Kas algkirik õpetas, et Jumal on Kolmainsus?
2. osa. Kas apostellikud isad õpetasid kolmainsuse doktriini?
Selle sarja 1. osas, 1991. aasta 1. novembri Vahitornis käsitleti seda, kas Jeesus ja ta jüngrid õpetasid kolmainsuse doktriini — ideed, et Isa, Poeg ja püha vaim on kolm võrdset isikut, kuid üks Jumal. Piibli, ajaloolaste ja isegi teoloogide selged tõendid näitavad, et Jeesus ja jüngrid seda ei õpetanud. Aga mida võib öelda neile peagi järgnenud kirikujuhtide kohta — kas nemad õpetasid Kolmainsust?
„APOSTELLIKUD ISAD” on nimetus, mida kasutatakse kirikumeeste kohta, kes kirjutasid kristlusest meie ajaarvamise esimese sajandi lõpus ja teise alguses. Need olid näiteks Clemens Roomast, Ignatius, Polykarpos, Hermas ja Papias.
Neid peetakse mõnede apostlite kaasaegseteks. Niisiis pidid nad olema tuttavad apostlite õpetustega. Selle kohta, mida need mehed kirjutasid, ütleb The New Encyclopædia Britannica:
„Tervikuna võttes on apostellike isade kirjutised ajalooliselt väärtuslikumad kui ükskõik milline muu väljaspool Uut Testamenti olev kristlik kirjandus.”1
Kui apostlid oleksid õpetanud kolmainsuse doktriini, oleksid seda õpetanud ka apostellikud isad. See oleks nende õpetuses silma paistnud, sest miski ei olnud tähtsam, kui rääkida inimestele, kes on Jumal. Niisiis, kas nad õpetasid kolmainsuse doktriini?
Üks esimesi usu avaldusi
Üks esimesi Piiblis mitteleiduvaid kristliku usu avaldusi leidub 16 lühikese peatükiga raamatus, mis on tuntud kui Didache ehk Kaheteistkümne apostli õpetus. Mõned ajaloolased dateerivad seda umbes aastasse 100 m.a.j. või enne seda. Selle autor on tundmatu.2
Didache käsitleb asju, mida inimesed pidid kristlasteks saades teadma. Selle 7. peatükis, kus määratakse ristimine „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse”, kasutatakse samu sõnu, mida Jeesus kasutas Matteuse 28:19.3 Kuid see ei ütle mitte midagi selle kohta, et need kolm oleksid võrdsed igavikult, väelt, positsioonilt ja tarkuselt. Oma 10. peatükis esitab Didache järgmise palvevormis usutunnistuse:
„Me täname sind, Püha Isa, sinu püha Nime eest, mille sa oled pannud elama meie südametesse; samuti tundmise ning usu ja surematuse eest, mille sa oled teinud meile teatavaks läbi oma Sulase Jeesuse. Au sulle igaveseks! Sina, Kõikväeline Isand, oled loonud kõik oma Nime pärast . . . Ja meile sa oled armuliselt andnud vaimset sööki ja jooki ning igavese elu oma Sulase Jeesuse kaudu.”4
Selles ei räägita Kolmainsusest. Edwin Hatch tsiteerib ülaltoodud lõiku teoses The Influence of Greek Ideas on Christianity (Kreeka ideede mõju kristlusele) ja ütleb siis:
„Näib, et kristluse algses mõjusfääris neid lihtsaid käsitlusi eriti edasi ei arendatud. Doktriin, mida rõhutati, oli see, et on Jumal, et Ta on ainus, et Ta on kõikväeline ja igavene, et Ta tegi maailma, et Tema halastus on üle kõigi Tema tegude. Tollal ei kaldutud metafüüsilisse arutlusse.”5
Clemens Roomast
Clemens Roomast, keda arvatakse olevat olnud selle linna „piiskop”, on teine kristluseteemaliste kirjutiste varane allikas. Usutakse, et ta suri umbes aastal 100 m.a.j. Materjalis, mida peetakse tema poolt kirjutatuks, ei maini ta kordagi ei otseselt ega kaudselt Kolmainsust. Clemensi esimeses läkituses korintlastele ütleb ta:
„Armu ja rahu lisatagu teile Kõikväeliselt Jumalalt läbi Jeesus Kristuse.”
