Milline rõõm istuda Jehoova lauas!
Jutustanud Ernst Wauer
Tänapäeval on mul suhteliselt lihtne käia Jehoova tunnistajate koosolekutel, uurida Piiblit ja kuulutada head sõnumit Kuningriigist. Kuid siin Saksamaal ei ole olukord mitte alati selline olnud. Kui Adolf Hitler oli aastatel 1933 kuni 1945 diktaator, riskis inimene eluga, kui osales sellises kristlikus tegevuses.
AASTA enne Hitleri võimuletulekut, kui olin 30-aastane, kohtasin Dresdenis esimest korda Jehoova tunnistajaid. Pühendusin Jehoovale 1935. aasta jaanuaris ja väljendasin soovi saada ristitud. Meie töö keelati juba 1933. aastal, nii et minult küsiti: „Kas sa mõistad, mida su otsus tähendab? Sa riskid oma pere, tervise, töö, vabaduse ja isegi eluga!”
„Olen kõik arvesse võtnud ja soovin täita Jumala tahet ning surra selle eest,” vastasin.
Hakkasin majast majja kuulutama isegi enne, kui mind ristiti. Ühel uksel kohtasin vormiriides SS-i (Hitleri Mustsärklased/Eliitkaitse) noortejuhti, kes karjus: „Kas sa ei tea, et see on keelatud? Lähen kutsun politsei!”
„Laske käia. Räägin vaid Piiblist ja see pole seadusevastane,” vastasin rahulikult. Seejärel pöördusin järgmise ukse juurde ja üks sõbralik härra kutsus mind kohe sisse. Mulle ei tehtud midagi.
Varsti usaldati mulle ühe uurimisgrupi juhtimine, mis koosnes viiest kuni seitsmest tunnistajast, kes said kokku igal nädalal. Uurisime Vahitorni numbreid, mis olid naabermaadest salakaubana Saksamaale toodud. Nii et vaatamata keelule, istusime regulaarselt ’Jehoova lauda’, et saada vaimselt tugevdatud. — 1. Korintlastele 10:21, NW.
Katsetes vastupidamine
Vahitorni Ühingu president J. F. Rutherford külastas 1936. aastal kokkutulekut Šveitsis Luzernis ja kutsus sinna vennad, kes olid Saksamaal teokraatlike ülevaatajate seisundis. Kuna paljude vendade passid olid konfiskeeritud ja mõningaid vendi valvati politsei poolt pingsalt, said minna üksnes vähesed. Vend, kes oli töö ülevaatajaks Dresdenis, palus mind, et ma teda Luzernis esindaksin.
„Kuid kas ma pole mitte liiga noor ja kogenematu?” küsisin.
„Praegu on oluline olla ustav,” kinnitas ta mulle. „See on peamine asi.”
Varsti pärast Luzernist naasmist arreteeriti mind ja lahutati ootamatult mu naisest Evast ja meie kahest väiksest lapsest. Teel Dresdeni politsei staapi ragistasin oma ajusid, et tuletada meelde piibliteksti, mis mind juhiks. Mulle tuli meelde Õpetussõnad 3:5, 6: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!” Selle teksti meeldetuletamine tugevdas mind esimeseks ülekuulamiseks. Pärast lukustati mind kitsasse kongi ja hetkeks oli mul lootusetu hüljatuse tunne. Kuid anuv palve Jehoovale täitis mind rahuga.
Kohus mõistis mind 27 kuuks vangi. Mind hoiti aasta jooksul Bautzeni vanglas üksikvangistuses. Ükskord avas mu kongiukse üks erus olev kohtuohvitser — ta asendas kedagi teist — ja tähendas kaastundlikult: „Ma tean, et sul pole lubatud midagi lugeda, aga ehk vajad midagi, et kogu see asi unustada.” Seda öeldes libistas ta mulle mõned vanad perekondlikud ajakirjad ja ütles: „Võtan nad täna õhtul tagasi.”
