1914 — Aasta, mis vapustas maailma
„Otsekui põlenud maariba, eraldab 1914.—1918. aasta Suur sõda seda aega meie ajast. Pühkides minema nii palju inimelusid . . . , hävitades uskumusi, muutes arvamusi ja jättes ravimatuid haavu pettekujutelmadesse, tekitas see kahe epohhi vahele nii füüsilise kui ka psühholoogilise kuristiku.” — Teosest The Proud Tower—A Portrait of the World Before the War 1890—1914, autor Barbara Tuchman.
„See on peaaegu — aga mitte veel päris — osa ajaloost, sest paljud tuhanded inimesed, kes selle kaaluka kahekümnenda sajandi alguses noored olid, on veel elus.” — Raamatust 1914, autor Lyn MacDonald, välja antud 1987. aastal.
MIKS olla huvitatud aastast 1914? „Mind huvitab tulevik,” võid sa ehk öelda, „aga mitte minevik.” Selliste probleemide tõttu nagu ülemaailmne saastamine, perekonnaelu lagunemine, kuritegevuse suurenemine, vaimsed häired ja tööpuudus võib inimeste tulevik tunduda rõõmutu. Ent paljud, kes on uurinud 1914. aasta tähtsust, on leidnud aluse paremale tulevikulootusele.
Aastakümneid on Vahitorn selgitanud, et aastal 1914 koges inimkond seda, mida nimetatakse „sünnivalude hakatuseks”. See väljend on osa Jeesus Kristuse suurest prohvetiennustusest, mis puudutab sündmusi, mis eelnevad inimese kurja süsteemi lõpule. — Matteuse 24:7, 8.
Tänapäeval võib väike protsent inimkonnast ikka veel meenutada 1914. aasta dramaatilisi sündmusi. Kas see eakas sugupõlv möödub enne, kui Jumal maa hävingust päästab? Piibli prohvetiennustus vastab sellele eitavalt. „Kui te näete seda kõike,” tõotas Jeesus, „siis teadke, et see on ligi ukse ees. Tõesti, ma ütlen teile, et selle põlve rahvas ei lõpe ära, enne kui see kõik sünnib!” — Matteuse 24:33, 34; meie kursiiv.
Mõistmaks, miks aastal 1914 on taoline ajalooline tähtsus, vaatle maailma olukordi kuni 1914. aasta keskpaigani. Enne seda aega oli hiigelvõim selliste monarhide käes nagu Vene tsaar Nikolai, Saksa keiser Wilhelm ja Austria-Ungari keiser Franz Joseph. Igaüks neist suutis mobiliseerida üle nelja miljoni võitlusvõimelise mehe ja saata nad lahingusse. Kuid nende esiisad olid moodustanud niinimetatud Püha Liidu, mis kuulutas, et Jumal on neid volitanud valitsema ühe suure „kristliku rahva” erinevaid osi.
Nagu ütleb The New Encyclopœdia Britannica, see dokument „avaldas 19. sajandil jõulist mõju Euroopa diplomaatilisele suunale”. Seda kasutati demokraatlike liikumiste vastu seismiseks ja kuningate niinimetatud jumalike õiguste nõutamiseks. „Meil, Kristlikel Kuningatel,” kirjutas keiser Wilhelm tsaar Nikolaile, „on üks Taevast peale pandud püha kohustus, see on üleval hoida [kuningate jumaliku õiguse] põhimõtet.” Kas see tähendas, et Euroopa kuningad olid kuidagi Jumala Kuningriigiga ühenduses? (Võrdle 1. Korintlastele 4:8.) Aga mida öelda kirikute kohta, kes neid kuningaid toetasid? Kas oli nende kristluse usutunnistus ehtne? Vastused neile küsimustele said selgeks aastatel, mis järgnesid vahetult aastale 1914.
