Kuidas me Jehoovale tasuda saame?

JEHOOVA JUMAL on andmise parim eeskuju. Ta andis kogu inimkonnale „elu ja õhu ja kõik”. (Apostlite teod 17:25) Jumal paneb oma päikese tõusma nii kurjade kui õiglaste inimeste üle. (Matteuse 5:45) Tõepoolest, Jehoova ’annab taevast meile vihma ja head viljalist aega ja rooga ning on täitnud meie südame rõõmuga’. (Apostlite teod 14:15—17) Jah, „kõik hea and ja kõik täiuslik annetus on ülalt ja tuleb valguse Isalt”! — Jakoobuse 1:17.

Lisaks kõigile Jumala materiaalsetele andidele läkitab ta oma vaimset valgust ja tõde. (Laul 43:3) Jehoova lojaalseid sulaseid õnnistatakse rikkalikult vaimse toiduga, mida ta pakub õigel ajal läbi „ustava ja mõistliku orja”. (Matteuse 24:45—47, NW) Me võime Jumala vaimsetest korraldustest kasu saada, sest ta tegi patustele ja surelikele inimestele võimalikuks end temaga lepitada. Kuidas? Oma Poja Jeesus Kristuse surma läbi, kes andis oma elu lunastuseks paljude eest. (Matteuse 20:28; Roomlastele 5:8—12) Milline kingitus armastavalt Jumalalt Jehoovalt! — Johannese 3:16.

Kas tasumine on üldse võimalik?

Sajandeid enne lunastuse andmist hindas inspireeritud laulik nii sügavalt Jumala antud halastust, vabastust ning abi, et ütles: „Kuidas ma tasun Jehoovale kõik tema heateod minu vastu? Ma tõstan üles päästekarika ja hüüan appi Jehoova nime! Ma tasun oma tõotused Jehoovale kogu ta rahva nähes!” — Laul 116:12—14.

Kui me oleme Jehoovale kogu südamest pühendunud, siis hüüame usus appi tema nime ning tasume talle antud tõotused. Jehoova tunnistajatena me võime õnnistada Jumalat, kui räägime temast alati head ja kuulutame tema Kuningriigi sõnumit. (Laul 145:1, 2, 10—13; Matteuse 24:14) Aga me ei või teha rikkamaks Jehoovat, kelle omad on kõik asjad, ega tasuda kõigi meile tehtud heategude eest. — 1. Ajaraamat 29:14—17.

Kuningriigi huvide edendamiseks tehtavad annetused ei ole võimalus Jehoovale tasuda või teda rikkamaks teha. Kuid selline andmine pakub meile võimalusi näidata oma armastust Jumala vastu. Annetuste andmine mitte omakasu ajendil ega avaliku tähelepanu või kiituse taotlemiseks, vaid helde vaimuga ja tõelise kummardamise edendamiseks toob andjale õnne ja Jehoova õnnistuse. (Matteuse 6:1—4; Apostlite teod 20:35) Inimene võib kindlalt taolises andmises osaleda ja sellega kaasnevat õnne nautida, kui paneb regulaarselt kõrvale teatud osa oma materiaalsest omandist, et toetada tõelist kummardamist ja vääriliste abistamist. (1. Korintlastele 16:1, 2) Kas seda peaks tehtama kümnist makstes?

Kas sa peaksid maksma kümnist?

Jehoova ütles oma prohveti Malakia kaudu: „Tooge kogu kümnis [„kümnes osa”, NW] varaaita, et mu kojas oleks toidust, ja proovige mind ometi sellega . . . Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni!” — Malakia 3:10.

Kümnis on millestki kümnes osa. See tähendab 10 protsenti, mida antakse või makstakse andamina. Kümnist antakse eriti religioossetel eesmärkidel. See tähendab oma sissetulekust kümnendiku maksmist kummardamise edendamiseks.

Esiisa Aabraham (Aabram) andis Saalemi kuningas-preestrile Melkisedekile ühe kümnendiku võidusaagist Kedorlaomeri ja tema liitlaste üle. (1. Moosese 14:18—20; Heebrealastele 7:4—10) Hiljem tõotas Jaakob, et ta annab ühe kümnendiku oma varandusest Jumalale. (1. Moosese 28:20—22) Mõlemal juhul oli kümnendiku andmine vabatahtlik, sest neil vanaaja heebrealastel polnud seadusi, mis oleksid nõudnud kümnise maksmist.