„Apostlid on kuulutanud meile Issand Jeesus Kristuselt saadud evangeeliumi; Jeesus Kristus sai selle Jumalalt. Jumal oli niisiis läkitanud Kristuse ja Kristus apostlid.”
„Andku Jumal, kes näeb kõike ja kes on kõigi vaimude Valitseja ja kõige liha Issand — kes valis välja meie Issanda Jeesus Kristuse ning Tema läbi meid enesele pärisrahvaks — igale hingele, kes hüüab appi Tema aulist ja püha Nime, usku, kartust, rahu, kannatlikkust, pikameelsust.”6
Clemens ei ütle, et Jeesus või püha vaim on Jumalaga võrdsed. Ta esitab Kõikväelist Jumalat (mitte vaid „Isa”) eraldiolevana Pojast. Jumalast räägitakse kui kõrgemast, sest Kristus on „läkitatud” Jumala poolt ja Jumal „valis välja” Kristuse. Näidates, et Jumal ja Kristus on kaks eraldiasuvat ja mittevõrdset isikut, ütles Clemens:
„Me palume tõsimeelsete palvete ja anumistega, et universumi Looja hoiaks rikkumatuna oma täpset arvu äravalituid kogu maailmas oma armsa Lapse Jeesus Kristuse läbi . . . Me mõistame, et sina [Jumal] üksi oled ’kõrgeimatest kõrgeim’ . . . Sina üksi oled kõigi vaimude kaitsja ja kõige liha Jumal.”
„Mõistku kõik rahvad, et sina oled ainus Jumal, et Jeesus Kristus on sinu Laps.”7
Clemens nimetab Jumalat (mitte vaid „Isa”) „kõrgeimaks” ja viitab Jeesusele kui Jumala „Lapsele”. Samuti ta märgib Jeesuse kohta: „Kuna ta peegeldab Jumala hiilgust, on ta kõrgem kui inglid ja tema tiitel on väljapaistvam kui nende oma.”8 Jeesus peegeldab Jumala hiilgust, aga ta pole sellega mitte võrdne, samuti nagu kuu peegeldab päikesevalgust, kuid pole võrdne selle valguse allikaga, päikesega.
Kui Jumala Poeg oleks võrdne Jumalaga, kes on taevane Isa, poleks Clemensil vaja olnud öelda, et Jeesus on inglitest kõrgem, sest see oleks olnud ilmne. Ja tema sõnastus näitab tunnustust, et samal ajal, kui Poeg on inglitest kõrgem, on ta madalam Kõikväelisest Jumalast.
Clemensi seisukoht on üsna selge: Poeg on Isast madalam ja temast alam. Clemens ei arvanud kunagi, et Jeesusel on koos Isaga osa jumalusest. Ta näitab, et Poeg on sõltuv Isast, see tähendab Jumalast, ja ütleb selgelt, et Isa on ’üksi Jumal’, kes ei jaga oma positsiooni mitte kellegagi. Ka ei pea Clemens mitte kuskil püha vaimu võrdseks Jumalaga. Niisiis ei esine mitte kuskil Clemensi kirjutistes Kolmainsust.
Ignatius
Antiookia piiskop Ignatius elas umbes m.a.j. esimese sajandi keskpaigast kuni teise sajandi alguseni. Ka siis, kui pidada kõiki tema nimega seotud kirjutisi autentseteks, ei esine üheski neis Isa, Poja ja püha vaimu võrdsust.
Isegi siis, kui Ignatius oleks öelnud, et Poeg on Isaga igavikult, väelt, positsioonilt ning tarkuselt võrdne, poleks see ikkagi veel Kolmainsus, sest ta ei öelnud kusagil, et püha vaim oleks Jumalaga sel viisil võrdne. Kuid Ignatius ei öelnud, et Poeg oleks Jumalaga sel või mingil teisel viisil võrdne. Selle asemel ta näitas, et Poeg allub Temale, kes on kõrgem, Kõikväelisele Jumalale.
