Ilmuta ennastohverdavat vaimu!

ROLFa oli hinnatud töötaja. Kui ta otsustas hankida osaaegset tööd, et laiendada oma osavõttu kristlikust teenimisest, oli tööandja valmis teda aitama. Sellepärast oli Rolfil aastaid võimalus nautida pioneerteenistust. Kuid ühel päeval tööolud muutusid. Rolf oli näidanud end oma töös nii võimekana, et talle pakuti firmas turustusjuhi kohta. Ametiga kaasnes ahvatlev palk ja hea väljavaade ametikõrgenduseks. Kuid osaaegne töö ei oleks olnud enam võimalik.

Rolfi ülalpidamisel oli naine ja kaks last, seega lisaraha oleks ära kulunud. Sellele vaatamata ta keeldus pakkumisest ja otsis teise töö, mis lubas tal täita nii oma vaimsed kui ka finantsilised kohustused. Rolfi tööandjat hämmastas see otsus. Mõistes, et isegi kõrgema palga pakkumine on kasutu, tegi ülemus järelduse: „Mõistan, et ei suuda sinu veendumustega võistelda.”

Jah, Rolfil olid veendumused. Aga tal oli ka teine omadus — ennastohverdav vaim. Selline vaim on meie naudinguhimulises maailmas haruldane. Aga ennastohverdav vaim võib tuua kasulikku ja rahuldustpakkuvat elu. Mis on ennastohverdav vaim? Mida see enesega kaasa toob? Ja mida me peame tegema, et seda säilitada?

Piibli nõue

Ohverdamine tähendab millegi väärtusliku äraandmist või loovutamist. Ohver on olnud puhta kummardamise osa alates esimesest ustavast tunnistajast Aabelist, kes ohverdas Jumalale „oma pudulojuste esimesest soost”. (1. Moosese 4:4) Sellised mehed, kellel oli usku, nagu Noa ja Jaakob järgisid tema eeskuju. (1. Moosese 8:20; 31:54) Loomohvrid olid samuti Moosese Seaduse tähtis tunnusjoon. (3. Moosese 1:2—4) Selle Seaduse all innustati kummardajaid ohverdama parimat, mis neil oli. Neil ei lubatud tuua ohvriks ühtki vigast looma. (3. Moosese 22:19, 20; 5. Moosese 15:21) Kui ärataganenud iisraellased seda seadust rikkusid, siis Jumal noomis neid, öeldes: „Kui te toote [ohvriks] lonkaja või tõbise, siis ei olevat see paha! Vii see ometi oma maavalitsejale! Kas temal on sinust hea meel või kas ta peab sinust lugu? . . . Kas mul peaks olema hea meel seda teie käest vastu võtta?” — Malakia 1:8, 13.

Ohverdamise põhimõte kanti üle kristlikku kummardamisse. Aga kuna Kristus maksis täie lunastushinna, pole loomohvrid Jumalale enam vastuvõetavad. Mida siis võivad kristlased vastuvõetavalt ohverdada? Paulus kirjutab Roomlastele 12:1: „Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus.” Kui hämmastav muutus! Loomade surnukehade asemel peavad kristlased andma elavaks ohvriks iseenda — oma energia, varanduse ja võimed. Ja nagu Iisraelis, ei võta Jehoova vastu „lonkajaid” ehk jagatud südamega ohvreid. Ta nõuab, et tema kummardajad annaksid talle parima, et nad teeniksid teda kogu südamest, hingest, meelest ja väest. — Markuse 12:30.

Ennastohverdav vaim hõlmab seega palju rohkemat kui vaid endale kohustuse võtmist käia kava järgi koosolekutel ja võtta osa kristlikust teenimisest. See tähendab otsustavust teha Jumala tahet ükskõik millise hinnaga. See tähendab valmisolekut taluda raskusi ja ebamugavusi. „Kui keegi tahab minu järele tulla,” ütles Jeesus, „siis ta salaku end ning võtku oma rist [„piinapost”, NW] enese peale ja järgigu mind.” (Matteuse 16:24) Kristlane ei tee oma peamureks isiklikke ambitsioone ja materialistlikke eesmärke. Tema elu keskendub esiteks Jumala Kuningriigi ja Tema õigluse otsimisele. (Matteuse 6:33) Kui on vaja, siis ta on valmis ’võtma oma piinaposti’, kannatama tagakiusamist, häbi või isegi surma!

