Lugejate küsimusi

◼ Miks seadis Jeesus Mälestusõhtu sisse ainult koos apostlitega, mitte teiste jüngritega, keda pidi võetama uude lepingusse?

Paistab, et see küsimus põhineb ekslikul arvamusel, et sel õhtul tuli Jeesus koos apostlitega kokku, et seada sisse Issanda Õhtusöömaaeg juba uues lepingus olevate võitute kristliku kogudusega. Kuid m.a.j. 33. aasta 14. niisanil ei olnud kristlik kogudus veel moodustatud ja Jeesus tuli apostlitega kokku iga-aastaseks juudi paasasöömaajaks.

Muidugi oli Jeesusel rohkem jüngreid kui vaid 12, kes olid apostlitena tuntud. Aasta enne oma surma läkitas ta 70 jüngrit välja kuulutusretkele. Peale ülestõusmist „ta ilmus ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale”. Ja nelipühipäeval oli ”umbes sada kakskümmend” jüngrit kokku kogunenud. (1. Korintlastele 15:6; Apostlite teod 1:15, 16, 23; Luuka 10:1—24) Kuid vaadelgem gruppi, kes oli koos Jeesusega, kui ta seadis sisse iga-aastase püha, mis on tuntud kui Issanda Õhtusöömaaeg.

Luuka 22:7, 8 annab ajalise raamistiku, öeldes: „Nii jõudis kätte hapnemata leibade päev, mil paasatall pidi tapetama. Ja ta läkitas Peetruse ja Johannese ning ütles: ’Minge ja valmistage meile paasatall, et me seda sööksime.’ ” Aruanne jätkab: „Öelge selle maja isandale: Õpetaja ütleb sulle: kus on võõrastetuba, kus ma võiksin süüa paasatalle oma jüngritega?” Seega oli Jeesus sel õhtul koos 12-ga, et pidada juudi püha. Ta ütles neile: „Ma olen südamest igatsenud seda paasatalle süüa ühes teiega, enne kui ma kannatan.” — Luuka 22:11, 15.

Paasa oli alates oma algusest Egiptuses perekondlik püha. Seades paasat sisse, käskis Jumal Moosest, et iga pere jaoks pidi lammas tapetama. Kui perekond oli liiga väike, et kogu lammas ära tarvitada, võis kutsuda naaberperekonna söömaajale. Seega on loogiline, et 33. aasta paasapühaks kogunes enamik Jeesuse jüngreid tavapäraselt söömaajaks koos oma perekonnaga.

Kuid Jeesus ’südamest igatses’ viimasel kehtival paasal ja viimasel õhtul enne oma surma olla koos oma lähimate järelkäijatega, kes olid enamiku tema teenimise aja koos temaga rännanud. Paasasöömaaja lõpus rääkis Jeesus neile uuest pühast, mida tulevikus kõik ta järelkäijad pühitsema pidid. Selle tulevase kristliku püha vein pidi kujutama „uut lepingut”, mis pidi asendama Seaduselepingut, verd. — Luuka 22:20.

Kuid 33. aasta 14. niisani õhtul m.a.j. ei olnud uus leping jõus, sest seadusjõuline ohver — Jeesus — ei olnud veel ohverdatud. Seaduseleping oli ikka veel jõus. See ei olnud veel postile naelutatud. Veelgi enam, see ei saanud ilmsiks enne, kui nelipühil vana leping koos lihaliku Iisraeliga asendati uue lepinguga koos vaimse Iisraeliga. — Galaatlastele 6:16; Koloslastele 2:14.

Seetõttu ei olnud ei 11 ustavat apostlit ega ükski teine jünger sel õhtul uues lepingus. Ja Jeesus ei ilmutanud mitte mingit halvakspanu, kui laskis teistel juudi jüngritel koguneda kokku koos perekondadega, et pühitseda paasat.