Tegelikult ei vajanud ma ’kogu selle asja unustamiseks’ midagi. Üksikvangistuses olles meenutasin peast piiblitekste ja koostasin kõnesid ning kandsin neid kuuldavalt ette. Kuid lappasin need ajakirjad läbi, et vaadata, kas seal on mõni piiblitekst — ja leidsin mitmeid! Üks oli Filiplastele 1:6, mis osaliselt kõlab: „Olen kindel selles, et see, kes teis on alustanud hea töö, viib selle lõpule.” Tänasin Jehoovat selle julgustuse eest.
Hiljem viidi mind üle töölaagrisse. Siis, 1939. aasta kevadel, mil mu vangistus pidi lõppema, küsis laagri järelevaataja, kas mu vaated on muutunud. „Kavatsen jääda lojaalseks oma usule,” vastasin mina. Siis teatas ta mulle, et mind viiakse üle Sachsenhauseni koonduslaagrisse.
Seal andsin ma ära oma isiklikud riided ja käisin duši all, mind pöeti üle keha paljaks ja mulle anti vangiriided. Seejärel pandi mind uuesti duši alla, seekord täielikult riietatuna — see oli protsess, mida SS nimetas „ristimiseks”. Pärast seda sunniti mind läbimärjana õhtuni väljas seisma.
Laagrites kohtles SS Jehoova tunnistajaid erilise julmusega. Paljudel juhtudel pidime paraadväljakul lõputuna näivaid tunde seisma. Vahel ohkas mõni meist: „Kas poleks tore süüa üks tõeliselt hea kõhutäis?” Teine vastas: „Ära lase oma mõtteid sellistele asjadele. Mõtle vaid, milline au on seista Jehoova nime ja ta Kuningriigi eest.” Ja keegi lisas veel: „Jehoova annab meile jõudu!” Mõnikord oli sõbralikust peanoogutusest küllalt, ütlemaks: „Mina tahan olla lojaalne, ka sina tahad!”
Vaimne roog laagris
Teatud inimesed juhtisid vendade vaimset toitmist ja mind valiti neid abistama. Üks paks Lutheri Piibel oli kõik, mis meil oli. Selle pidamine oma valduses oli loomulikult keelatud. Nii et see aare oli peidetud ja igas kambrite blokis oli see lühikeseks ajaks ainult ühe määratud venna käes. Kui oli minu kord, pugesin taskulambiga voodi alla ja lugesin umbes 15 minutit. Jätsin meelde kirjakohti, mida sain hiljem oma kambrite bloki vendadega arutada. Nii oli mingil määral organiseeritud vaimse roa jaotamine.
Kõiki vendi julgustati paluma Jehoovalt palves edasist vaimset rooga, ja ta kuulis meie anumisi. Üks äsjavangistatud vend suutis 1939/1940. aasta talvel oma puujalas mõned uued Vahitorni numbrid salaja laagrisse tuua. See näis imena, sest kõik isikud otsiti hoolikalt läbi.
Need ajakirjad tehti julgeolekukaalutlustel kättesaadavaks valitud vendadele korraga vaid üheks päevaks. Ükskord, kui ehitati garaaži, peitusin kraavi ja lugesin, samal ajal kui üks vend väljas valvet pidas. Teisel juhtumil panin Vahitorni meie „õmblustunni” ajal (õhtuti istusime oma barakkides, parandades kindaid ja teisi asju) endale sülle, samal ajal kui mõlemal küljel istusid vennad ja pidasid vahti. Kui SS valvur tuli, peitsin Vahitorni kiiresti ära. Vahelejäämine oleks nõudnud mu elu!
Jehoova aitas meil imeliselt meelde jätta artiklis olevaid kinnitavaid mõtteid. Tohutu kurnatuse tõttu langesin öösiti tavaliselt sügavasse unne. Kuid nendel öödel, mille eel olin lugenud Vahitorni, ärkasin mitmeid kordi üles ja need mõtted tulid mulle küllaltki selgelt meelde. Määratud vendadel teistes kambrite blokkides olid samasugused kogemused. Järelikult teravdas Jehoova meie mälu, nii et võisime jagada vaimset rooga. Tegime seda igale vennale isiklikult lähenedes ja teda tugevdades.
