Kas religioon on tõesti vajalik?

KAS religioon on sinu jaoks tähtis? Kas sa oled ehk mõne religioosse rühmituse või kiriku liige? Kui oled, siis on sul palju ühist inimestega, kes elasid 1844. aastal, aastal, mil saksa filosoof Karl Marx kirjutas: „Religioon . . . on oopium rahvale.” Noil päevil käis peaaegu igaüks kirikus ja religioon mõjutas tugevalt igat ühiskonnaklassi. Tänapäeval on see olukord järsult muutunud ning religioon mängib sadade miljonite inimeste elus väikest või üldse mitte mingit osa. Kui sa käid kirikus, oled tõenäoliselt oma ühiskonna vähemuse esindaja.

Mis põhjustas selle muutuse? Ühelt poolt see, et Karl Marx arendas religioonivastase filosoofia, mis sai väga mõjuvõimsaks. Marx pidas religiooni ilmselt inimkonna arengu takistuseks. Ta väitis, et inimkonna vajadusi saab kõige paremini rahuldada läbi materialismi, see oli filosoofia, mis ei jätnud kohta Jumalale ega traditsioonilisele religioonile. Seetõttu ütles ta: „Esmanõue rahva õnne jaoks on religiooni ärakaotamine.”

Marxi materialismifilosoofiat arendasid edasi saksa sotsialist Friedrich Engels ja vene kommunistlik juht Vladimir Lenin. See sai tuntuks marksismi-leninismina. Kuni hiljutise ajani elas rohkem kui kolmandik inimkonnast poliitiliste režiimide all, mis järgisid suuremal või vähemal määral seda ateistlikku filosoofiat. Ja paljud mehed ning naised elavad praegugi.

Sekularismi kasv

Kommunistliku filosoofia levik aga ei olnud ainuke asi, mis nõrgendas religiooni mõjuvõimu inimkonna üle. Ka arengud teadusevallas mängisid oma osa. Näiteks evolutsiooniteooria populariseerimine pani paljud kahtlema Looja olemasolus. Ja oli veel teisigi tegureid.

Encyclopædia Britannica märgib „teaduslike selgituste avastamist nähtustele, mida enne seostati üleloomulike põhjustega”, ja „organiseeritud religiooni mõju kõrvaldamist sellistelt tegevusaladelt nagu meditsiin, haridus ja kunstid”. Sedalaadi arengud viisid sekularismi kasvuni. Mis on sekularism? Seda defineeritakse kui „eluvaadet, . . . mis põhineb eeldusel, et religiooni ja religioosseid kaalutlusi tuleks ignoreerida või need teadlikult kõrvaldada”. Sekularism on mõjuvõimas nii kommunistlikes kui ka mittekommunistlikes maades.

Aga sekularism ja marksism-leninism üksi ei nõrgendanud religiooni mõju. Ka ristiusumaailma kirikutel on selles süü. Mispärast? Seepärast, et sajandite jooksul olid nad oma võimu kuritarvitanud. Jah, nad olid õpetanud doktriine, mis ei põhinenud Piiblil, vaid hoopis pühakirjavastastel traditsioonidel ning inimfilosoofiatel. Seetõttu olid paljud nende karjade hulgast vaimselt liiga nõrgaks jäänud, et seista vastu sekularismi ägedale rünnakule.

Ja veel, lõpuks andis suurem osa kirikuid ise sekularismile järele. Ristiusumaailma õpetlased tulid 19. sajandil välja teatud hüperkrititsismi vormiga, mis hävitas paljude jaoks Piibli kui Jumala inspireeritud Sõna usutavuse. Kirikud, nende hulgas ka roomakatoliku kirik, võtsid omaks evolutsiooniteooria. Jah, nad väitsid end ikka uskuvat loomisse. Kuid nad pidasid võimalikuks, et inimese keha arenes evolutsioonis ja et ainult hinge lõi Jumal. Protestantism tuli 1960-ndatel aastatel välja teoloogiaga, mis kuulutas „Jumala surma”. Paljud protestantlikud vaimulikud sallisid materialistlikku eluviisi. Nad soosisid abielueelset seksi ja isegi homoseksualismi. Mõned katoliku teoloogid arendasid välja vabastusteoloogia, segades kokku katoliikluse ja revolutsioonilise marksismi.

