Jehoova on minu eest hästi hoolitsenud
HAKKASIN Jehoovat teenima pehmelt öeldes kummalisel kombel. Kasvasin üles Uus-Meremaa kauge põhjaosa kaunis maapiirkonnas, kus elanikud olid põhiliselt maoorid nagu minagi. Kui ma ühel päeval ratsutamas olin, lähenes mulle teed mööda mu nõbu Ben. Oli 1942. aasta sügis (lõunapoolkeral, kevad põhjapoolkeral). Olin 27-aastane anglikaani kiriku tegevliige.
Ben oli palju aastaid lugenud kohtunik Rutherfordi, Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu tookordse presidendi raamatuid ja nüüd hoidis ta käes kirja Vahitorni Ühingu Uus-Meremaa peabüroolt, kus tal paluti kutsuda kohalikke inimesi paika, kus nad võiksid koos Issanda Mälestusõhtut pühitseda. Lisaks tuli Benil korraldada, et keegi teenistust juhataks. Tõstes pilgu minule, ütles Ben: „Sina oled see inimene.” Uhkena selle üle, et mind kõlblikuks peeti — ja olles kirikus armulaualine — andsin nõusoleku.
Kõnealusel õhtul kogunes Beni koju umbes 40 inimest Issanda surma pühitsemisele, kusjuures mitte keegi neist polnud Jehoova tunnistaja. Kui jõudsin kohale, ulatas nõbu mulle kõne konspekti. Jätsin vahele soovitatud laulu ja palusin Beni õemehel palvega alustada. Seejärel hakkasin käsitlema kavandatud materjali, mis koosnes tervest reast küsimustest koos Piiblil põhinevate vastustega. Kohalviibinud kohalik kirikuõpetaja segas vahele, esitades vastuväiteid, kuid neile sai vastatud kavas mainitud pühakirjakohtade lugemisega.
Mäletan, et üks konspektis olnud küsimus käsitles seda, millisel ajal aastas pidi seda sündmust pühitsetama. Pakkus tõesti suurt rahuldust, kui kõik kohalolijad aknast välja vaatasid ja täiskuud nägid. Oli selge, et see kuupäev oli 14. niisan.
Milline suurepärane õhtu see oli! Pühitsemine kestis neli tundi! Kerkis palju küsimusi, mis said vastused Ühingu konspektis olnud pühakirjakohtadest. Kui ma sellele kogemusele tagantjärele mõtlen, tean ma, et Jehoova armastava hooleta poleks ma toime tulnud — isegi kuigi ma polnud tollal pühendunud Jehoova tunnistaja. Igal juhul leidsin sel 1942. aasta Mälestusõhtul oma elu mõtte.
Noorusaastad
Ma olen sündinud aastal 1914. Isa suri neli kuud enne mu sündimist, ja ma mäletan, et olin väikelapsena kade teiste laste peale, kellel olid isad, kes neid armastasid. Tundsin selle järele väga suurt puudust. Mu ema elu ilma abikaasata oli ränk võitlus, mida veelgi raskendasid Esimese maailmasõja kaugeleulatuvad tagajärjed.
Noormehena abiellusin neiuga, kelle nimi on Agnes Cope, ja ta on olnud üle 58 aasta mu elukaaslane. Algul pingutasime koos, et elus edu saavutada. Karmi põua tõttu ebaõnnestus mul talupidamine. Leidsin mõninga väljapääsu spordis, aga kuni 1942. aasta Mälestusõhtu kogemuseni mul polnud tõelist elu mõtet.
Sugulastele tunnistuse andmine
Pärast seda Mälestusõhtut uurisin innuga Piiblit ja arutlesin koos oma nõbudega Vahitorni Ühingu poolt välja antud kirjanduse üle. Ühe teise piirkonna Jehoova tunnistajad tulid 1943. aasta septembris meie eraldatud ühiskonda külastama. Arutlesime intensiivselt neli tundi. Kui ma siis teada sain, et nad järgmisel hommikul lahkuda kavatsevad, küsisin ma: „Mis takistab, et mind praegu ei ristitaks?” Mu kaks nõbu ja mind ristiti vees kell pool kaks hommikul.