Ustav kuni surmani
Meie töösalk pidi 15. septembril 1939 marssima laagrisse tagasi varem kui tavaliselt. Mis oli selle põhjus? Üht meie noort venda, August Dickmanni taheti avalikult hukata. Natsid olid kindlad, et see veenaks paljusid tunnistajaid oma usust lahti ütlema. Pärast hukkamist lasti kõigil teistel vangidel ära minna. Kuid meid, Jehoova tunnistajaid, aeti mööda paraadväljakut edasi-tagasi, taoti ja peksti kaigastega, kuni me ei suutnud enam liigutada. Meil kästi kirjutada alla usust loobumise deklaratsioonile; vastasel korral lubati ka meid maha lasta.
Järgmiseks päevaks polnud keegi alla kirjutanud. Tegelikult võttis üks uus vang, kes oli saabumisel alla kirjutanud, oma allkirja nüüd tagasi. Ta eelistas surra koos oma vendadega, selle asemel, et laagrist reeturina lahkuda. Järgmistel kuudel karistati meid raske töö, jätkuva julma kohtlemise ja toidust ilmajätmisega. Üle saja meie venna suri 1939/1940. aasta karmil talvel. Nad säilitasid täieliku lõpuni oma laitmatuse Jehoova ja ta Kuningriigi suhtes.
Seejärel tõi Jehoova kergenduse. Paljud vennad paigutati ümber tööle vastrajatud laagritesse, kus nad said rohkem toitu. Peale selle vähenes türanniseerimine mõnevõrra. Mind viidi üle Neuengamme koonduslaagrisse 1940. aasta kevadel.
Vaimsed korraldused Neuengammes
Kui kohale jõudsin, oli seal 20 tunnistajast grupp, kellel polnud ühtki Piiblit ega muud väljaannet. Palusin Jehoovat, et ta võiks aidata mul kasutada Sachsenhausenis õpitut Neuengammes olevate vendade tugevdamiseks. Esimese sammuna tuletasin meelde piiblitekste ja valisin neid päevatekstideks. Seejärel tegime korraldusi koosolekuteks, kus sain selgitada mõtteid Sachsenhausenis loetud Vahitorni artiklitest. Kui saabus uusi vendi, kandsid nad ette seda, mida olid viimastest Vahitornidest õppinud.
Jehoova tunnistajate arv Neuengammes oli 1943. aastaks kasvanud 70-ni. Jehoova tunnistajaid eelistati töö tegemisel väljaspool laagrit, näiteks õhurünnakute järgsel koristamisel. Selle tulemusel saime salaja laagrisse tuua Piibleid, Vahitorni numbreid ja mõningaid Ühingu raamatuid ning brošüüre. Saime posti teel ka pakke, milles oli täiendavalt kirjandust ja samuti ka punast veini ning hapnemata leiba iga-aastase Mälestusõhtu jaoks. Ilmselt tegi Jehoova pimedaks need, kes pakke kontrollisid.
Olles erinevatesse barakkidesse laiali paigutatud, moodustasime seitse Vahitorni uurimisgruppi, kus igaühes oli juhataja ja asetäitja. Vahitorni koopiaid tegime salaja laagrikomandandi kontoris, kus ma ajutiselt töötasin. Nii sai iga grupp oma iganädalaseks uurimiseks vähemalt ühe täieliku numbri. Ükski koosolek ei jäänud ära. Lisaks said grupid igal hommikul paraadväljakul päevateksti koos Vahitornist võetud kommentaariga.
Ükskord oli SS-il puhkepäev, nii et saime pidada poolepäevase konvendi ja arutleda, kuidas laagris kuulutada. Jagasime laagri territooriumideks ja püüdsime süstemaatiliselt jõuda vangideni ’hea sõnumiga Kuningriigist’. (Matteuse 24:14, NW) Kuna vangid olid pärit erinevatest maadest, tegime paljukeelseid tunnistuskaarte, mis selgitasid meie tööd ja Kuningriiki. Kuulutasime nii innukalt, et poliitilised vangid kurtsid: „Kuhu sa ka ei läheks, kõikjal kuuled vaid juttu Jehoovast!” Põlluteenistuse aruanne meie tegevusest jõudis isegi harubüroosse Šveitsis Berni linnas.