Ignatius nimetab Kõikväelist Jumalat „ainsaks tõeliseks Jumalaks, kes pole sündinud ja kes on ligipääsmatu, kõikide Issand, ainusündinud Poja Isa ja Sünnitaja”, näidates vahet Jumala ja Tema Poja vahel.9 Ta räägib „Jumalast Isast ja Issand Jeesus Kristusest”.10 Ja ta kuulutab: „On olemas üks Jumal, Kõikväeline, kes on ilmutanud ennast oma Poja Jeesus Kristuse kaudu.”11
Ignatius näitab, et Poeg kui isik ei ole igavene, vaid ta on loodud, sest Poeg ütleb tema sõnade kohaselt: „Issand [Kõikväeline Jumal] lõi mind oma teede alguses.”12. Samuti ütles Ignatius: „On olemas üks universumi Jumal, Kristuse Isa, ’kellest on kõik asjad’, ja üks Issand Jeesus Kristus, meie Issand, ’kelle läbi on kõik asjad’.”13 Ta kirjutab ka:
„Püha Vaim ei räägi mitte omaenda, vaid Kristuse asju, . . . nii nagu Issandki on kuulutanud meile asju, mida Ta sai Isalt. Sest Ta [Poeg] ütleb, et ’sõna, mida te kuulete, pole mitte Minult, vaid Isalt, kes on Mind läkitanud.’ ”14
„On olemas üks Jumal, kes ilmutas ennast oma Poja Jeesus Kristuse kaudu, kes on tema Sõna, mis tuli vaikusest ja meeldis igast küljest temale [Jumalale], kes teda läkitas. . . . Jeesus Kristus allus Isale.”15
On tõsi, et Ignatius nimetab Poega „Sõna Jumalaks”. Aga sõna „Jumal” kasutamine seoses Pojaga ei tähenda tingimata võrdsust Kõikväelise Jumalaga. Ka Piibel nimetab tekstis Jesaja 9:5 Poega „Jumalaks”. Johannese 1:18 nimetab Poega „ainusündinud jumalaks”. (NW) Kuna Jehoova Jumal, Isa, on usaldanud Pojale väe ja meelevalla, võib Poega õigusega nimetada „vägevaks”, mida sõna „jumal” põhiliselt tähendab. — Matteuse 28:18; 1. Korintlastele 8:6; Heebrealastele 1:2.
Kuid kas Ignatiusele omistatavaid 15 kirja peetakse autentseteks? Teose The Ante-Nicene Fathers 1. köites tõdevad toimetajad Alexander Roberts ja James Donaldson:
„See on nüüd kriitikute üldine seisukoht, et esimesed kaheksa väidetavatest Ignatiuse kirjadest on võltsitud. Neis endis on kaheldamatuid tõendeid hilisema päritolu kohta . . . ja nüüd on need kui võltsingud üksmeelselt kõrvale lükatud.”
„Seitsmest läkitusest, mis Eusebiuse omaks tunnistatakse, . . . on meil kaks kreekakeelset versiooni, lühem ja pikem. . . . Kuigi lühemat vormi . . . on peetud üldiselt usaldatavamaks kui pikemat, oli õpetlaste seas ikkagi võrdlemisi levinud arvamus, et isegi sellele ei saa vaadata kui täiesti vabale interpolatsioonidest või kui kaheldamatult autentsele.”16
Kui me tema kirjutiste lühema versiooni ehtsaks tunnistame, jäävad välja mõned (pikemas versioonis olevad) fraasid, mis osutavad, et Kristus on Jumalale alluv, kuid see, mis jääb lühemasse versiooni alles, ei osuta siiski Kolmainsusele. Ja sõltumata sellest, millised tema kirjutistest on ehtsad, osutavad need kõige rohkem sellele, et Ignatius uskus Jumala ja Poja kahesust. See ei olnud kindlasti võrdväärsete kahesus, sest Poega esitatakse alati Jumalast väiksemana ja temale alluvana. Niisiis, sõltumata sellest, kuidas keegi Ignatiuse kirjutistesse suhtus, ei leidu nendes kolmainsuse doktriini.
Polykarpos
Polykarpos Smürnast sündis esimese sajandi viimasel kolmandikul ja suri teise sajandi keskel. Väidetakse, et ta oli ühenduses apostel Johannesega ja kirjutas Polykarpose läkituse filiplastele.