Seejärel reisisin ma laialdaselt, et oma sugulastele tunnistust anda. Mõned olid vastuvõtlikud ja nende puhul rajasin ma oma arutelud Matteuse 24. peatükile. Teised ei olnud vastuvõtlikud ja neil puhkudel kasutasin ma Jeesuse sõnu variseridele, mis on kirjas Matteuse 23. peatükis. Ent ajapikku õppisin ma olema taktitundelisem, jäljendades meie lahket ja armastavat taevast Isa. — Matteuse 5:43—45.
Algul oli mu naine vastu mu soovile teenida Jehoovat. Ent peagi ühines ta minuga ja 1943. aasta detsembris sai temast pühendunud ja ristitud elukaaslane. Sel mälestusväärsel päeval läks meie Waima külast koos temaga ristimisele veel viis inimest, ja selle piirkonna Kuningriigi kuulutajate arv tõusis üheksani.
Õnnistused vastupanust hoolimata
Aastal 1944 külastasid meid jälle teise piirkonna vennad ja seekord andsid nad meile vajalikku väljaõpet vormikohaseks majast majja teenimiseks. Kuna meie olemasolu sai ühiskonnas rohkem ilmsiks, kasvas ristiusumaailma esindajate vastupanu. (Johannese 15:20) Seisime korduvalt silm silma vastu kohalike vaimulikega, mille tagajärjeks olid pikad õpetust puudutavad arutelud. Kuid Jehoova andis võidu ja teisi meie ühiskonna liikmeid, kaasa arvatud mu õde, tuli Jehoova armastava hoole alla.
Juunis 1944 moodustati Waimas kogudus. Religioosne tagakiusamine ja vihkamine kasvas. Kohalikule surnuaiale keelati matta Jehoova tunnistajaid. Aeg-ajalt muutus vastupanu vägivaldseks. Oli füüsilisi kokkupõrkeid. Mu auto ja garaaž, mis sellele varju andis, põletati maatasa. Sellele vaatamata olime tänu Jehoova õnnistusele vähem kui kolme kuu pärast võimelised endile veoauto hankima. Oma kasvava pere viisin koosolekutele hobuvankril.
Kuna meiega ühines järjest rohkem rahvast, oli meil pakiline vajadus suurema koosolekupaiga järele, niisiis otsustasime Waimasse kuningriigisaali ehitada. See oli esimene Uus-Meremaale ehitatud kuningriigisaal. Neli kuud pärast esimeste puude langetamist 1949. aasta 1. detsembril peeti uues 260-kohalises saalis üheaegselt nii kokkutulek kui ka pühitsemine. Noil päevil oli see märkimisväärne saavutus, milleni jõuti vaid Jehoova abiga.
Edasised tõendid Jehoova hoolitsusest
Kuna Kuningriigi kuulutajate arv Uus-Meremaa kauges põhjaosas jätkuvalt kasvas, jagasid reisivad ülevaatajad julgustust teenida seal, kus vajadus on suurem. Vastuseks kolisin oma perekonnaga 1956. aastal otse Aucklandist lõuna poole Pukekohesse. Teenisime seal 13 aastat. — Võrdle Apostlite teod 16:9.
Mu mälestustest kerkivad esile kaks näidet Jehoova hoolitsusest tol ajal. Ajal, mil olin veoautojuhi ja mehhaanikuna munitsipaliteedi teenistuses, kutsuti mind Vahitorni Ühingu Aucklandi harubüroo juurde neljanädalastele Kuningriigi Teenimiskooli kursustele. Palusin sel eesmärgil neljanädalast puhkust ja peainsener ütles: „Muidugi. Sooviksin, et rohkem inimesi oleks sinu sarnased. Kui sa tagasi tuled, tule minu juurde kontorisse.” Kui ma hiljem tema kontoris käisin, sain palga nelja nädala eest, mil ma ära olin. Sel kombel hoolitseti mu perekonna materiaalsete vajaduste eest. — Matteuse 6:33.
See oli esimene näide. Teise näite saime siis, kui me koos naisega 1968. aastal pioneerteenistusse astusime. Jälle lootsime me Jehoova toetusele ja ta tasus meile. Kord avas mu naine pärast hommikusööki külmkapi ukse ja ei leidnud seest midagi peale paarisaja grammi või. „Sarn,” ütles ta, „meil pole enam midagi süüa. Kas me ikka läheme täna teenistusse?” Mis oli mu vastus? „Muidugi läheme!”