Eneseohverdamisest tulenevad õnnistused

Taolistele kainestavatele võimalustele näkku vaadates võib inimene loomulikult mõelda, kas eneseohverdamine on seda väärt. Nende jaoks, kes armastavad Jehoova Jumalat ja soovivad näha tema nime ausseseadmist, on see kindlasti seda väärt. (Matteuse 22:37) Mõtle Jeesus Kristuse antud täiuslikule eeskujule. Enne maa peale tulemist nautis ta taevas vaimse loodolesena kõrget positsiooni. Siiski, nagu ta oma jüngritele rääkis, ei otsinud ta mitte ’oma tahtmist, vaid Jumala tahtmist, kes teda oli läkitanud’. (Johannese 5:30) Nii ta varmalt „loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena; ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani”. — Filiplastele 2:7, 8.

Need ohvrid ei osutunud viljatuks. Kuna Jeesus oli valmis ’jätma oma elu oma sõprade eest’, võis ta maksta lunastushinna, tehes ebatäiuslikel inimestel võimalikuks saada kas surematus taevas või igavene elu maa peal. (Johannese 3:16; 15:13; 1. Johannese 2:2) Oma laitmatuse täiusliku säilitamisega tõi ta Jehoova nimele suurt kiitust. (Õpetussõnad 27:11) Pole imestada, et Jehoova õnnistas teda tema ennastohverdavuse eest! „Sellepärast ongi Jumal tema ülendanud kõrgele ja andnud temale nime üle kõigi nimede.” — Filiplastele 2:9.

Muidugi oli Jeesus Jumala ainusündinud Poeg. Kas Jumal tasub ka teistele, kes end tema jaoks ohverdavad? Jah, tasub, seda näitavad paljud muistsed ning tänapäevased näited. Mõtle Piibli aruandele moablannast Rutist. Ta sai Jehoovast teada ilmselt oma iisraellasest mehe kaudu. Pärast mehe surma pidi ta tegema otsuse. Kas ta jääb oma paganlikule sünnimaale või rändab koos oma eaka ämma Noomiga Tõotatud Maale? Rutt valis viimase, kuigi see tähendas talle vanematega suhtlemise ja võib-olla isegi uuesti abiellumise väljavaate ohverdamist. Kuid Rutt oli Jehoovat tundma õppinud ja soov kummardada teda tema väljavalitud rahva hulgas ajendas Rutti jääma Noomi juurde.

Kas Rutile tasuti sellise eneseohverdamise eest? Muidugi tasuti! Aja möödudes võttis maaomanik, kelle nimi oli Boas, ta endale naiseks ja Rutt sai poja nimega Oobed, mistõttu ta sai Jeesus Kristuse esiemaks. — Matteuse 1:5, 16.

Samamoodi on õnnistusi nautinud nüüdisaegsed ennastohverdavad Jumala sulased. Näiteks 1923. aastal lahkus William R. Brown, kes on paremini tuntud „Piibli-Brownina”, oma kodust Lääne-India saarestikus, et juhtida kuulutustööd Lääne-Aafrikas. Temaga olid kaasas ta naine ja tütar. Lõpuks kolis ta Nigeeriasse, kus kuulutustöö oli just hakanud vilja kandma. Koos mustanahalise ameeriklase Vincent Samuelsi ja ühe teise Lääne-India saarestikust pärit oleva tunnistajaga, kelle nimi oli Claude Brown, mängis „Piibli-Brown” tähtsat osa töö algusaegadel Lääne-Aafrikas.

Tänapäeval teenib Sierra Leones, Libeerias, Ghanas ja Nigeerias, territooriumidel, kus tegid pioneeritööd „Piibli-Brown” ja tema kaaslased, üle 187 000 kuulutaja. Enne oma surma 1967. aastal ütles „Piibli-Brown”: „Milline rõõm on näha mehi ja naisi saamas sõnakuulelikuks Jumala Kuningriigi heale sõnumile!” Jah, tänu tema ennastohverdavale käitumisele õnnistati teda rikkalikult.