Kas Polykarpose kirjutises on midagi, mis viitaks Kolmainsusele? Ei, seda ei mainita üldse. See, mida ta ütleb, on tõepoolest kooskõlas sellega, mida õpetasid Jeesus ning tema jüngrid ja apostlid. Näiteks ütles Polykarpos oma läkituses:
„Ehitagu meie Issanda Jeesus Kristuse Jumal ja Isa ning Jeesus Kristus ise, kes on Jumala Poeg, . . . teid üles usus ja tões.”17
Pane tähele, et Polykarpos nagu ka Clemens ei räägi kolmainsuslikust „Isa” ja „Poja” suhtest, kus nad on võrdsed jumaluses. Selle asemel ta räägib Jeesuse „Jumalast ja Isast”, mitte vaid ’Jeesuse Isast’. Seega eraldab ta Jumala Jeesusest, just nagu piiblikirjutajadki korduvalt teevad. Paulus ütleb 2. Korintlastele 1:3: „Olgu õnnistatud meie Issanda Jeesus Kristuse Jumal ja Isa.” (NW) Ta ei ütle vaid: ’Olgu õnnistatud Jeesuse Isa,’ vaid: ’Olgu õnnistatud Jeesuse Jumal ja Isa.’
Polykarpos ütleb samuti: „Rahu Kõikväeliselt Jumalalt ja Issandalt Jeesus Kristuselt, meie Päästjalt.”18 Ka siin on Jeesus erinev Kõikväelisest Jumalast, mitte üks isik võrdsest kolmainu jumalusest.
Hermas ja Papias
Veel üks apostellik isa on Hermas, kes kirjutas teise sajandi esimesel poolel. Kas ta annab oma teoses Shepherd (Karjane) ehk Pastor põhjust uskumiseks, et ta pidas Jumalat Kolmainsuseks? Pane tähele mõningaid näiteid sellest, mida ta ütles:
„Püha Vaim ei räägi mitte siis, kui inimene tahab, et see räägiks, vaid siis, kui Jumal tahab, et see räägiks. . . . Jumal rajas viinamäe, mis tähendab, et Tema lõi inimesed, ja andis need oma Pojale; ja Poeg määras Tema inglid neid valvama.”19
„Jumala Poeg on vanem kui kõik tema loodu.”20
Siin Hermas ütleb, et kui Jumal (mitte vaid Isa) soovib, et vaim räägiks, see räägib, näidates Jumala kõrgemat seisundit vaimu suhtes. Ja ta ütleb, et Jumal andis oma Pojale viinamäe, näidates Jumala kõrgemat seisundit oma Poja suhtes. Ta ütleb ka, et Jumala Poeg on vanem kui tema, see tähendab Poja loodolesed ehk need, keda Jumala Poeg lõi Jumala Meister-Töötegijana, „sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevastes ja mis on maa peal”. (Koloslastele 1:15, 16) Tõsiasi on, et Poeg pole igavene. Ta loodi kõrgeks vaimolevuseks enne teisi vaimseid loodoleseid, nagu näiteks inglid, kes loodi tema läbi.
J. N. D. Kelly kirjutab oma teoses Early Christian Doctrines (Varakristlikud doktriinid) Hermase vaatest seoses Jumala Pojaga:
„Paljudes kohtades me loeme inglist, kes on kõrgem neist kuuest inglist, kes moodustavad Jumala sisenõukogu ja keda on üha kirjeldatud ’kõrgeauliste’, ’pühade’ ja ’aulistena’. Sellele inglile on antud nimi Miikael ja on raske pääseda lõppjäreldusest, et Hermas nägi temas Jumala Poega ja võrdsustas teda peaingel Miikaeliga.
On ka tõendeid . . . püüetest tõlgitseda Kristust teatud liiki kõrgema inglina . . . Kolmainsuse doktriinist selle kitsamas tähenduses ei ole muidugi märkigi.”21
Väidetakse, et Papias olevat samuti tundnud apostel Johannest. Ilmselt ta kirjutas teise sajandi alguses, kuid tema kirjutistest on säilinud ainult fragmente. Nendes ei räägi ta midagi kolmainsuse doktriinist.
Kooskõlaline õpetus
Apostellike isade õpetus Jumala kõrgeimast seisundist ja tema suhtest Jeesusega on täiesti kooskõlas Jeesuse, tema jüngrite ja apostlite õpetusega, nagu see on kirjas Piiblis. Kõik nad räägivad Jumalast mitte kui Kolmainsusest, vaid kui eraldiolevast, igavesest, kõikvõimsast ja kõiketeadvast Olevusest. Nad räägivad Jumala Pojast kui eraldiolevast, vähemast, alluvast vaimsest loodolevusest, kelle Jumal lõi teenima Tema tahte täitjana. Ja kuskil ei peeta püha vaimu Jumalaga võrdseks.
