligemale ühe päeva töötasu. Selle naise metallraha võis olla perekonna põline pärandvara või osa väärisehete komplektist. Kui see raha oli kadunud, otsis ta hoolega, et seda leida, ja siis ta rõõmustas koos oma sõbrannadega. Mida see meile Jumala kohta ütleb?
Taevane rõõm — mille üle?
19, 20. Kelle kohta peamiselt käisid Jeesuse kaks esimest tähendamissõna Luuka 15. peatükis ja millist keskset punkti need rõhutasid?
19 Need kaks tähendamissõna olid vastuseks Jeesuse kritiseerimisele, kes mõni kuu varem oli nimetanud ennast „heaks karjaseks”, kes annab lammaste eest oma elu. (Johannese 10:11—15) Need tähendamissõnad ei olnud siiski peamiselt Jeesusest. Õppetunnid, mida kirjatundjatel ja variseridel oli tarvis õppida, olid keskendatud Jumala suhtumisele ja tegutsemisviisidele. Niisiis, Jeesus ütles, et taevas on rõõm ühe patuse pärast, kes meelt parandab. Nood religionistid väitsid, et nad teenivad Jehoovat, kuid nad ei jäljendanud teda. Seevastu Jeesuse halastavad tegutsemisviisid esindasid tema Isa tahet. — Luuka 18:10—14; Johannese 8:28, 29; 12:47—50; 14:7—11.
20 Kui üks sajast lambast põhjustas rõõmu, siis üks raha kümnest tegi seda veel rohkem. Isegi tänapäeval me võime tajuda nende naiste emotsioone, kes raha leidmise üle rõõmustasid! Siin on õppetund keskendatud ka taevale, kus „Jumala inglid” rõõmustavad koos Jehoovaga ’ühe patuse üle, kes meelt parandab’! Pane tähele viimaseid sõnu „meelt parandab [„kahetseb”, NW]”. Need tähendamissõnad olid tõesti patustajatest, kes kahetsesid. Ja sa näed, et mõlemad rõhutasid, et nende meeleparandamise üle oli kohane rõõmu tunda.
21. Millise õppetunni me saame Jeesuse tähendamissõnadest Luuka 15. peatükis?
21 Need eksiteele viidud religioonijuhid, kes enesekindlalt ja pinnapealselt Seadusest kinni pidasid, jätsid tähele panemata, et Jumal on „halastaja ja armuline . . . , kes . . . annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu”. (2. Moosese 34:6, 7) Oleksid nad Jumala tegutsemisviise ja isiksust selles osas jäljendanud, oleksid nad hinnanud ka seda, et Jeesus oli kahetsevate patustajate suhtes halastav. Kuidas on meiega? Kas me oleme selle õppetunni südamesse võtnud ja kas me seda rakendame? Pangem siis tähele Jeesuse kolmandat tähendamissõna.
Kahetsemine ja halastus tegevuses
22. Kirjelda lühidalt, mis oli Jeesuse kolmanda tähendamissõna sisu Luuka 15. peatükis?
22 Seda on sageli nimetatud tähendamissõnaks kadunud pojast. Ent seda lugedes võid näha, miks mõned mõtlevad, et see on mõistujutt isaarmastusest. See räägib ühe perekonna nooremast pojast, kes saab oma isalt päranduse. (Võrdle 5. Moosese 21:17.) See poeg läheb ära kaugele maale, kus ta pillavat ja kõlvatut elu elades kõik ära raiskab ja peab hakkama tööle seakarjasena ning isegi kustutama nälga toiduga, mida antakse sigadele. Lõpuks ta tuleb õigele arusaamisele ja otsustab koju tagasi minna, et oma isa juures palgalisena tööd leida. Kui ta kodule läheneb, astub isa tema vastuvõtmiseks positiivseid samme ja korraldab isegi pidusöögi. Vanem vend, kes oli koju töötama jäänud, paneb ülesnäidatud halastust pahaks. Aga isa ütleb, et nad peaksid rõõmustama, sest poeg, kes oli surnud, on jälle elus. — Luuka 15:11—32.
23. Mida peaksime kadunud poja tähendamissõnast õppima?
23 Mõned kirjatundjad ja variserid võisid tunda, et neid võrreldi vanema pojaga kontrastiks patustajatele, kes olid noorema poja sarnased. Kuid kas nad taipasid tähendamissõna peamist mõtet ja kas meie seda taipame? See tõstab esile meie halastava taevase Isa silmapaistva omaduse, tema valmisoleku patustajale südamesttuleva kahetsuse ja patust pöördumise alusel andestada. See oleks pidanud panema kuulajad kahetseva patustaja vabaksostmisele rõõmuga reageerima. See on, kuidas Jumal asjadele vaatab ja kuidas ta tegutseb, ning need, kes teda jäljendavad, teevad samuti. — Jesaja 1:16, 17; 55:6, 7.
24, 25. Milliseid Jumala tegutsemisviise peaksime püüdma jäljendada?
24 Kahtlemata on õigus kõigi Jumala tegutsemisviiside tunnus, nii et need, kes tahavad Jehoovat jäljendada, peavad õigust kalliks ja püüdlevad selle poole. Siiski ei ole meie Jumal ajendatud ainult abstraktsest või jäigast õigusest. Tema halastus ja armastus on suur. Ta näitab seda valmisolekuga andestada, kui aluseks on ehtne kahetsus. Seepärast on sünnis, et Paulus ühendas meiepoolse andestamise Jumala jäljendamisega: „Andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud. Siis võtke nüüd Jumal enestele eeskujuks nagu armsad lapsed ja käige armastuses.” — Efeslastele 4:32—5:2.
25 Tõelised kristlased on kaua püüdnud jäljendada Jehoova õigust, samuti nagu tema halastust ja valmisolekut andestada. Mida rohkem me teda tundma õpime, seda kergem on meil teda neis asjades jäljendada. Aga kuidas me võime seda rakendada isiku suhtes, keda on õigusega tema sihiliku patuse teguviisi pärast rangelt distsiplineeritud? Vaadelgem.
[Allmärkus]
a „Kogudusest väljaheitmine selle kõige üldisemas mõttes on läbikaalutud akt, kusjuures üks grupp keeldub andmast liikmeksoleku eesõigusi neile, kes olid kord hea seisundiga liikmed. . . . Kogudusest väljaheitmine hakkas kristlikul ajastul viitama eraldamisele, millega religioosne kogukond keelab seaduserikkujatele sakramendid, ühise koguduses kummardamise ja igasugused võimalikud seltskondlikud kontaktid.” — The International Standard Bible Encyclopedia.
Mida sa oled õppinud?
◻ Kuidas sai Jumala õigus ilmsiks Iisraeli koguduses ja kristlikus koguduses?
◻ Miks peaksime lisaks Jumala õigusele jäljendama ka tema halastust?
◻ Mis kutsus esile kolme tähendamissõna jutustamise Luuka 15. peatükis ja mida see peaks meile õpetama?
[Pilt lk 16, 17]
Taga vasakul Siinai mägi, eespool er-Raha tasandik
[Allikaviide]
Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.
[Pildi allikaviide lk 15]
Garo Nalbandian
[Pildi allikaviide lk 18]
Garo Nalbandian