Sa võid tulla toime frustratsiooniga!
MÕTLE ühe 23-aastase mehe lootusetule seisukorrale. Ta on vaid vähese haridusega ja ta teeb tööd miinimumpalga eest. Paistab, et abielu ja rahuldustpakkuv elu ei tule tema puhul kõne allagi. Pole ime, et ta ema ütleb: „Ta on äärmiselt kurb ja nurjumise tõttu pinge all.” Selle noormehe juhtum on üks miljonitest samalaadsetest juhtumitest. Ühel või teisel põhjusel on kõigi elualade inimesed nurjumisest tuleneva pinge all.
Frustratsioon on „sügav krooniline kindlusetuse, araks muutumise või rahulolematuse tunne või seisund, mis tuleneb nurjunud soovidest, sisemistest vastuoludest või teistest lahendamata probleemidest”. (Webster’s Third New International Dictionary) Me tunneme sellist pinget, kui püüame midagi väga visalt saavutada, kuid see ei õnnestu. Me tunneme, et kõik teed on suletud, me otsekui peksaksime oma pead vastu kiviseina ilma mingi võimaluseta edu saavutada. Meile kõigile on see tunne tuttav.
Töölised, kes teevad näiliselt vähe rahuldustpakkuvat tööd, võivad tunda end väärtusetuna. Kui abielunaiste või emade võitlust igapäevamurede ja kurnavate kohustustega iseenesestmõistetavaks peetakse, võivad nad tunda, et nad pole end teostanud ja et neid ei hinnata. Noored, kes pingutustes haridust saada kohtuvad koolis katsumustega, võivad olla nurjumisest tuleneva pinge all. Vähemusrühmadesse kuulujad võivad tunda seesmist lõhestatust, arvates kindlalt, et nad on ebaõige diskrimineerimise ohvrid. Ärimeestele, kes püüavad ausalt pakkuda kvaliteetseid tooteid või osutada tasemel teenuseid, võivad tuua majandusliku krahhi südametunnistuseta ja ebaausad võistlejad. Need ja samalaadsed kogemused põhjustavad frustratsiooni ja jätavad paljudesse lootusetuse tunde.
Üks tark mees, kes elas sajandeid tagasi, oskas panna oma frustratsiooni sõnadesse, mida me võime mõista. Iisraeli kuningas Saalomon ütles: „Kui ma vaatlesin kõiki oma tegusid, mis mu käed olid teinud, ja vaeva, mida ma neid tehes olin näinud, vaata, siis oli see kõik tühi töö ja vaimu närimine! Millestki pole kasu päikese all! Sest mis on inimesel kõigest oma vaevast ja püüdeist, millega ta ennast vaevab päikese all? On ju kõik ta päevad täis valu ja ta töö meelepahanduseks, ta süda ei maga isegi mitte öösel! Seegi on tühi töö!” (Koguja 2:11, 22, 23) Saalomoni sõnad väljendavad meeleheidet, mida tunnevad väga paljud, kes püüavad toime tulla frustratsiooniga, mis röövib neilt tasutoova elu.
Nurjumisest tuleneva pinge all olevad inimesed võivad langeda isegi meeleheitesse. Tõsistel juhtumitel on mõned võitlusest loobunud, langenud välja ühiskonnast, et elada selle äärealadel. Et saada seda, milleks neil endi arvates õigus on, võtavad mõned abiks kuritegevuse ja vägivalla. Järeleandmatu surve on purustanud abielusid ja perekonnasidemeid.
Paljud meist on ehk suuri jõupingutusi teinud, et leida viise frustratsiooniga toimetulemiseks. Ükskõik mida me ka teeme, võivad asjad tunduda halvemaks minevat. Õpetussõnad 13:12 ütleb: „Pikk ootus teeb südame haigeks.” Meie füüsiline ja vaimne heaolu võib olla ohus. Kas see olukord on lootusetu? Kas me peame elama pideva nurjumisest tuleneva pinge all, karistuseks meie puuduste või vigade eest? Kas on võimalik ette võtta mingisuguseid praktilisi samme, et frustratsiooniga toime tulla, nautimaks rahuldustpakkuvamat elu? Vaadakem järele.