Kümnise maksmine Seaduse all

Jehoova rahvana said iisraellased kümnise maksmise seadused. Need sisaldasid ilmselt kahte kümnendikku aastasest sissetulekust, kuigi mõned õpetlased arvavad, et oli ainult üks iga-aastane kümnis. Kümnist ei makstud hingamisaastal, sest siis ei olnud oodata mingit sissetulekut. (3. Moosese 25:1—12) Kümnist anti Jumalale ohverdatud uudseviljale lisaks. — 2. Moosese 23:19.

Üks kümnendik maa toodangust ja puude viljast ning ilmselt ka veiste ja lammaste juurdekasvust võeti pühakojale ja anti leviitidele, kes ei saanud maal mingit pärisosa. Nemad omakorda andsid kümnendiku sellest, mida olid saanud, Aaroni preesterkonna toetuseks. Ilmselt oli teravili enne kümnise maksmist pekstud ning viina- ja oliivipuude vili muudetud veiniks ning õliks. Kui iisraellane soovis toodangu asemel raha anda, võis ta seda teha, lisades selle väärtusele veel viiendiku. — 3. Moosese 27:30—33; 4. Moosese 18:21—30.

Selle kõrvale näis olevat seatud veel teine kümnis. Tavaliselt andis seda perekond, kui rahvas pühadeks kokku kogunes. Aga mida teha, kui vahemaa Jeruusalemma oli nii pikk, et seda kümnist vedada ei olnud otstarbekohane? Siis vahetati teravili, värske vein, õli ja loomad rahaks, mida oli kerge kanda. (5. Moosese 12:4—18; 14:22—27) Seitsmeaastase hingamistsükli iga kolmanda ja kuuenda aasta lõpus pandi kõrvale kümnis leviitide, võõra rahva, lesknaiste ja orbude jaoks. — 5. Moosese 14:28, 29; 26:12.

Seaduse all ei olnud kümnise maksmata jätmise eest karistust. Selle asemel pani Jehoova rahvale range moraalse kohustuse maksta kümnist. Mõnikord nad pidid tema ees teatama, et kümnis on täielikult makstud. (5. Moosese 26:13—15) Kõigele vääralt alalhoitule vaadati kui Jumalalt varastatule. — Malakia 3:7—9.

Kümnis ei olnud koormav korraldus. Tegelikult said iisraellased neid seadusi täites jõukamaks. Kümnis edendas tõelist kummardamist, panemata kohatut rõhku sellele, kuidas seda materiaalselt korraldada. Niisiis toimis kümnisekorraldus kõigi heaks Iisraelis. Aga kas kümnise maksmine on ka kristlaste jaoks?

Kas kristlased peavad maksma kümnist?

Teatud ajal oli kümnise maksmine ristiusumaailmas üldine tava. The Encyclopedia Americana ütleb: „See . . . sai järk-järgult üldiseks tavaks 6. sajandil. Toursi kirikukogu aastal 567 ja teine Maconi kirikukogu aastal 585 toetasid kümnise maksmist. . . . Selle väärkasutamised said üldiseks tavaks, eriti kui kümnisekogumise õigus anti või müüdi ilmikutele. Alates paavst Gregorius VII kuulutati see tegevus seadusevastaseks. Mitmed ilmikud andsid siis oma kümnise kogumise õigused kloostritele ja toomkapiitlitele. Reformatsioon ei kaotanud kümnist ja see tegevus jätkus roomakatoliku kirikus ning protestantlikes maades.” Mitmetes maades kümnise maksmine kaotati või asendati järk-järgult millegi muuga ja praegu tegelevad sellega vähesed religioonid.

Niisiis, kas kristlastelt nõutakse kümnist? Oma Piibli sõnaregistris ütles Alexander Cruden: „Ei meie Päästja ega ka tema apostlid ei ole käskinud midagi kümnise suhtes teha.” Tõesti, kristlastel ei ole kästud kümnist maksta. Jumal ise lõpetas Moosese Seaduse koos selle korraldustega maksta kümnist, naelutades selle Jeesuse piinapostile. (Roomlastele 6:14; Koloslastele 2:13, 14) Niisiis teevad kristlased vabatahtlikke annetusi, selle asemel et neilt oleks nõutud koguduse kulude katteks teatud summasid.