Äkitselt augustis
„Euroopas iseloomustas 1914. aasta kevadet ja suve erakordne rahulikkus,” kirjutas Briti riigimees Winston Churchill. Inimesed olid tuleviku suhtes üldiselt optimistlikud. „Maailm aastal 1914 oli täis lootust ja lubadusi,” ütles Louis Snyder oma raamatus World War I.
On tõsi, et paljude aastate kestel oli jätkunud Saksamaa ja Britannia vaheline äge rivaalitsemine. Sellele vaatamata selgitab ajaloolane G. P. Gooch oma raamatus Under Six Reigns: „Tundus, et Euroopa konflikt on vähem tõenäoline aastal 1914 kui aastatel 1911, 1912 ja 1913 . . . Kahe valitsuse vahelised suhted olid paremad, kui nad aastaid olid olnud.” Winston Churchill, 1914. aasta Briti valitsuse liige, ütles: „Paistis, et olime Saksamaaga rahu kehtestanud.”
Ent seoses Austria-Ungari Keisririigi kroonprintsi salamõrvaga 1914. aasta 28. juunil Sarajevos ilmus horisondile sünge pilv. Kuu aega hiljem kuulutas keiser Franz Joseph Serbiale sõja ja andis seejärel oma vägedele käsu sellesse kuningriiki sisse tungida. Vahepeal, 1914. aasta 3. augusti ööl, tungis hiigelsuur Saksa armee keiser Wilhelmi käsul ootamatult Belgia kuningriiki ja liikus edasi Prantsusmaa suunas. Järgmisel päeval kuulutas Britannia sõja Saksamaale. Mis puutub tsaar Nikolaisse, siis tema andis korralduse mobiliseerida suur ja kaalukas Vene armee sõjaks Saksamaa ja Austria-Ungariga. Pühal Liidul ei õnnestunud takistada Euroopa kuningaid sööstmast vastastikuse mahanottimise veresauna. Kuid suured vapustused olid veel tulekul.
Kas jõuludeks lõppenud?
Sõja puhkemine ei vähendanud inimeste optimismi. Paljud uskusid, et see toob esile parema maailma, ja hiigelrahvahulgad üle kogu Euroopa kogunesid, et avaldada sellele oma toetust. A. J. P. Taylor kirjutab oma raamatus The Struggle for Mastery in Europe—1848—1918: „Mitte keegi aastal 1914 ei võtnud sõja ohtu tõsiselt, kui, siis ainult puhtalt militaarsel tasandil. . . . Mitte keegi ei oodanud sotsiaalset katastroofi.” Selle asemel ennustasid paljud, et sõda on mõne kuu pärast lõppenud.
Kuid siiski kaua enne seda, kui eurooplased said 1914. aasta jõule pidada, oli piki kaevikliine, mis laiusid umbes 700 kilomeetri ulatuses lõunast Šveitsist kuni Belgia rannikuni põhjas, levinud verine ummikseis. Seda kutsuti Läänerindeks, ja Saksa autor Herbert Sulzbach märkis seda oma päevikus 1914. aasta viimase päeva sissekandes. Sissekandest võib lugeda: „See kohutav sõda jätkub ja jätkub, ja kui alguses arvati, et see on mõne nädala pärast lõppenud, siis nüüd pole lõppu näha.” Vahepeal toimusid mujal Euroopa osades verised lahingud Venemaa, Saksamaa, Austria-Ungari ja Serbia vägede vahel. Peagi levis konflikt väljapoole Euroopat ning lahinguid peeti ookeanidel ja Aafrikas, Lähis-Idas ja Vaikse ookeani saartel.
Neli aastat hiljem oli Euroopa laastatud. Saksamaa, Venemaa kui ka Austria-Ungari kaotasid igaüks üks kuni kaks miljonit sõdurit. Venemaa kaotas 1917. aasta bolševistlikus revolutsioonis isegi oma monarhia. Milline vapustus Euroopa kuningatele ja nende vaimulikest toetajaskonnale! Kaasaegsed ajaloolased väljendavad ikka veel imestust. Oma raamatus Royal Sunset küsib Gordon Brook-Shepherd: „Kuidas oli võimalik, et valitsejad, kes olid enamasti kas veresugulased või abielu kaudu sugulased ja kes kõik olid pühendunud kuningavõimu säilitamisele, andsid endale loa päästa valla vennatapu veresauna, mis pühkis mitmed neist olemasolust minema ja nõrgendas kõiki, kes selle üle elasid?”
