„Issanda päev”

„MA OLIN vaimus Issanda päeval.” (Ilmutuse 1:10) Nii ütles Piibli Ilmutusraamatu esimeses peatükis elatanud apostel Johannes, kes on kujutatud ülaltoodud pildil. Tema sõnad aitavad meil kindlaks määrata suurepäraste nägemuste täidemineku aega, nägemuste, mida ta hakkab kirjeldama.

Aga mitte kõik ei ole nõus Ilmutuse 1:10 selle tõlkega. Näiteks saksa piiblitõlkija Jörg Zink tõlgib selle nii: „Ma olin täis püha vaimu — see oli pühapäeval.” Enamik Piibli versioone tõlgib kreekakeelse fraasi teiʹ kü·ri·a·keiʹ he·meʹrai siiski väljendiga „Issanda päev”. Kuid allmärkuses väidavad paljud, et see viitab pühapäevale. Kas see on õige?

Saksakeelne katoliiklik teatmeteos Herders Bibelkommentar selgitab selle mõtlemisviisi taga olevat põhjust, kui ta ütleb: „Siin [Ilmutuse 1:10] ei ole viidatud Viimsele kohtupäevale, mis on samuti tuntud nagu ’Issanda päev’, vaid erilisele nädalapäevale. Esimesed kristlased hakkasid pühitsema nädala esimest päeva endi peamise kirikuteenistuse päevana juba esimese sajandi keskel. (Ap. t. 20:7; 1. Kor. 16:2).” Kuid selles teatmeteoses mainitud kaks kirjakohta ei tõesta kuidagi, et esimese sajandi kristlased vaatasid nädala esimesele päevale nagu „endi peamisele kirikuteenistuse päevale”.

Esimene tekst, Apostlite teod 20:7, ainult teatab, et Paulus, tema reisikaaslased ja kristlased Troast kogunesid nädala esimesel päeval söömaajale. Kuna Paulus kavatses järgmisel päeval lahkuda ja neist mõni aeg eemal olla, tahtis ta ära kasutada võimaluse nendega pikemalt rääkimiseks.

Teine tekst, 1. Korintlastele 16:2, ergutab Korintose kristlasi panema „igal esimesel nädalapäeval” raha kõrvale, toetamaks neid, kes Juudamaal puudust kannatasid. Õpetlane Adolf Deissmann arvab, et see päev võis olla palgapäev. Igal juhul oli Pauluse soovitus praktiline, sest nädala jooksul võis raha ära kuluda.

Piiblis ei ole kusagil öeldud, et kristlased apostlite ajal vaatasid nädala esimesele päevale, mida nüüd nimetatakse pühapäevaks, nagu mingile kristlikule sabatile, päevale, mis oli ainuüksi eraldatud nende korrapärasteks kummardamise koosolekuteks. See oli alles pärast apostlite surma, kui pühapäevale hakati niiviisi vaatama ja seda „Issanda päevaks” nimetama. See oli osa ärataganemisest, mida Jeesus ja apostlid ise olid ette kuulutanud. — Matteuse 13:36—43; Apostlite teod 20:29, 30; 1. Johannese 2:18.

Mis siis on „Issanda päev”? Ilmutuse 1:10 kaastekst osutab Jeesusele kui Issandale, kelle päev see on. Jumala Sõna seob sellised väljendid nagu „meie Issanda Jeesus Kristuse päev” inimkonnale kohtumõistmise aja ja Paradiisi taastamisega. — 1. Korintlastele 1:8; 15:24—26; Filiplastele 1:6, 10; 2:16.

Seepärast on Hans Bruns oma kommentaaridega tõlkes Das Neue Testament (Uus Testament) korrektne, kui ta ütleb: „Mõned väidavad, et ta [Johannes] räägib siin pühapäevast, kuid palju rohkem tõenäoline on see, et ta viitab hiilgavale Issanda päevale, millele siiski viitavad tema järgnevad ja sinna juurde kuuluvad kirjeldused.” W. E. Vine ütleb: „’Issanda päev’ . . . on Tema ilmutatud kohtumõistmine maailma üle.” Fritz Rieneckeri Lexikon zur Bibel (Piibli leksikon) ütleb, et „Issanda päev” viitab selgesti „kohtupäevale”.

Õige arusaamine väljendist „Issanda päev” aitab meil mõista kogu Ilmutusraamatut. Pealegi on olemas tõendid, et see päev on juba alanud. Seepärast on tähtis, et me ’kuuleme Ilmutuse prohvetikuulutuse sõnu ja peame silmas, mis sinna on kirja pandud’! — Ilmutuse 1:3, 19.

[Pilt lk 27]

Ilmutusraamatu iga salmi selge ja ajakohane selgitus on esitatud raamatus „Revelation—Its Grand Climax At Hand!” See haarav piibliuurimise abiraamat on praegu kättesaadav 33 keeles