Käi pidevalt valguses ja armastuses
Esiletõstetud kohti Johannese esimesest kirjast
JEHOOVA on valguse ja armastuse Allikas. Vaimse valguse saamiseks me peame vaatama Jumala poole. (Laul 43:3) Ja armastus kuulub tema püha vaimu viljade hulka. — Galaatlastele 5:22, 23.
Valgus, armastus ja teised asjad on vaatluse all apostel Johannese esimeses inspireeritud kirjas, mis oli tõenäoliselt kirjutatud Efesoses või selle lähedal umbes 98. aastal m.a.j. Selle kirjutamise peamiseks põhjuseks oli kristlaste kaitsmine ärataganemise eest ja nende aitamine käia pidevalt valguses. Kuna meiegi seisame silmitsi väljakutsetega meie armastusele, usule ja laitmatusele tõe ees, siis toob selle kirja vaatlemine meile kindlasti kasu.
’Käi valguses’
Johannes tegi selgeks, et ustavad kristlased peavad käima vaimses valguses. (1Jh 1:1—2:29) Ta ütles: „Jumal on valgus ja temas ei ole mingit pimedust [ei midagi kurja, amoraalset, valet ega ebapüha].” Kuna vaimuga võitud kristlased ’käivad valguses’, siis on neil „osadus” Jumala, Kristuse ja üksteisega. Nad on Jeesuse vere läbi puhastatud ka patust.
Kas me oleme taevase lootusega võitud kristlased või on meil väljavaade igavesele elule maa peal, me saame Jeesuse ohvrist kestvat kasu ainult siis, kui armastame oma vendi, aga mitte maailma. Me peame ka hoiduma sattumast ärataganejate mõju alla, selliste nagu „kristusevastane”, kes salgab nii Isa kui Poega. Ja ärgem kunagi unustagem, et igavest elu hakkavad nautima ainult need, kes hoiavad kinni tõest ja teevad õiglust.
Jumala lapsed näitavad üles armastust
Järgnevalt tegi Johannes äratuntavaks Jumala lapsed. (3:1—4:21) Üheks tunnuseks on, et nad teevad seda, mis on õige. Samuti kuuletuvad nad Jehoova Jumala käsule ’uskuda tema Poja Jeesus Kristuse nimesse ja armastada üksteist’.
Isik, kellel on „Jumala tundmine”, teab Jehoova eesmärke ja seda, kuidas Tema armastus väljendub. (NW) See peaks aitama inimesel näidata üles armastust. Tõesti, „kes ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus”. Jumala armastus oli nähtav selles, et ta „on läkitanud oma Poja lepituseks meie pattude eest”. Kui Jehoova armastas meid sellisel määral, siis ka meie oleme kohustatud üksteist armastama. Jah, igaüks, kes väidab, et armastab Jumalat, peab armastama ka oma vaimset venda.
Usk ’võidab maailma’
Armastus paneb Jumala lapsi täitma tema käske, aga just nimelt usu läbi nad ’võidavad maailma’. (5:1—21) Meie usk Jumalasse, tema Sõnasse ja tema Pojasse teeb meid võimelisteks ’võitma maailma’, heites kõrvale selle vale mõtlemise ja tegutsemisviisid ning pidades Jehoova käske. Jumal on andnud ’maailma võitjatele’ igavese elu lootuse ning kuulab nende palveid, mis on kooskõlas tema tahtega. Kuna ükski „Jumalast sündinu” ei harrasta patustamist, siis Saatan ei haara niisugust inimest oma valdusse. Aga nii võitud kui ka maise lootusega Jehoova sulased peaksid mäletama, et „kõik maailm on tigeda võimuses”.
[Kast/pilt lk 29]
Lepitusohver: Jeesus on „lepitus [„lepitusohver”, NW] meie [tema võitud järelkäijate] pattude eest; aga mitte ükspäinis meie, vaid ka kogu maailma [ülejäänud inimkonna] pattude eest”. (1. Johannese 2:2) Tema surm oli „lepitus” (kreeka keeles hi·la·smosʹ, mis tähendab „leevendusvahendit”, „lepitust”), ent mitte selles tähenduses, et leevendada Jumala haavatud tundeid. Jeesuse ohver leevendas või rahuldas pigem jumaliku õiguse täiuslikke nõudeid. Kuidas? Pakkudes õiglase ja õigusliku aluse patu andestamiseks, nii et Jumal „võiks olla õiglane isegi siis, kui kuulutab õiglaseks [päritud patuga] inimese, kellel on usk Jeesusesse”. (Roomlastele 3:23—26, NW; 5:12) Andes inimese pattude täieliku rahuldava abinõu, tegi Jeesuse ohver selle lepitavaks ehk soodsaks, et inimene püüaks ning saaks taastada õiged suhted Jehoovaga. (Efeslastele 1:7; Heebrealastele 2:17) Kui tänulikud me kõik selle eest peaksime olema!