Eneseohverdamise viisid

Kuidas me saame tänapäeval üles näidata samasugust vaimu? Näiteks regulaarse iganädalase osavõtuga majast majja teenimisest. (Apostlite teod 20:20) Selle tegemine, eriti pärast väsitavat ilmaliku töö nädalat, ei ole mitte kerge. See võib nõuda distsipliini ja head ajakava. Aga rõõm kaalub üles kõik talutud ebamugavused. Sul võib ju olla eesõigus aidata kellelgi saada „Kristuse kirjaks . . . kirjutatud mitte tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilauakestele, vaid lihastele südamelauakestele”. — 2. Korintlastele 3:3.

Hoolikalt „sobivat aega välja ostes”, võib-olla ilmaliku töö või meelelahutuse arvelt, on mõned suurendanud oma osalemist kuulutustöös. (Efeslastele 5:16, NW) Paljud korraldavad oma ajakava nõnda, et võivad nautida vähemalt kord aastas abipioneerteenistust. Teistel on võimalik olla pidevalt abipioneerteenistuses või teenida üldpioneeridena. Teine ohver, millele võiks mõelda, on kolimine aladele, kus vajatakse rohkem Kuningriigi kuulutajaid. See nõuab sageli järske muudatusi elustiilis, ebamugavustega leppimist, uue kultuuri ja tavadega kohanemist. Aga õnnistused, mis tulenevad sellest, et võtame suuremal määral osa sellest, et aidata teistel elu saada, on neid ohvreid väärt.

Kanadas sündinud John Cutforth koges seda isiklikult. Pärast Vahitorni Gileadi Piiblikooli lõpetamist määrati ta misjonitööle Austraaliasse. „Kui kaugel see oli kodust!” meenutas vend Cutforth. „Kas ma veel kunagi saan Kanadasse tagasi ja võin enne Harmagedooni näha oma vanemaid ja sõpru? Ainus tee seda teada saada oli minna.” Vend Cutforth läks ja ta ei ole kahetsenud ohvreid, mida ta tõi. Viimastel aastatel on ta tunnistustöö esirivis Paapua Uus-Guineas, kus ta siiani teenib innukalt, olles juba 50 aastat täisaegses teenistuses. Ta ütles kord: „Kui püütakse alati Jehoova juhtimist järgida, võttes vastu ükskõik millise ülesande, mida ta peab sobivaks anda, toob see rõõmu, õnne, rahulolu ja lugematuid sõpru.”

Muidugi tervislik ja majanduslik olukord ning perekonnakohustused võivad sinu tegutsemisvõimalusi piirata; mitte kõik ei saa teenida pioneeride või misjonäridena. Sellele vaatamata ole täis otsustavust võtta koosolekutest ja põlluteenistusest osa võimalikult täiel määral, lubamata ebamugavustel, näiteks kõledal ilmal, end segada. (Heebrealastele 10:24, 25) Sa võid ehk rohkem aega ohverdada Jumala Sõna isiklikule uurimisele. Mõned perekonnad teevad seda, piirates aega, mida nad kulutavad telerivaatamisele, võib-olla on neil isegi „telerivaba” õhtu igal nädalal või pole neil üldse telerit. Leides aega isiklikuks uurimiseks, on „kiitusohver”, millega sa ’tunnistad [„avalikult”, NW] tema nime’ koosolekutel ja põlluteenistuses, tõenäoliselt kõrge kvaliteediga ohver. — Heebrealastele 13:15.

Pea meeles, et kuulutustöö on praegu lõpusirgel. Peatselt viib Jumal selle ahne ja naudinguhimulise maailma üle täide oma kohtuotsuse. (Sefanja 2:3) Jumala soosingu säilitamiseks me ei tohi ennast säästa. Me peame „andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks”. (Roomlastele 12:1) Selline vaim toob suurt õnne ja rahulolu. See aitab meil saavutada teenimises suuremat rõõmu. Ja see rõõmustab Jehoova Jumala südant! — Õpetussõnad 27:11.

Säilita siis ennastohverdav vaim! Aseta kõhklemata teiste inimeste ja Kuningriigi huvid oma mugavustest ettepoole. Paulus innustab: „Ärge unustage head teha ja osadust pidada [„asju teistega jagada”, NW], sest sellised ohvrid on Jumala meele järgi.” — Heebrealastele 13:16.

[Allmärkus]

[Pilt lk 26]

Aja leidmine isiklikuks uurimiseks ja põlluteenistuseks võib nõuda ohvreid, aga see tasub end ära

[Pilt lk 28]

W. R. Brown ja John Cutforth said oma ennastohverdava eluviisi eest rikkalikult õnnistusi