Austa Jehoovat oma väärtuslike asjadega

Muidugi, kui kristlane otsustab vabatahtlikult anda õige kummardamise heaks kümnendiku oma sissetulekust, ei ole Pühakirjal midagi selliste annetuste vastu. Oma annetusega kaasas olnud kirjas kirjutas üks 15-aastane Paapua Uus-Guinea noormees: „Kui ma olin väike, oli isal kombeks mulle öelda: ’Kui hakkad tööle, siis pead uudsevilja Jehoovale andma.’ Mäletan Õpetussõnade 3:1, 9 sõnu, mis ütlevad, et me peame Jehoova austamiseks uudsevilja talle andma. Nii ma tõotasin seda teha ja nüüd ma pean täitma oma tõotuse. Ma olen nii õnnelik, et võin saata selle raha Kuningriigi töö abistamiseks.” Piibel ei kutsu kristlasi üles selliseid tõotusi andma. Siiski on heldekäeline andmine hea võimalus näidata elavat huvi õige kummardamise edendamise vastu.

Kristlane võib otsustada mitte seada kindlaid piire annetustele, mida ta teeb Jehoova Jumala kummardamise edendamiseks. Näiteks: Jehoova tunnistajate kokkutulekul arutlesid kaks vanemat õde, milliseid annetusi võiks Kuningriigi töö heaks teha. Saanud kokkutulekupaigas toitu, küsis üks õdedest, kes on 87 aastat vana, kui palju see võiks maksta, et ta saaks selle summa annetada. Teine õde, 90-aastane, ütles: ’Anna parajasti niipalju, kui sa arvad seda väärt olevat, ja natuke peale.’ Millist head suhtumist see vanem õde ilmutas!

Kuna Jehoova rahva hulka kuulujad on kõik temale pühendunud, teevad nad tõelise kummardamise toetamiseks meeleldi rahalisi ja muid annetusi. (Võrdle 2. Korintlastele 8:12.) Tegelikult pakub kristlik andmisviis võimalusi ilmutada sügavat Jehoova kummardamise hindamist. Selline andmine ei ole piiratud kümnise ehk kümnendikuga, ja võib ette tulla olukordi, mil inimene on ajendatud andma Kuningriigi huvide arendamiseks rohkem. — Matteuse 6:33.

Apostel Paulus ütles: „Igaüks andku nõnda, kuidas süda kutsub, mitte kurva meelega ega sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat.” (2. Korintlastele 9:7) Kui sa annad tõelise kummardamise toetuseks rõõmsameelselt ja heldekäeliselt, siis sul läheb hästi, sest tark õpetussõna ütleb: „Austa Jehoovat oma varandusega [„väärtuslike asjadega”, NW] ja uudseviljaga kõigest oma saagist, siis su aidad täituvad küllusega ja viina-aamid ajavad üle!” — Õpetussõnad 3:9, 10.

Me ei suuda Kõigekõrgemat rikkamaks teha. Temale kuulub kõik kuld ja hõbe, metsloomad tuhandetel mägedel ja lugematud väärtused. (Laul 50:10—12) Me ei saa kunagi Jumalale kõigi tema heategude eest tasuda. Aga me võime ilmutada sügavat hindamist tema vastu ja eesõiguse vastu osutada tema kiituseks püha teenistust. Ja me võime olla kindlad, et neile, kes annavad heldekäeliselt puhta kummardamise edendamiseks ja Jehoova, armastava ning heldekäelise Jumala austamiseks, voolab rikkalikke õnnistusi. — 2. Korintlastele 9:11.

[Kast lk 29]

KUIDAS MÕNED TOETAVAD KUNINGRIIGI TÖÖD

◻ ANNETUSED ÜLEMAAILMSE TÖÖ HEAKS: Paljud panevad kõrvale või näevad eelarves ette summa, mille nad panevad annetuskastidesse pealdisega: „Annetused Ühingu ülemaailmse töö heaks — Matteuse 24:14.” Igal kuul saadavad kogudused need summad edasi lähimasse harubüroosse.

◻ ANNID: Vabatahtlikud rahaannetused võib saata otse Ühingu harubüroosse sellel maal, kus annetaja elab. Ka juveele või teisi väärtasju võib annetada. Nende annetustega peaks kaasnema lühike kiri, mis näitab, et see on otsene annetus.

◻ TINGIMUSLIK ANNETAMINE: Ühingule võib anda raha hoiule kuni annetaja surmani korraldusega, et isikliku vajaduse korral see tagastatakse annetajale.

◻ KINDLUSTUS: Ühingut võidakse nimetada elukindlustuspoliisi saajaks. Igast sellisest korraldusest tuleks Ühingut informeerida.

◻ TESTAMENDID JA VOLITUSED: Vara või raha võib pärandada Ühingule ametlikult kinnitatud testamendiga. Koopia testamendist või volitusest peaks saadetama Ühingule.

Lisainformatsiooni saamiseks neis asjus kirjuta Ühingu kohalikule harubüroole.