Lugejate küsimusi

◼ Mis on see „hea”, mida apostel Paulus teha ei suutnud, nagu ta Roomlastele 7:19 mainis?

Põhiliselt viitas Paulus oma võimetusele teha kõiki neid Moosese Seaduses väljatoodud häid asju. Seda on Paulusel ja kõigil teistel, kaasa arvatud meie, võimatu teha ebatäiuslikkuse ja patususe tõttu. Kuid pole mingit põhjust meeleheiteks. Kristuse ohver avas tee Jumala andeksandmiseks ja heaks seisundiks Tema ees.

Roomlastele 7:19 ütleb: „Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen!” Kaastekst näitab, et Paulus rääkis esmajoones „heast”, mis oli kindlaks määratud Seadusega. Salmis 7 ütles ta: „Ons käsk patt? Mitte sugugi! Ent pattu ma ei oleks tundnud muidu kui käsu kaudu; sest ma ei oleks kurjast himust midagi teadnud, kui käsk ei oleks öelnud: ’Sa ei tohi himustada!’ ” Jah, Seadus tegi selgeks, et kuna mitte ükski inimene täielikult seda pidada ei suuda, on kõik patused.

Edasiselt mainis Paulus, et ta ’elas enne ilma käsuta’. Millal see nii oli? Siis kui ta oli Aabrahami niudeis, enne kui Jehoova Seaduse andis. (Roomlastele 7:9, võrdle Heebrealastele 7:9, 10.) Kuigi Aabraham oli ebatäiuslik, ei olnud Seadus veel välja antud, seega ei tuletatud talle sellega, et tal Seaduse arvukaid käske pidada ei õnnestunud, meelde tema patusust. Kas tähendab see, et kui Seadus anti ja inimlik ebatäius ilmsiks tuli, põhjustas see halbu tagajärgi? Ei. Paulus jätkas: „Nõnda on siis käsk [„Seadus”, NW] püha ja käsusõna püha ja õige ja hea.” — Roomlastele 7:12.

Pane tähele, et Paulus kirjeldas Seadust kui „püha” ja „head”. Järgnevates salmides ta selgitas, et see, „mis on hea” — Seadus —, tegi selgeks, et ta on patune, ja see patt toob talle surma. Paulus kirjutas: „Head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen! Kui ma nüüd teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis minus elab.” — Roomlastele 7:13—20.

Seega ei rääkinud Paulus kontekstis headusest üldse ega lihtsalt lahketest tegudest. (Võrdle Apostlite teod 9:36; Roomlastele 13:3.) Ta viitas peamiselt asjade tegemisele (või mittetegemisele), mis olid kooskõlas Jumala hea Seadusega. Alguses harrastas ta innukalt juudi religiooni ja oli — võrreldes teistega — „laitmatu”. Kuigi ta omast meelest oli selle hea Seaduse kohusetundlik ori olnud, ei elanud ta ikkagi sellega täielikus vastavuses. (Filiplastele 3:4—6) Seadus peegeldas Jumala täiuslikke mõõdupuid, näidates apostlile, et olles lihas, oli ta ikkagi patu seaduse ori ja seega surma mõistetud. Kuid Paulus võis olla tänulik, et ta oli kuulutatud tänu Kristuse ohvrile õiglaseks — ta oli päästetud patuseaduse ja sellega kaasneva tagajärje, surmaotsuse alt. — Roomlastele 7:25.

Tänapäeva kristlased ei ole Moosese Seaduse all, sest see naelutati piinapostile. (Roomlastele 7:4—6; Koloslastele 2:14) Ometigi teeme hästi, kui tunnustame, et see polnud koormav käsukogu, mille lihtsalt unustada võime. Ei, oma põhiolemuselt oli Seadus hea. Seega on meil põhjust lugeda Piibli raamatuid, mis sisaldavad Seadust, ja õppida tundma, mida Iisraelilt nõuti. Jehoova tunnistajad üle kogu maailma, lugedes igal nädalal Piiblit, on seda peatselt tegemas.

Kui loeme Seadust, peaksime mõtisklema põhimõtete üle, mis selle arvukate sätete taga seisavad, ja kasu üle, mida Jumala rahvas sai, kui ta neid häid korraldusi järgida püüdis. Ka meie peaksime tunnustama, et oleme ebatäiuslikud ja seega pole võimelised täielikult järgima seda head, mida Jumala Sõnast õpime. Kuid patu seaduse vastu võideldes võime rõõmustada väljavaate üle, saada päästetud meie suhtes rakendatava Kristuse ohvri läbi.