Mõned viisid frustratsiooniga toimetulemiseks
Kui meil on probleem ja me vajame nõuannet, pöördume me tavaliselt asjatundliku, kogenud inimese poole, keda me võime usaldada. Õpetussõnad 3:5, 6 soovitab: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!” Praktilisi nõuandeid võib leida Jumala Sõnast Piiblist. Vaatle mõningaid näiteid sügavast mõistmisest, mida ta jagab.
Frustratsioon võib olla seotud elatise hankimisega. Näiteks võib ilmalik töö meile rahuldust pakkuda, aga väike palk võib olla masenduse allikas. Me armastame oma perekonda ja soovime sellele parimat. Ometi näib, et rahaliste kohustustega toimetulemisega seotud muredele ei tule lõppu. Me teeme ehk ületunnitööd ja võtame isegi teise töökoha. Mõne aja pärast näib elu olevat tüütu söömise, magamise ja töötamise tsükkel. Sellele vaatamata arved kuhjuvad, võlad kasvavad ja frustratsioon süveneb.
Ilmaliku töö esmane eesmärk on meie vajaduste rahuldamine. Aga kui palju me vajame? Apostel Paulus kirjutas: „Ei ole me ju midagi toonud maailma, seepärast me ei või midagi siit ära viia. Aga kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgem sellega rahul.” Kas me püüame saavutada sellest rohkemat ja olla samal tasemel selles, mis teistel on või mida nad on võimelised tegema? Kui see on nii, siis võime lõigata tagajärgi frustratsiooni näol. Paulus hoiatas: „Ent kes tahavad rikkaks saada, need langevad kiusatusse ja võrku ja paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis suruvad inimesed alla hukatusse ja hävitusse. Sest rahaahnus on kõigi kurjade asjade juur; raha ihaldades on mitmed ära eksinud usust ja on iseendile valmistanud palju torkavat valu.” (1. Timoteosele 6:7—10) Materiaalsete taotluste aus hindamine võib meile näidata, et mõningad asjad on ebaolulised. Mõningad arukad parandused kokkuhoiu suunas ja tagasihoidlikum elustiil võivad olla suur abi frustratsiooni vähendamisel miinimumini.
Allasurutud loomulikud ihad on põhjustanud hulgaliselt frustratsiooni. On näiteks loomulik, et noorel naisel on tugev vajadus abielluda ning saada kindlustunde ja sooja armastuse osaliseks, mida perekonnaelu kaasa toob. Ta ehk ei hoia kokku aega ja vaeva, et muuta end veetlevamaks viimase moe ja ilustusvahendite abil, ning temast võib saada innukas ajakirjade lugeja, mis annavad nõu armuvalus vaevlejatele. See naine võib käia lõpmatul hulgal seltskondlikel koosviibimistel lootuses kohata kedagi sobivat — kuid kõik asjatult. Aastad mööduvad ja frustratsioon muutub talumatuks. Meeleheites olles võib ta sattuda kiusatusse abielluda kellegi sobimatuga. Kuid mis veelgi halvem, ta võib laskuda ebamoraalse käitumiseni, rahuldamaks oma iha armastuse järele.
