Kas sa oled kulud kokku arvanud?
„MIS? Sa keeldud nii imeheast pakkumisest?” Ülemus suutis vaevalt uskuda seda, mida ta oli äsja kuulnud. Tema alluv, naine, kellest peeti lugu tema oskuste ja hea käitumise pärast, oli just keeldunud pakkumisest õppida kaks aastat välismaal firma kulul. Miks ta nii otsustas?
Ta seletas, et pakkumise vastuvõtmine tähendaks kaheaastast eemalolekut mehest ja kahest lapsest. Ta tunneks neist väga suurt puudust. Ja mis veel tähtsam, ta jätaks hooletusse ka talle Jumala poolt antud abielunaise ja ema kohustused. Emotsionaalne ja vaimne hind oleks maksmiseks liiga kõrge. Niisiis loobus ta pärast kulude kokkuarvamist sellest pakkumisest.
Mida sina tema asemel oleksid teinud? On ilmne, et mitte igaüks ei nõustuks otsusega, mille see kristlik naine tegi. Mõned, nagu näiteks tema töökaaslased, võiksid ehk arvata, et ta on käest lasknud imehea võimaluse oma karjääri edendamiseks. Teised võiksid teda süüdistada isegi selles, et ta ei mõtle oma perekonna tulevikule, sest lõppude lõpuks mööduks kaks aastat kiiresti. Kuid tema otsus ei olnud impulsiivne ega emotsionaalne. See oli rajatud tervele mõtlemisele ja ettenägelikele põhimõtetele. Mis need on?
Enam kui tavaline mõistus
Kõige targem kunagi maa peal elanud inimene — Jeesus Kristus — andis juhtnööri ühes oma tähendamissõnas. „Kes teie seast, kui ta tahab ehitada torni, ei istu enne maha ega arva kulu, kas temal on, mis vaja läheb teostamiseks?” küsis Jeesus. „Et kui ta aluse on rajanud ega suuda lõpetada, kõik vaatajad teda ei hakkaks naerma, öeldes: see mees hakkas ehitama ega suuda lõpule viia!” — Luuka 14:28—30.
Igaüks on nõus, et on tark ja praktiline kulud kokku arvata, enne kui otsustada teha midagi tähtsat. Kui inimene tahab näiteks osta maja, kas ta ruttaks siis lepingule alla kirjutama, uurimata välja isegi hinda ja tegemata kindlaks, kas tema rahalised võimalused lubavad plaani lõpule viia? Teda peetaks tõepoolest rumalaks, kui ta midagi sellist teeks. Jah, terve mõistusega inimene arvab kulud kokku enne, kui ta ettevõtmist alustab.
Kuid mis oli selle Jeesuse tähendamissõna peamine mõte? Just enne tähendamissõna esitamist ta ütles: „Kes ei kanna oma risti [„piinaposti”, NW] ega käi minu järel, see ei või olla mu jünger.” (Luuka 14:27) Niisiis näitab kaastekst, et Jeesus ei andnud lihtsalt mõistlikku nõu meie tavapäraste, igapäevaste ettevõtmiste tarvis. Ta rääkis hoopis kulude kokkuarvamisest seoses tema jüngriks saamisega.
Jeesus tõstis oma tähendamissõna abil esile, et tema jüngriks saamine hõlmab muudatusi ja ohvreid. Miks? Sest praegune asjadesüsteem on materiaalse suunitlusega ja omakasupüüdlikkusest ajendatud. Enamik inimesi on peamiselt huvitatud oma lihalike himude rahuldamisest, pöörates vähe või üldse mitte tähelepanu oma vaimsetele vajadustele või oma suhetele Jumalaga. (2. Timoteosele 3:1—4) See suhtumine ehk vaim on täielik vastand sellele, millele osutas Jeesus Kristus. Ta ütles: „Inimese Poeg ei ole tulnud, et teda teenitaks, vaid teenima ja oma hinge andma lunaks paljude eest!” Ta pidas kõige väärtuslikumaks vaimseid, mitte materiaalseid asju, öeldes: „Vaim on, kes teeb elavaks; lihast ei ole kasu millekski.” — Matteuse 20:28; Johannese 6:63.