Sekularismi taandumine

Sekularism sai ülekaalu eriti 1960-ndatel aastatel ja see kestis umbes 1970-ndate aastate keskpaigani. Siis muutus olukord jälle. Religioon, kuigi suuremas osas mitte suured põhikirikud, näis tõusvat uuesti soosingusse. Kõikjal üle maailma olid 1970-ndate lõpp ja 1980-ndad aastad uute religioossete rühmituste kiire kasvu tunnistajateks.

Millest selline religiooni taaselustumine? Prantsuse sotsioloog Gilles Kepel ütles, et „ilmaliku haridusega ilmikud . . . väidavad, et ilmalik kultuur on viinud nad ummikusse ja et inimesed, kinnitades oma vabanemist Jumalast, lõikavad seda, mida nad uhkuses ja auahnuses on külvanud, nimelt seadusetust, lahutusi, AIDS-i, uimastite kuritarvitamist, [ja] enesetappe”.

Sekularismi taandumine on saanud uue hoo alates hiljutisest marksismi-leninismi silmnähtavast kokkuvarisemisest. Paljudele oli sellest ateistlikust filosoofiast saanud tõeline religioon. Kujutle siis nende hämmeldust, kes panid sellele oma lootuse! Moskvast ajalehele Washington Post saadetud sõnumis tsiteeriti Kõrgema Kommunistliku Parteikooli endist rektorit, kes ütles: „Riik ei ela mitte ainult oma majandusest ja institutsioonidest, vaid ka oma mütoloogiast ja rajajatest. Iga ühiskonna jaoks saab laastavaks avastus, et nende suurimad müüdid ei põhine tõel, vaid propagandal ja fantaasial. Aga see on just see, mida meie praegu seoses Lenini ja revolutsiooniga kogeme.”

Rääkides nii kommunistlikust kui kapitalistlikust maailmast, möönis prantsuse sotsioloog ja filosoof Edgar Morin: „Me pole näinud mitte ainult proletariaadile pakutud helge tuleviku kokkuvarisemist, vaid ka ilmaliku ühiskonna iseenesliku ja loomuliku progressi kokkuvarisemist, ühiskonna, kus loodeti, et teadus, mõistus ja demokraatia iseenesest edasi arenevad. . . . Mitte mingisugune progress pole praegu kindel. Tulevik, millele lootsime, on kokku varisenud.” Selline tühjuse tunne on paljudel, kes rajasid oma usu inimeste pingutustele luua ilma Jumalata parem maailm.

Uuenenud huvi religiooni vastu

See ülemaailmne pettekujutelmadest vabanemine paneb paljusid siiraid inimesi tunnustama vaimse külje vajadust oma elus. Nad näevad vajadust religiooni järele. Aga nad on rahulolematud suurte kirikutega, ja samuti on mõnedel kahtlusi uute religioonide suhtes — kaasa arvatud imetervendamise kultus, karismaatilised rühmitused, salasektid ja isegi Saatana kummardajate rühmitused. Religioosne fanatism on ähvardavalt pead tõstmas. Niisiis, religioon on tõesti ühel või teisel viisil soosingut tagasi saamas. Aga kas teeb selline religiooni poole tagasipöördumine inimkonnale head? Tõepoolest, kas suudab mistahes religioon tegelikult rahuldada inimkonna vaimseid vajadusi?

[Pilt lk 3]

„Religioon on rõhutud loodu ohkamine, südametu maailma tundeavaldus ja hingetu olukorra hing. See on oopium rahvale”

[Allikaviide]

Foto: New York Times, Berlin—33225115

[Pilt lk 4]

Vladimir Lenin (ülal) ja Karl Marx nägid religioonis inimkonna arengu takistust

[Allikaviide]

Musée d’Histoire Contemporaine—BDIC (Universitiés de Paris)

[Pilt lk 5]

Marksistlik-leninistlik ideoloogia oli miljonite inimeste südames tekitanud suuri lootusi

[Allikaviide]

Musée d’Histoire Contemporaine—BDIC (Universitiés de Paris)

[Pildi allikaviide lk 2]

Kaane foto: Garo Nalbandian