Elu — Jumala and

KAKSKÜMMEND neli tundi ööpäevas pumpab süda läbi meie keha kallihinnalist verd. Me jääme magama, kuid meie kopsud jätkavad laienemist ning kokkutõmbumist. Me sööme, ja toit seedub automaatselt. Kõik see toimub iga päev, kusjuures meie omalt poolt teeme selle juures vähe või üldse mitte teadlikke pingutusi. Need seletamatud ja imelised protsessid, mida nii kergesti endastmõistetavana võetakse, on osa annist, mida me nimetame eluks. See on and, mida võib teatud mõttes nimetada imeks.

Mõtle inimese eostumis- ja sünniprotsessile. Kuigi keha tavaliselt võõrkoe kõrvale heidab, teeb emakas viljastatud munarakule erandi. Selle asemel, et kasvavat loodet võõrkoena kõrvale heita, toidab ja kaitseb see seda, kuni beebi on valmis sündima. Ilma emaka võimeta teha võõrkoe kõrvaleheitmise reeglis selline oluline erand oleks inimese sünd võimatu.

Vastsündinud beebi elu oleks lühike, kui emakas ei toimuks arengut, mis leiab aset siis, kui loode on vaid umbes neljakuune. Sel ajal hakkab loode imema oma pöialt, harjutades lihaseid, mis teevad ta hiljem võimeliseks oma ema rinda imema. Ja see on vaid üks paljudest elu ja surma küsimustest, mis on lahendatud ammu enne beebi sündi.

Kui loode on emakas, on loote südame vaheseinas avaus. Kuid see avaus sulgub sündimisel automaatselt. Lisaks sellele tõmbub sündimisel automaatselt kokku suur veresoon, mis möödub kopsudest, kuni loode on emakojas; nüüd läheb veri kopsudesse, kus see beebi esimese hingetõmbega hapnikuga rikastatakse.

See kõik on alles algus. Kogu elu toimivad ja koordineerivad oma talitlust oivaliselt kavandatud süsteemid (nagu hingamis-, vereringe-, närvi- ja sisesekretsioonisüsteemid), tehes seda sellise efektiivsusega, mis vapustab inimese arusaamisvõimet — ja kõike seda elu säilitamise nimel. Pole ime, et üks muistne kirjanik ütles viitega Jumalale: „Ma tänan sind, et ma olen tehtud nii kardetavaks imeks; imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi!” — Laul 139:14.

Nende kaunite sõnade kirjutaja kindlasti ei uskunud, et elu on vaid pimeda evolutsioonijuhuse või katastroofi tulemus. Kui see oleks nii, siis poleks meil tegelikult kohustusi ega vastutust selle suhtes, kuidas me peaksime oma elu kasutama. Kuid elu mehhanismid peegeldavad selgesti kavandamist, ja kavandamine vajab kavandajat. Piibel esitab järgmise põhimõtte: „Igal majal on oma valmistaja; aga kes kõik on valmistanud, see on Jumal.” (Heebrealastele 3:4) Sellepärast on oluline ’teada, et Jehoova on Jumal! Tema on meid teinud ja tema omad me oleme’. (Laul 100:3) Jah, elu on midagi enamat kui õnnelik katastroof; see on Jumala enese and. — Laul 36:10.

Millised on sellisel juhul meie kohustused elu Andja ees? Mida ta ootab meilt selles suhtes, kuidas me oma elu kasutame? Järgmises artiklis käsitletakse neid ja teisi sellega seoses olevaid küsimusi.