Keeltega rääkimine — kasvav ilming

„MINGI jõud võttis võimust mu keele üle ja sõnad voolasid justkui vesi. Milline rõõm see oli! Mul oli ülima puhtuse tunne. Sellest alates olen olnud otsekui teine inimene,” hüüatas keegi, kellel oli olnud eriline „tundmatus keeles” rääkimise kogemus.

Nõnda kirjeldas üks inimene oma esimest „tundmatus keeles” rääkimise kogemust. „Aga mis see on?” võivad mõned õigustatult küsida. See viitab mõningate kirikute tavale või uskumusele, mille kohaselt mehed ja naised väidavad, et Jumala vaim ajendab neid rääkima võõrastes või tundmatutes keeltes, mida nad ei oska.

See on kasvav religioosne ilming. Kuigi varem suhtuti keeltega rääkimisse kui nähtusse, mis oli ainuomane nelipühilastele, ületab see praegu oma traditsioonilised sektipiirid ja hõlmab ka baptiste, episkopaallasi, luterlasi, metodiste, presbüterlasi ja roomakatoliiklasi. Sellise inimese seisundit on kirjeldatud kui ekstaasi, hullust, transsi ja hüpnoosi. Mõned nimetavad seda isegi hüsteeriliseks kogemuseks. Keeltega rääkimise ehk glossolaaliaga on seotud müstika ja ligitõmbav õhkkond.

Miks tänapäeval ihatakse keelte andi?

Oma raamatus Tongues of the Spirit arvab Cyril G. Williams, et võib-olla on „iha ’keelte’ järele ja ebaõnnestumise tunne omavahel seotud”. Ta kirjeldab keeltega rääkimist kui vabanemismehhanismi, millel on „pinge maandajana raviväärtus” ja mis on „sisekonflikti lahendaja”. Teguritena, mis soodustavad sellist ekstaatilist kõnelemist, on nimetatud pettumust kirikutöös, emotsionaalset pinget, karjääri ebaõnnestumist, lähedase sugulase surma, koduseid pingeid või haigust perekonnas.

Samamoodi ütleb John P. Kildahl raamatus The Psychology of Speaking in Tongues, et „mure on keeltega rääkimise võime arendamise eeltingimus”. Isiklike uuringute ja hoolikate küsitluste tulemusena selgus, et „enam kui 85% keeltega rääkijatest koges enne keeltega rääkimist selgesti määratletavat murekriisi”. Näiteks tahtis üks ema rääkida keeltega selleks, et ta võiks palvetada oma vähihaige poja eest. Üks mees hakkas rääkima keeltega ajal, mil ta ei suutnud otsustada, kas võtta vastu pakutav ametikõrgendus. Üks naine hakkas keeltega rääkima nädal aega pärast seda, kui tema mees ühines liikumisega, mis aitab alkohoolikutel üle saada oma sõltuvusest.

Mida inimene kogeb?

Keegi inimene, kes oli esimest korda keeltega rääkinud, teatas: „Mind valdasid põletav tunne ning külmavärinad ja ma higistasin suuri higipiisku, värisesin ja mu liikmetes oli mingi nõrkus.” Keeltega rääkimise kogemusega on tihti seotud ebatavaline käitumine, mis mõningaid häirib. Näiteks „üks neiu peaaegu lämbus oma süljest, sirutudes toolil välja, kukal tooli seljatoel, kannad põrandal ja jalad jäigastunud”. Ühel koguduse koosolekul „kukerpallitas keegi mees kiriku ühest otsast teise”.

„Mõnede inimeste jaoks,” kirjutab professor William J. Samarin, „on keeltega rääkimine Pühas Vaimus ristimise tingimus.” Ilma selleta „tunnevad nad end veidi puudulikena”. Seda peetakse ka „vastuseks palvele, samuti Jumala armastuse ja tunnustuse kinnituseks”. Teised on öelnud, et see jätab neile sisemise harmoonia tunde, rõõmu ja rahu ning nad „tunnevad end vägevamana” ja „nende eneseteadvus kasvab”.

Kas ekstaatiline kõne on tõepoolest püha vaimu tegutsemise tõend? Kas selle kogemuse põhjal võidakse eristada tõelist kristlast? Kas keeltega rääkimine on vastuvõetava kummardamise osa tänapäeval? Need küsimused on väärt enamat kui vaid põgusat vastust. Mispärast? Seepärast, et me tahame, et meie kummardamisel oleks Jumala heakskiit ja õnnistus.