Esimene korterivaldaja, keda külastasime, võttis meie pakutud kirjanduse vastu ja andis meile lahkelt annetusena paar tosinat muna. Teine inimene, keda külastasime, kinkis meile juurvilja — kumarasid (magusaid kartuleid), lillkapsast ja porgandit. Teised toiduained, mis meil tol päeval koju tagasi pöördudes kaasas olid, oli liha ja või. Kui õigeks osutusid meie puhul Jeesuse sõnad: „Pange tähele taeva linde, nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad?” — Matteuse 6:26.
Määratud piirkond välismaal
Rarotonga Cooki saartel! See oli meile kui eripioneeridele määratud piirkond aastal 1970. Sellest pidi meile saama kodu järgmiseks neljaks aastaks. Siinne esimene väljakutse oli uue keele õppimine. Ent tänu Uus-Meremaa ja Cooki saarte maoori keele sarnasusele olin võimeline esitama oma esimese avaliku kõne viis nädalat pärast saabumist.
Cooki saartel oli vähe Jehoova tunnistajaid ja meil polnud paika, kuhu kokku tulla. Vastuseks meie palvele rahuldas Jehoova meie vajadused. Juhusliku vestluse tõttu poepidajaga saime rentida sobiliku maa ja aasta pärast oli meil väike maja ning 140-kohaline kuningriigisaal. Sellest ajast alates sai meile Jehoova kiituseks osaks õnnistus õnnistuse järel.
Eriti hinnatav oli saare külalislahkus, mis meile osaks sai. Kui me teenistuses olime, pakuti meile sageli karastusjooke — väga teretulnud asi selles kuumas ja niiskes kliimas. Koju jõudes leidsime tihti meie trepiastmele anonüümselt jäetud banaane, papaiasid, mangosid ja apelsine.
Aastal 1971 sõitsime koos naise ja veel kolme Rarotonga kuulutajaga Aitutaki saarele, mis on tuntud oma kauni laguuni poolest. Leidsime külalislahkete saareelanike seast Jumala Sõna armastajaid ja alustasime neli kodust piibliuurimist, mida me jätkasime pärast Rarotongale tagasipöördumist kirja teel. Aja möödudes need Aitutaki õppijad ristiti ja moodustati kogudus. Aastal 1978 ehitati sinna Cooki saarte teine kuningriigisaal. Vastuseks meie istutamisele ja kastmisele andis Jehoova kasvu. — 1. Korintlastele 3:6, 7.
Mul oli eesõigus külastada Cooki saarterühma kümmet saart, tehes seda tihti katsumusrikastes oludes. Üks paadireis 180 kilomeetri kaugusele Atiule võttis tugeva tuule ja tormise mere tõttu kuus päeva aega. (Võrdle 2. Korintlastele 11:26.) Kuigi toiduvarud olid vähesed ja paljud mu ümber olid merehaiged, olin tänulik Jehoova hoolitsuse eest, mille tulemusena jõudsin ohutult oma sihtpunkti.
Aastal 1974 ei antud meile luba Cooki saartele jäämiseks ja nii tuli meil Uus-Meremaale tagasi pöörduda. Selleks ajaks oli saartel kolm kogudust.
Lisateenistuseesõigused — ja katse
Kui olime tagasi Uus-Meremaal, avanesid uute võimaluste uksed. (1. Korintlastele 16:9) Ühing vajas kedagi, kes võiks tõlkida Vahitorni ja muud piiblikirjandust Cooki saarte maoori keelde. See eesõigus anti mulle ja see on jäänud mulle praeguse ajani. Seejärel oli mul eesõigus esmalt ringkonna-ülevaatajana, hiljem piirkonna-ülevaataja asendajana teha korrapäraseid korduskülastusi oma vendade juurde Cooki saartel.