Kõik läks hästi, kuni Gestaapo 1944. aastal korraldas kõikides koonduslaagrites läbiotsimised. Meie kirjanduseladu Neuengammes ei avastatud, kuid minu ja Karl Schwarzeri juurest leiti mõningaid asju. Kolme päeva jooksul kuulati meid üle ja peksti. Kui see raske katsumus lõppes, olime mõlemad kaetud siniste plekkidega. Jehoova abiga jäime siiski ellu.
Külluslikult vaimseid õnnistusi
Mind vabastati liitlasvägede poolt 1945. aasta mais. Päev pärast vabakslaskmist hakkasin koos väikese vendade ja huvitatute rühmaga koju marssima. Väsinuna istusime maha kaevu juurde esimeses külas, kuhu jõudsime, ja jõime. Tundes end värskendatuna, läksin majast majja, Piibel kaenla all. Üks noor naine oli üsna liigutatud, kui sai teada, et meie, Jehoova tunnistajad, olime olnud koonduslaagrites oma usu pärast. Ta läks oma kööki ja tuli tagasi tagasi värske piima ja võileibadega meie rühma jaoks.
Peale seda, ikka veel laagririided seljas, kuulutasime Kuningriigi sõnumit kogu sellele külale. Üks teine külaelanik kutsus meid rikkalikule söömaajale. Ta serveeris meile asju, mille järele olime aastaid puudust tundnud. Milline suud vett jooksma panev vaatepilt! Kuid siiski ei hakanud me seda toitu lausa õgima. Ütlesime palve ja sõime rahulikult, näidates üles häid kombeid. See jättis pealtvaatajatele nii sügava mulje, et kui me pärastpoole koosolekut alustasime, kuulasid nad Piiblil põhinevat kõnet. Üks naine võttis sõnumi vastu ja on praegu meie vaimne õde.
Marssisime edasi ja kogesime hämmastavalt Jehoova hoolt. Milline suur tunne on nüüd vabaduses olles tunda rõõmu kogu sellest vaimsest roast, mida Jehoova organisatsioon välja annab, ja jagada seda teistega! Järgnenud aastatel on meie täit lootust Jehoovale tasutud üha uuesti ja uuesti.
Aastatel 1945 kuni 1950 oli mul eesõigus teenida Magdeburgi Beetelis ja seejärel, kuni aastani 1955, Vahitorni Ühingu Berliini büroos. Pärast seda teenisin reisiva ülevaatajana kuni aastani 1963, mil mu abikaasa Hilde teatas, et ootab last. (Eva, mu esimene abikaasa suri, mu vangisoleku ajal ja ma abiellusin 1958. aastal uuesti.) Meie tütrest sai hiljem innukas tunnistaja.
Mida võib öelda mu laste kohta esimesest abielust? Õnnetuseks ei tundnud mu poeg tõe vastu huvi. Kuid mu tütar Gisela tundis ja 1953. aastal käis ta Gileadi misjonäride koolis. Praegu teenib ta koos abikaasaga ühes Saksamaa kokkutulekusaalis. Jehoova abiga olen suutnud 1963. aastast teenida üldpioneerina ning teenida seal, kus vajati abi — esmalt Frankfurdis ja seejärel Tübingenis.
Tänase päevani tunnen pidevalt rõõmu korraldustest, mida Jehoova organisatsioon on oma usu pere jaoks teinud. (1. Timoteosele 3:15, NW) Meie päevil on nii kerge saada vaimset toitu, kuid kas me hindame seda alati? Olen veendunud, et Jehooval on külluslikult varuks õnnistusi neile, kes loodavad temale, jäävad lojaalseteks ja söövad tema lauas.
[Joonis lk 26, 27]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
SACHSENHAUSENI KOONDUSLAAGER
A. SS-i kasarmud
B. Loendusväljak
C. Kambrite blokk
D. Üksikkongid
E. Täipuhastusjaam
F. Hukkamispaik
G. Gaasikamber
[Ernst ja Hilde Waueri foto lk 25]