Jehoova kuuleb meie tungivaid appihüüde
ABI oli tungivalt vajalik. Seda võis selgesti näha suurest kurbusest kuninga joogikallaja näol. Kui küsiti, mis on viga, ütles joogikallaja välja oma mure Jeruusalemma linna ja ta müüride laastatud seisundi pärast. Siis tuli küsimus: „Mida sa nüüd soovid?” — „Aga mina palusin taeva Jumalat,” kirjutas joogikallaja Nehemja hiljem. See oli kiire, hääletu, tungiv appihüüd Jehoovale. Ja tulemus? Pärsia kuningas Artahsasta volitas Nehemja viivitamatult Jeruusalemma müüre üles ehitama! — Nehemja 2:1—6.
Jah, Jumal kuuleb teda armastavate inimeste tungivaid palveid. (Laul 65:3) Niisiis, kui katse näib suuremana, kui sa suudad kanda, sa võid paluda, nagu seda tegi laulik Taavet Laulus 70, kui ta vajas kohest Jumala abi. Selle laulu pealkiri näitab, et selle eesmärk on „meelde tuletada”. (NW) Koos väikeste muudatustega on see Laul 40:14—18 kordamine. Aga kuidas võib Laul 70 meid kui Jehoova rahvast aidata?
Palve kiire vabastamise eest
Taavet alustab palvega: „Jumal, tõtta mind tõmbama välja hädast, Jehoova, rutta mulle appi!” (Laul 70:2) Kui oleme ahastuses, siis võime paluda, et Jumal tuleks meile kiiresti appi. Jehoova ei pane meid proovile kurjade asjadega ja ta „teab, kuidas Jumalale andunud inimesi katsumusest vabastada”. (2. Peetruse 2:9, NW; Jakoobuse 1:13) Aga kuidas on siis, kui ta lubab katsel edasi kesta, võib-olla selleks, et meile midagi õpetada? Siis me võime paluda temalt tarkust, et sellega toime tulla. Kui me palume usus, siis ta annab meile tarkust. (Jakoobuse 1:5—8) Jumal annab meile ka vajalikku jõudu katsetes vastupidamiseks. Näiteks ta ’toetab meid haigevoodis’. — Laul 41:2—4; Heebrealastele 10:36.
Meie päritud patusus, samuti pidev kiusatuste oht ja Kuradi püüded hävitada meie vahekord Jehoovaga, peaks ajendama meid iga päev paluma Jumalalt abi. (Laul 51:3—7; Roomlastele 5:12; 12:12) Tähelepanuväärsed on Jeesuse eeskujupalve sõnad: „Ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära selle käest, kes on kuri.” (Matteuse 6:13, NW) Jah, me võime Jumalat paluda, et ta ei lubaks meil alistuda, kui meil on kiusatus temale sõnakuulmatu olla, ja et ta takistaks Saatanal, „kes on kuri”, meist võitu saada. Ühendagem oma appihüüded sammudega vältida olukordi, mis võiksid meid kiusatuste ja Saatana püüniste ees tarbetult kaitsetuks jätta. — 2. Korintlastele 2:11.
Need, kes ütlevad „Paras!”
Usule, mida me üles näitame, võivad vaenlaste etteheited valusaks katseks olla. Kui sulle peaks seda juhtuma, siis meenuta Taaveti sõnu: „Häbenegu ja punastagu nad kõik, kes püüavad mu hinge; taganegu ja häbistugu need, kellele meeldib mu õnnetus! Mingu tagasi oma häbi pärast, kes ütlevad: ’Paras, paras!’ ” (Laul 70:3, 4) Taaveti vaenlased tahtsid näha tema surma; nad ’püüdsid tema hinge’ ehk elu. Selle asemel, et püüda kätte maksta, näitas ta siiski üles usku sellesse, et Jumal paneb nad häbenema. Taavet palus, et tema vaenlased ’häbeneksid ja punastaksid’ — tunneksid piinlikkust, oleksid nõutud, segaduses, et nende kurjad salasepitsused nurjuksid. Jah, need, kes püüavad temale kahju teha ja tema õnnetusest rõõmu tunda, saagu segadusse ja häbisse.
Kui meil oleks see, mida võiks nimetada kahjurõõmuks, kui vaenlast tabab õnnetus, siis me peaksime oma patu eest Jehoovale aru andma. (Õpetussõnad 17:5; 24:17, 18) Aga kui vaenlased Jumalale ja tema rahvale etteheiteid teevad, siis võime paluda, et Jehoova nad oma püha nime pärast ’taganema pööraks ja häbenema paneks’ nende inimeste nähes, kelle ees nad au otsivad. (Laul 106:8) Kättemaks on Jumala päralt ja ta võib enda ja meie vaenlasi segadusse ajada ja häbistada. (5. Moosese 32:35) Näiteks natside juht Adolf Hitler püüdis Jehoova tunnistajaid Saksamaal ära hävitada. Kui armetult see tal nurjus, sest nüüd on neid, kes seal Kuningriigi sõnumit kuulutavad, mitmeid tuhandeid!
Meie vaenlased võivad põlgliku pilkega öelda: „Paras, paras!” Kuna nad Jumalat ja tema rahvast mõnitavad, siis mingu need patustajad „tagasi oma häbi pärast”, kannatades lugupidamise kaotust. Seda paludes säilitagem oma laitmatus ja rõõmustagem Jehoova südant, et ta võiks anda vastuse Saatanale ja igaühele, kes Teda mõnitab. (Õpetussõnad 27:11) Ja me ei peaks iialgi oma kõrke vaenlasi kartma, sest „kes loodab Jehoova peale, on kaitstud”. (Õpetussõnad 29:25) Babüloonia uhke kuningas Nebukadnetsar, kes oli Jumala rahva vangi viinud, koges lugupidamise kaotust ja pidi tunnustama, et ’taeva Kuningas võib alandada neid, kes käivad kõrkuses’. — Taaniel 4:34.