Järelikult, kui Jeesus andis neile, kes tahtsid saada tema jüngreiks, nõu arvata kokku kulud, rääkis ta eeskätt vaimsetest, mitte materiaalsetest väärtustest. Mis on nende jaoks tähtsam: kas maailma pakutavad materiaalsed hüved või vaimne kasu, mida pakub tema jüngriks olemine? Sellepärast lõpetas ta pärast seda, kui ta selle ja veel ühe sellega seotud tähendamissõna oli andnud, sõnadega: „Nõnda ka igaüks teie seast, kes mitte ei loobu kõigest, mis tal on, ei või olla mu jünger.” (Luuka 14:33) Kas võimalik järelkäija tahab ja on valmis tooma sellist ohvrit või on see liiga kõrge hind maksmiseks?
Tasakaalukas vaade
Isegi siis, kui materiaalsed asjad võivad tuua märgatavamat ja otsest kasu, on vaimsetest taotlustest tulenev kasu palju kestvam ja rahuldustpakkuvam. Jeesus põhjendas seda nii: „Ärge koguge endile varandusi maa peale, kus koi ja rooste rikuvad ja kus vargad sisse murravad ning varastavad. Vaid koguge endile varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta.” (Matteuse 6:19, 20) Meie päevil on inflatsioon, börsikrahhid, pangapankrotid ja muu hukutanud paljusid, kes on pannud oma lootuse ainult materiaalsele rikkusele. Kuid apostel Paulus soovitab meile tungivalt, et „me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatuile asjadele; sest nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud aga on igavesed”. (2. Korintlastele 4:18) Aga kuidas me võiksime sellist vaadet kasvatada?
Me võime seda teha, jäljendades meie Eeskuju Jeesus Kristust. Kui ta oli maa peal, polnud ta sugugi askeet, nagu ilmnes tõsiasjast, et ta võttis vahel osa pulmapidudest ja pidusöökidest. Kuid oli ilmne, et ta seadis vaimsed asjad esikohale. Selleks, et täita oma Isa tahet, oli ta valmis loobuma isegi sellest, mida peetakse hädavajalikuks. Ta ütles kord: „Rebastel on augud ja taeva lindudel on pesad, aga Inimese Pojal ei ole aset, kuhu ta oma pea paneks!” (Luuka 9:58) Ta pidas oma Isa tahte täitmist niivõrd tähtsaks ja meeldivaks, et ta ütles südamesttuleva siirusega: „Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mind on läkitanud, ja lõpetan tema töö.” — Johannese 4:34.
Jeesus näitas oma väärtushinnanguid sellega, kuidas ta lükkas tagasi Saatana kiusatused. Kurat püüdis panna Jeesust kasutama Talle Jumala poolt antud väge Omaenese heaks, rahuldama Enda füüsilisi vajadusi ja saavutama ilmalikku kuulsust ning populaarsust. Jeesus teadis väga hästi, et taoline küsitav kasu oli saadaval ainult eriliselt kõrge hinnaga — Jumala heakskiidu kaotamisega — kõrgem hind, kui ta oli valmis maksma, sest ta hindas head vahekorda oma Isaga üle kõige. Sellepärast lükkas ta Saatana pakkumised ühemõtteliselt ja kõhkluseta tagasi. — Matteuse 4:1—10.
Kristuse järelkäijatena me kindlasti tahame, et meil oleksid samasugused väärtushinnangud nagu meie Isandal. Praeguses Saatana juhtimise all olevas asjadesüsteemis on palju asju, mis võivad näida tõotavat palju kasu, kuid tegelikult võivad need kahjustada meie vahekorda Jumalaga. Sellised asjad nagu ametiredelil tõusmine, kõrgema hariduse taotlemine oma positsiooni parandamiseks, püüd uskumatutega abielluda või kahtlase äriga tegelemine võivad kergesti viia usu ja lõpuks Jehoova soosingu kaotamisele. Selliste kiusatustega kohtudes peame me hoolikalt kulud kokku arvama.