Taolisel juhtumil on kannatlikkus ja hea otsustusvõime olulise tähtsusega. Abiellumine sobimatu isikuga — eriti inimesega, kellel puudub usk Jehoovasse — on tõsine viga. (1. Korintlastele 7:39; 2. Korintlastele 6:14, 15) Ebamoraalsus viib möödapääsmatult ei millegi muu kui südamevalu ja ahastuseni. (Õpetussõnad 6:32, 33) Abi võib olla ausast enese läbiuurimisest, mis on ühendatud mõistliku asjale lähenemisega. „Tasane ja vaikne vaim” võib õiget abielukaaslast kaugelt rohkem kütkestada kui moodsad riided või eksootiline kosmeetika. (1. Peetruse 3:3, 4) Selle asemel et toetuda ilmalike asjatundjate tihti lühinägelikele ja kergemeelsetele nõuannetele, on eluliselt tähtis pöörduda abielule Algusepanija poole, et teada saada, mida on vaja, et olla naine, keda armastatakse ja kalliks peetakse. (Õpetussõnade 31. peatükk) Vallalised mehed ja naised peaksid püüdma arendada neid omadusi, mida nad sooviksid näha oma abielukaaslases. Kui tark on otsida kosutavat seltsingut inimeste seast, kes austavad Piibli põhimõtteid. Kui me rakendame neid ellu, paraneb kindlasti meie õnneliku abielu väljavaade. Isegi siis, kui abielu ei teostu otsekohe, võib Pühakirjaga kooskõlas tegutsemine tuua rõõmu ja muuta vallaspõlveelu väga tasutoovaks.
Raske kohustuste koorem võib viia meid ägestumise äärele. Surve võib tulla igalt poolt. Me oleme mures oma pere pakiliste vajaduste pärast ja meie tööandja pole ehk iialgi meiega rahul. Sugulased ootavad ehk, et me ulatame abistava käe iga kord, kui tekib kriisiolukord. Mitmelt poolt tuleva surve tõttu nõuab valjult meie tähelepanu pikk loetelu hooletusse jäetud isiklikke asju. Tundub, et meie aeg ja energia peavad olema suunatud üheaegselt tosinasse erinevasse suunda. Frustratsioon võib muutuda ägestumiseks ja meile võib tunduda, et parem on alla anda. Mida me seega peaksime tegema?
Me toimime targalt, kui me asjade tähtsusjärjekorra ümber seame. Kuna meie võimetel on piirid, ei saa me täita kõiki teiste poolt esitatud nõudeid. Me peame piirduma sellega, mis on „peaasi”. (Filiplastele 1:10) Lõppude lõpuks „elus koer on parem kui surnud lõvi”. (Koguja 9:4) Mõned kohustused on otsustava tähtsusega ja neid ei saa kõrvale lükata, samal ajal kui teised vähemolulised kohustused peavad ehk ootama. Me oleme ehk enda peale võtnud täieliku vastutuse mõnede kohustuste eest, mida peaksid täitma teised. Mõned kohustused võib täielikult kõrvale jätta, kui nad ei ole olulised. Kuigi see võib alguses ebamugavusi tekitada või teistele pettumust valmistada, peame me lugu pidama omaenda füüsilistest ja emotsionaalsetest piiridest.
Jõuetukstegev haigus võib põhjustada piinavat frustratsiooni, kuna see võib jätta meid haigevoodisse paljudeks päevadeks või nädalateks. Tugev valu võib meie olemise armetuks muuta. Ravi otsides võime me käia ühe arsti juurest teise juurde või võtta sisse arvukalt ravimeid või vitamiine, lootes, et need aitavad. Sellele vaatamata meie kannatused võivad jätkuda ja me hakkame mõtlema, kas elu üldse ongi seda võitlust väärt.
See võib olla probleem, mida on võimalik parandada ainult Jumala uues maailmas. (2. Peetruse 3:13; võrdle Jesaja 33:24.) Kuna inimesed on ebatäiuslikud, suudavad arstid ja ravimid teha ainult seda, mis on nende võimuses. Teatud hetkel me peame ehk leppima sellega, et kannatused on osa elust. Apostel Paulusel oli „liha sisse antud vai”, võib-olla viga silmades või mõnes teises kehaosas, mis oli nii häiriv, et ta palus korduvalt kergendust. (2. Korintlastele 12:7—10) Aga Jumal ei tervendanud Paulust ja võib-olla pidi apostel võitlema selle vaevaga kuni surmani. Ta elas oma kannatusega, ta ei nõudnud haletsust ega kaotanud iialgi oma rõõmu. (2. Korintlastele 7:4) Kuigi õiglane mees Hiiob oli suures vaevas, säilitas ta oma usu Jehoovasse, mis tõi talle rikkalikku tasu. (Iiob 42:12, 13) Kui me oleme Jumala sulased, saame me edasiminemiseks jõudu, mõtiskledes nende näidete üle ja paludes Jehoovalt abi. — Laul 41:2—4.