Niisiis ei toeta need esimese sajandi lõpu ja teise sajandi alguse apostellike isade kirjutised mitte mingil määral ristiusumaailma Kolmainsust. Nad räägivad Jumalast, Jeesusest ja pühast vaimust täpselt samamoodi nagu Piibel. Vaata näiteks Apostlite teod 7:55, 56:
„[Stefanos] aga täis Püha Vaimu vaatas üksisilmi taeva poole ja nägi Jumala auhiilgust ning Jeesust seisvat Jumala paremal poolel, ja ta ütles: ’Ennäe! Ma näen taevad lahti olevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal poolel!’ ”
Stefanos nägi nägemuse Jumalast taevas koos Tema kõrval seisva Jeesusega. Poeg seisis Tema kõrval, keda ei nimetatud mitte vaid „Isaks”, vaid „Jumalaks”, kes oli Jeesusest täiesti eraldi olev isik. Ka ei näinud Stefanos kolmandat isikut. Püha vaimu ei olnud taevas koos Jeesuse ja tema Isaga näha.
Samasugune koht on Ilmutuse 1:1, kus öeldakse: „Jeesuse Kristuse ilmutus, mille Jumal temale andis.” Jälle näidatakse ülesäratatud Kristust taevas täiesti eraldi Jumalast, samuti pole mainitud püha vaimu. Kui Jeesus oleks Kolmainsuse kõiketeadev teine isik, siis kuidas võidi talle „anda” ilmutus?
Taolised pühakirjakohad näitavad selgelt, et Kolmainsust pole olemas. Ja terves Piiblis ei räägi ükski tekst Jumalast kui Kolmainsusest. Apostellike isade kirjutised peegeldasid seda. On täiesti kindel, et nad ei õpetanud ristiusumaailma Kolmainsust.
Järgmine tähtis kristlust käsitlevate kirjutiste rühm on pärit teise sajandi lõpust. Need on apologeetideks kutsutud kirikumeeste tööd. Kas nemad õpetasid Kolmainsust? Antud sarja 3. osa käsitleb nende õpetusi ajakirja ühes tulevases numbris.
Viited:
1. The New Encyclopædia Britannica, 15. väljaanne, 1985, Micropædia, 1. köide, lehekülg 488.
2. A Dictionary of Christian Theology, toimetaja Alan Richardson, 1969, lehekülg 95; The New Encyclopædia Britannica, 15. väljaanne, 1985, Micropædia, 4. köide, lehekülg 79.
3. The Apostolic Fathers, 3. köide, autor Robert A. Kraft, 1965, lehekülg 163.
4. Ibid., leheküljed 166—167.
5. The Influence of Greek Ideas on Christianity, autor Edwin Hatch, 1957, lehekülg 252.
6. The Ante-Nicene Fathers, toimetajad Alexander Roberts ja James Donaldson, Ameerika kordustrükk Edinburghi väljaandest, 1885, I köide, leheküljed 5, 16, 21.
7. The Library of Christian Classics, 1. köide, Early Christian Fathers, tõlkija ja toimetaja Cyril C. Richardson, 1953, leheküljed 70—71.
8. Ibid., lehekülg 60.
9. The Ante-Nicene Fathers, I köide, lehekülg 52.
10. Ibid., lehekülg 58.
11. Ibid., lehekülg 62.
12. Ibid., lehekülg 108.
13. Ibid., lehekülg 116.
14. Ibid., lehekülg 53.
15. The Apostolic Fathers, 4. köide, autor Robert M. Grant, 1966, lehekülg 63.
16. The Ante-Nicene Fathers, I köide, leheküljed 46—47; Cyclopedia of Biblical, Theological, and Ecclesiastical Literature, autorid John McClintock ja James Strong, kordustrükk Baker Book House Co., 1981, IV köide, leheküljed 490—493; The Catholic Encyclopedia, 1910, VII köide, leheküljed 644—647.
17. The Ante-Nicene Fathers, I köide, lehekülg 35.
18. Ibid., lehekülg 33.
19. The Ante-Nicene Fathers, II köide, leheküljed 27, 35.
20. The Apostolic Fathers (Loeb’s Classical Library) Kirsopp Lake’i ingliskeelne tõlge, 1976, lehekülg 249.
21. Early Christian Doctrines, autor J. N. D. Kelly, teine väljaanne, 1960, leheküljed 94—95.