Ühel taolisel külaskäigul tuli Rarotonga eripioneer vend Alex Napa minuga kaasa 23-päevasele ookeanireisile, mis viis meid Manahikile, Rakahangale ja Penrhynile — põhjapoolsetele Cooki saartele. Igal saarel ajendas Jehoova kohaliku rahva külalislahket südant andma meile majutuspaika ja võtma vastu rohkesti piiblikirjandust. (Võrdle Apostlite teod 16:15.) Neil saartel on rikkalikult pärlikarpe ja paljudel juhtudel annetasid inimesed ülemaailmse kuulutustöö kuludeks pärleid. Nii et samal ajal, kui me jagasime vaimseid pärle, saime vastu sõnasõnalisi pärle. — Võrdle Matteuse 13:45, 46.
Kui kaunis on see eraldatud maailmaosa! Kujutle, kuidas hiigelsuured valgehaid koos lastega laguunis rahulikult ujuvad! Millist suurejoonelist vaatepilti pakub öine taevas! Kui õiged on lauliku sõnad: „Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust!” — Laul 19:3.
Seejärel, üheksa aastat tagasi, saabus tõeline laitmatuse katse. Mu naine viidi ajuverejooksuga haiglasse. Vajalik oli operatsioon, aga arst keeldus seda ilma verd kasutamata tegemast. Meie naisega ei saanud südametunnistuse põhjal nõustuda menetlusega, mis rikuks Jumala seadust. Kuid kirurgi südametunnistus nõudis, et elu päästmiseks tuleb kasutada kõikvõimalikke vahendeid, kaasa arvatud verd.
Mu naise tervislik seisund halvenes ja ta viidi intensiivravi osakonda, kus teda vaid harva külastada lubati. Surve tõttu trummikiledele nõrgenes ta kuulmine. Saabus kriisiolukord. Kord, peale üht külastust, tuli arst mulle auto juurde järele ja rõhutas, et ainuke võimalus mu naisel ellu jääda on operatsioon koos vere kasutamisega, ning anus mind, et ma sellega nõustuksin. Sellele vaatamata lootsime koos naisega Jehoovale — isegi kui tema seadusele kuuletumine tooks kaasa mõningate aastate kaotamise sellest praegusest elust.
Äkitselt paranes mu naise seisund märgatavalt. Kui ühel päeval saabusin, leidsin ta voodis istumas ja lugemas. Järgnevatel päevadel hakkas ta patsientidele ja haigla personalile tunnistust andma. Siis kutsuti mind kirurgi kabinetti. „Härra Wharerau,” ütles ta, „te olete tõepoolest õnnelik mees! Usume, et teie naise haigus on paranenud.” Ootamatult vererõhk stabiliseerus. Tänasime koos naisega Jehoovat ja kordasime oma kindlat otsust anda tema teenistuses olles oma parim.
Nüüdseks on mind jälle määratud Cooki saartele ja uuesti teenin ma Rarotongal. Milline õnnistatud eesõigus! Kui me naisega pilgu tagasi heidame, oleme tänulikud Jehoova hoolitsuse eest peaaegu viie aastakümne jooksul, mil me tema teenistuses oleme olnud. Materiaalses mõttes pole meil eluks hädavajalik kunagi puudunud. Vaimses mõttes on olnud õnnistusi liiga palju, et neid üles lugeda jõuaks. Üks märkimisväärsetest on mu lihalike sugulaste arv, kes on tõe vastu võtnud. Minu arvestuste kohaselt on neid, kes on praegu ristitud Jehoova tunnistajad, üle 200, kaasa arvatud 65 lähedast sugulast. Üks lapselaps on Uus-Meremaa Beeteli pere liige, üks tütar koos abikaasa ja kahe pojaga on harubüroode juures ehitustöödel. — 3. Johannese 4.
Vaadates tulevikku, rõõmustan väljavaate üle elada paradiisis, kus kogu maa ilu ületab isegi selle toreda rohelise oru ilu, kus mina sündisin. Milline eesõigus on öelda tere tulemast oma emale ja isale, kui nad üles tõusevad, ja anda neile teateid lunastusohvrist, Kuningriigist ja kõigist teistest Jehoova hoolitsuse tõenditest.
Mu kindel otsus, mida tugevdab teadmine, et Jehoova hoolitseb mu eest, on sama kui laulikul, kes ütles Laulus 104:33: „Ma tahan laulda Jehoovale oma eluaja ja mängida oma Jumalale, niikaua kui ma olen elus!” — Jutustanud Sarn Wharerau.
[Pilt lk 28]
Aastal 1950 Uus-Meremaale ehitatud esimene kuningriigisaal