Tõeline tarkus kaitseb
Mõned aastad tagasi oli ühel kristlikul noormehel, kes elas ühes suures Kaug-Ida linnas, võimalus minna välismaale õpinguid jätkama. Kuigi tal juba oli hea ilmalik haridus ja tasuv töö, arvas ta, et sellest ei piisa; ta tahtis oma osa elus parandada. Kaaskristlased püüdsid temaga veenvalt vestelda äsjavaadeldud Pühakirja punktide alusel, kuid ta oli järeleandmatu ja jätkas oma plaani täideviimist. Kuigi ta püüdis oma usku esikohal hoida, kaotas ta järk-järgult Piibli tõe hindamise ja maad hakkasid võtma kahtlused. Ainult ligikaudu ühe aasta möödudes kaotas ta täielikult oma usu ja väitis, et ta on agnostik. Muidugi pakkus kõrgema kraadi saamine tänu ilmalikule lisaharidusele talle teatud rahuldust. Aga kui suur hind see küll oli ajutise hiilguse eest — tema usk jooksis karile ja tal on oht kaotada igavene elu! — 1. Timoteosele 1:19.
Teisest küljest on need, kes ei luba ühelgi asjal ohustada oma vahekorda Jumalaga, saanud Jehoovalt suuri õnnistusi.
Selle näiteks on noormees, kellel oli samas eelpoolmainitud linnas ruumikujundusfirma. Ainult mõned kuud pärast seda, kui ta hakkas Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima, seisis ta ahvatleva pakkumise ees — teha 30000-dollarine restaureerimistöö. Kuid see hõlmas mõningate ebaseaduslike konstruktsioonide ehitamist, mis oleks nõudnud ehitusreeglitest ja seadustest möödaminemist. Kuna ta oli õppinud, et kristlased peavad seadusi austama, mõistis ta, et töö vastuvõtmine võiks tähendada Jumala soosingu kaotamist. (Roomlastele 13:1, 2) Pärast asja hoolikat kaalumist loobus ta tööst. Ja milline oli tulemus? See usu tegu sai tema vaimse edenemise pöördepunktiks. Ühe aastaga edenes ta pühendumise ja ristimiseni. Ta müüs oma firma ja läks tööle, mis jättis rohkem aega vaimsete püüdluste jaoks. Nüüd teenib ta rõõmu ja innuga Jehoovat.
Need mõlemad noormehed arvasid kokku kulud. Aga mis põhjustas erinevuse nende valikus? Jumalakartlik tarkus! Kuidas nii? Tarkus on võime rakendada oma teadmisi viisil, mis toob tavaliselt kestvat kasu, ja jumalakartlik tarkus tähendab oma teadmiste kasutamist kooskõlas Jumala eesmärgiga meie suhtes. Kuigi mõlemal noormehel oli teadmisi Piiblist, viis teadmiste rakendamine neid erinevate tulemusteni. Õpetussõnade raamat ütleb: „Kui tarkus tuleb su südamesse ja tundmine hakkab meeldima sinu oma hingele, siis mõistmisvõime ise valvab su üle, vahetegemisvõime ise kaitseb sind, et päästa sind halva tee eest.” — Õpetussõnad 2:10—12, NW.
Jumala Sõna Piibel on tõelise tarkuse allikas, mille poole sa alati võid pöörduda juhatuse saamiseks, kui sa pead tegema tähtsaid otsuseid. Selle asemel, et saada targaks omaenese silmis, võta kuulda nõuannet: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!” (Õpetussõnad 3:5, 6) Me peame olema alandlikud ja valmis laskma end õpetada, hoidudes tänapäeva maailmas nii valdavast isemeelsest ja sõltumatust vaimust.
Jah, me ei saa jätta lõikamata seda, mida oleme külvanud, ja on täiesti loogiline ning õige, et me peame kandma oma otsuste ja valikute tagajärgi. (Galaatlastele 6:7, 8) Arva siis enne igat ettevõtmist kokku kulud. Ära luba ühelgi näival hüvel röövida sinult su vaimsust või su suhteid Jehoova Jumalaga. Palu tarkust ja head otsustusvõimet, et teha õigeid otsuseid, sest need otsused, mida sa praegu teed, võivad tähendada kas elu või surma — ja seda igavesti! — Võrdle 5. Moosese 30:19, 20.
[Pildid lk 28]
Kas ta seab oma elus esikohale vaimse tegevuse või ilmaliku karjääri?