Kas asjad tõepoolest paranevad?

„Ida-Lääne sidemete tihenemisega võib [Berliini] müür urbsemaks muutuda. Kuid möödub aastaid, isegi sugupõlvi, enne kui see langeb. Kaks Saksamaad ei saa iialgi uuesti üheks.” Nii kirjutas 1989. aasta märtsis mainekas ameerika ajakiri.

Vähem kui 250 päeva — mitte aastat, rääkimata sugupõlvedest — hiljem hakkas müür murenema. Mõne nädala möödudes kaunistasid selle müüri tuhanded tükid, mis olid nüüd suveniiriseisusesse langenud, kirjutuslaudu üle kogu maailma.

HIRMSASTI roostetanud raudne eesriie avanes lõpuks, andes lootust, et nüüd ometi on saabumas ülemaailmne rahu ja julgeolek. Isegi Lahesõda Lähis-Idas ei tuhmistanud lootust, et kauakestnud Ida ning Lääne vaheline rivaalitsemine on lõppenud ja uus maailmakord on lähedal.

Lisandub uus dimensioon

Alates Teisest maailmasõjast on saanud ilmsiks liikumine ühinenud Euroopa poole. Aastal 1951 moodustasid Lääne-Euroopa maad Euroopa Söe ja Terase Ühenduse. Sellele järgnes aastal 1957 Euroopa Ühisturg. Aastal 1987 seadsid selle rahvusvahelise ühenduse 12 liiget (nüüd hõlmab see 342 miljonit inimest) eesmärgiks totaalse majandusühenduse aastaks 1992. Paistab, et nüüd on täiesti võimalik isegi täielik poliitiline ühinemine. Milline värskendav muutus Euroopa verega määritud eilsesse ajalukku!

Kuid pidades silmas hiljutisi poliitilisi murranguid, on aastal 1992 veelgi suurem tähtsus. Avaldatakse järjest rohkem mõtteid, et ka endised Ida-Euroopa kommunistlikud maad võib lõplikult liita ühinenud Euroopaga.

Kas Jumal aitab?

Mõned religioossed rühmitused, heites kõrvale kristliku neutraliteedi põhimõtte, lubasid aastakümneid Ida-Euroopas kestnud religiooni rõhumisel lükata end aktiivsesse poliitikasse. Seda kommenteerides märgib Saksa päevaleht Frankfurter Allgemeine Zeitung, et „muutuste läbiviimisel Idas on kristlaste osa vaieldamatu”, lisades, et „nende osa ei saa kindlasti alahinnata”. Ta arendab teemat edasi: „Näiteks Poolas liitus religioon rahvaga ja kirikust sai paindumatu vastuseisja valitsevale parteile; SDV-s [endine Ida-Saksamaa] andis kirik teisitimõtlejatele vabad käed ja lubas neil kirikuhooneid organisatsioonilistel eesmärkidel kasutada; Tšehhoslovakkias hakkasid vanglas kokkusaanud kristlased ja demokraadid teineteisest hindama ja ühendasid lõpuks oma jõud.” Isegi Rumeenias, kus „kirikud osutusid Ceauşescu režiimi ustavateks vasallideks”, vallandas just vaimulik Laszlo Tökesi ähvardanud arreteerimine revolutsiooni.

Ka Vatikan oli asjasse segatud. Ajakiri Time kommenteeris 1989. aasta detsembris: „Ajal kui Gorbatšovi käed-eemale poliitika oli vahetu põhjus vabanemise ahelreaktsioonile, mis mõne viimase kuu jooksul üle Ida-Euroopa tormas, langeb Johannes Paulusele pikemaulatuslik panus. . . . Läbi 80-ndate aastate rajasid ta kõned aluse Atlandi ookeanist Uraalideni taasühinenud ja kristlikust usust inspireeritud Euroopa mõistele.” Seega oli tüüpiline, et 1990. aasta aprillis Tšehhoslovakkiat külastades väljendas paavst lootust, et tema visiit avab Ida ja Lääne vahel uued uksed. Ta kuulutas välja Euroopa piiskoppide plaanipärase kirikukogu, plaanimaks strateegiat, et võtta vastu tema nägemus „Euroopast, mis on selle kristliku päritolu alusel ühinenud”.

Kas ei osutu ühinenud Saksamaa ühinenud Euroopa raamistikus eelkäijaks täielikult ühinenud Euroopale ja seejärel ka ühinenud maailmale? Kas ei näita religiooni osavõtt, et see ongi see, mida Piibel tõotab? Kas ei või me kindlalt loota, et see peagi tõelisuseks saab, kuna vaimulikud nii Idast kui Läänest poliitilises raamistikus rahu ja julgeoleku nimel töötavad? Vaadelgem seda.

[Kaart/pilt lk 4]

Leipzigi protestantlik Nikolai kirik — Saksamaa poliitilise murrangu sümbol

Euroopa Ühisturu liikmesmaad