Ka Prantsuse Vabariik kaotas üle miljoni sõduri ja Briti impeerium, kelle monarhia oli juba ammu enne sõda nõrgenenud, kaotas umbes 900 000 sõdurit. Kokku suri üle 9 miljoni sõduri ja veel 21 miljonit sai haavata. Seoses kaotustega nende hulgas, kes ei võtnud osa lahingutegevusest, tõdeb The World Book Encyclopedia: „Mitte keegi ei tea, kui palju tsiviilelanikke suri haiguste, nälja ja muude sõjast tulenevate põhjuste tõttu. Mõned ajaloolased arvavad, et tsiviilelanikke suri sama palju kui sõdureid.” Hispaania gripi epideemia võttis kogu maailmas veel 21 000 000 inimelu.
Radikaalne muutus
Peale Suurt sõda, nagu seda siis kutsuti, oli maailm täielikult muutunud. Kuna nii palju ristiusumaailma kirikuid oli entusiastlikult sõjas osalenud, pöörasid paljud pettunud ellujäänud inimesed religioonile selja ja eelistasid ateismi. Teised hakkasid taga ajama materiaalseid rikkusi ja lõbusid. Nagu ütleb professor Modris Eksteins oma raamatus Rites of Spring, 1920-ndad aastad „olid tähelepanuväärse hulga hedonismi ja nartsissismi tunnistajaks”.
„Sõda,” selgitab professor Eksteins, „ründas tormijooksuga moraalinorme.” Religioossed, sõjalised ja poliitilised juhid olid õpetanud kummagi poole mehi vaatama massitapmisele kui moraalselt õigele asjale. „See,” lisab Eksteins, „polnud mitte midagi muud kui tooreim rünnak moraalsele korrale, mille juured olid väidetavasti juudi-kristlikus eetikas.” „Läänerindel,” lisab ta, „olid bordellid peagi tavapärased baaslaagrite lisandid . . . Ka kodurindel vabanes moraalsus oma korsettidest ja vöödest. Toimus rabav prostitutsiooni kasv.”
Tõepoolest, 1914. aasta muutis paljusid asju. See ei toonud esile paremat maailma, ja see sõda ei osutunud „sõjaks, mis lõpetab kõik sõjad”, nagu paljud inimesed olid lootnud. Selle asemel läks nii, nagu nendib ajaloolane Barbara Tuchman: „Aastale 1914 eelnenud võimalikud illusioonid ja entusiasm vajusid aegamööda suurte pettumuste merepõhja.”
Ent mõningaid 1914. aasta tragöödia tunnistajaid ei üllatanud tolle aasta sündmused. Tegelikult olid nad juba enne sõja puhkemist oodanud „hirmsat raskuste aega”. Kes nad olid? Ja mida sellist nad teadsid, mida teised ei teadnud?
[Kast lk 5]
Briti optimism aastal 1914
„Sajandi lõpul ei paistnud meie saart ümbritsevatel meredel ühtki vaenlast. . . . Oli raske isegi vaimus ette näha võimalikku ohtu neile rahurikastele randadele. . . . Iial varem polnud London nii lõbus ja jõukas olnud. Iial varem polnud seal olnud nõnda palju väärtuslikku tegemiseks, nägemiseks ja kuulmiseks. Ei vanad ega noored osanud aimatagi, et see, mille tunnistajaks nad on võrreldamatul 1914. aastal, on tegelikult ajastu lõpp.” — Before the Lamps Went Out, autor Geoffrey Marcus.