„Suur on Jumal!”
Ülistagem koos kaaskummardajatega alati Jehoovat, kuigi vaenlased võivad meile raskusi põhjustada. Selle asemel, et lubada ahastusel ennast ära neelata, kui tal ei õnnestunud Jumalat ülistada, ütles Taavet: „Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind; ja kes armastavad sinu päästet, need öelgu alati: ’Suur on Jumal!’ ” (Laul 70:5) Jehoova rahvas on jätkuvalt väga rõõmus, seepärast et nad ’on rõõmsad ja rõõmutsevad’ temas. Pühendunud ja ristitud tunnistajatena on neil suur rõõm lähedasest vahekorrast temaga. (Laul 25:14) Kuid siiski võib neile vaadata kui alandlikele Jumala otsijatele. Olles usklikud, kes peavad Jumala käske, püüavad nad pidevalt omandada rohkem Jumala ja tema Sõna tundmist. — Koguja 3:11; 12:13, 14; Jesaja 54:13.
Kui Jehoova tunnistajad kuulutavad head sõnumit, ütlevad nad tegelikult pidevalt: „Suur on Jumal [„Jumal olgu ülistatud”, NW]!” Nad ülistavad Jehoovat, hoides teda kõige kõrgemas lugupidamises. Rõõmuga aitavad nad tõeotsijatel Jumalat tundma õppida ja samuti teda ülistada. Erinevalt maailmalikest lõbuarmastajatest armastab Jehoova rahvas ’tema päästet’. (2. Timoteosele 3:1—5) Oma päritud patususest teadlikena on nad sügavalt tänulikud Jehoova Jumala armastava päästekorralduse eest igaveseks eluks, mis on tehtud võimalikuks tema kalli Poja Jeesus Kristuse lepitava ohvriga. (Johannese 3:16; Roomlastele 5:8; 1. Johannese 2:1, 2) Kas sa ülistad Jumalat ja näitad, et sa ’armastad tema päästet’, ülistades teda sellega, et harrastad õiget kummardamist? — Johannese 4:23, 24.
Usalda Päästjat
Kui Taavet ennast selles laulus väljendas, tundis ta sellist meeleheitlikku vajadust, et ütles: „Aga mina olen vilets ja vaene: oh Jumal, tõtta mu juurde! Sina oled mu abi ja mu päästja! Jehoova, ära viivita!” (Laul 70:6) Kui oleme ahistatud katsetega, mis usklikke ründavad — selliste katsumustega nagu tagakiusamine, kiusatused ja Saatana rünnakud —, me võime näida „vaestena”. Kuigi me võib-olla ei ole puuduses, võime näida kaitsetutena jõhkralt hoolimatute vaenlaste vastu. Siiski võime kindlad olla, et Jehoova võib päästa ja ka päästab meid kui oma ustavaid sulaseid. — Laul 9:18—21.
Jehoova on „Päästja”, kui me seda vajame. Meie endi puudused võisid meid viia olukorda, kus oleme katsel. Aga kui ’meie oma rumalus on meie teed eksitanud’, siis ärgem laskem oma südant ’Jehoova vastu kibestuda’. (Õpetussõnad 19:3) Tema ei ole süüdi ja ta on valmis meid aitama, kui me teda usus palume. (Laul 37:5) Aga kuidas on siis, kui me patust hoidumiseks võitleme? Siis pöörakem palves sellele erilist tähelepanu, paludes õiges suunas mineku jätkamiseks Jumala abi. (Matteuse 5:6; Roomlastele 7:21—25) Jumal vastab meie südamesttulevatele palvetele ja vaimselt on meil edu, kui me tema püha vaimu juhtimisele allume. — Laul 51:19; Efeslastele 4:30.
Kui meil on valus usu katse, võime tunda, et ei suuda kauem vastu pidada. Kuna meie patune liha on nõrk, võib see igatseda kiiret pääsemist. (Markuse 14:38) Siis me võime paluda: „Jehoova, ära viivita!” Eriti kui meil on tegemist etteheitega, mis puudutab Jumala nime, võime olla ajendatud paluma, nagu seda tegi prohvet Taaniel: „Issand, kuule, Issand, anna andeks, Issand, pane tähele ja tee teoks. Iseenese pärast, mu Jumal, ära viivita! Sest . . . su rahvale on pandud su nimi!” (Taaniel 9:19) Me võime uskuda, et meie taevane Isa ei hiline, sest apostel Paulus andis selle kinnituse: „Läki . . . julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks.” — Heebrealastele 4:16.
Ära iialgi unusta, et Jehoova on Päästja. Meil kui tema sulastel on hea seda meeles pidada ja samuti meenutada Laulus 70 toodud palvemeelseid tundeavaldusi. Mõnikord võib meil olla vajadus palvetada korduvalt asja pärast, mis meile palju muret valmistab. (1. Tessalooniklastele 5:17) Võib näida, et mingi erilise probleemi jaoks ei ole lahendust ega ole väljapääsu meie kitsikusest. Kuid meie armastav taevane Isa tugevdab meid ja ei luba meid rohkem katsele panna, kui me kanda suudame. Seepärast ära iialgi väsi tulemast Igavese Kuninga trooni ette südamliku palvega. (1. Korintlastele 10:13; Filiplastele 4:6, 7, 13; Ilmutuse 15:3) Palveta usus ja looda temale kõhklematult, sest Jehoova kuuleb meie tungivaid appihüüde.