Tugevad, vaatamata frustratsioonile
Vaatamata ükskõik millisele frustratsioonile, võib Jehoova rahvas vaimselt tugev olla. Näiteks, kuigi me peame võib-olla kannatama haiguste all, võime püsida „terved usus”, kasutades täielikult ära Jumala vaimseid ande. (Tiitusele 2:1, 2) Me võime materiaalses mõttes niivõrd vaesed olla, et see põhjustab frustratsiooni, kuid me võime olla vaimses mõttes imestusväärselt rikkad.
Lootes Jumala peale, et ta annab tarkust ja jõudu, võime me toime tulla kodustest olukordadest tekkinud frustratsiooniga. Mõtle näiteks Abigaili, Naabali naise peale. Naabal oli „karm ja tegude poolest kuri” ja ta nimi tähendab sõna otseses mõttes „Mõistusetu; Rumal”. Millist frustratsiooni võis küll põhjustada elu sellise mehega! Ometi säilitas Abigail „hea mõistuse” ja ei kaotanud lootust. Ühel kriisiajal olid tema sõnad ja teod tõepoolest nii mõistlikud, et ta veenis Taavetit mitte kätte maksma Naabalile solvangute ja tänamatuse eest verevalamisega, seega usalduse puudumise ilmutamisega Jehoova vastu. — 1. Saamueli 25:2—38.
Isegi siis, kui kerkib üles olukord, kus keegi, kes on ühenduses kristliku kogudusega, põhjustab meis frustratsiooni, võime me vastu pidada jõuga, mida annab Jehoova. Seda näitab tõsiasi, et Diotrefese võimalik frustratsiooni põhjustav käitumine ei takistanud jumalakartlikku meest Gaajust head tegemast ja seega õnne ja rikkalikku vaimset tasu lõikamast. — Apostlite teod 20:35; 3. Johannese 1—10.
Kui me soovime teenida oma koguduse kaasusklikke, kuid meid jäetakse kõrvale, kui teisi vanemateks või teenistusabilisteks määratakse, võib tagajärjeks olla frustratsioon. Ent selle asemel, et lasta pettumusel endast võitu saada, püüdkem end vaimselt tugevdada ja laskem endis Jumala vaimul selle head vilja suuremal määral esile tuua. (Galaatlastele 5:22, 23) Nende 40 aasta jooksul, mis Mooses veetis Midjanis, arendas Jumal temas suuremal määral alandlikkust, kannatlikkust ja teisi omadusi, mida oli vaja raskuste ja frustratsiooniga toimetulemiseks, millega tema kui Iisraeli rahva juht kokku põrkaks. Samalaadselt võib Jehoova valmistada meid ette tulevaste teenistuseesõiguste jaoks, mis saavad meile osaks, kui püsime vaimselt tugevana ega anna alla frustratsioonile.
Vabastus frustratsioonist saabub pea!
Ükskõik missugune meie frustratsioon ka poleks, kas see kunagi lõpeb? Meile endile võib meie olukord tunduda lootusetuna, aga mitte Jehoova Jumalale, meie Loojale. Tema ei kannata frustratsiooni all. Prohvet Jesaja kaudu ütles Jumal: „Nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin!” (Jesaja 55:11) Kuna Jehooval on kõikvõimas jõud ja võim, pole talle miski võimatu. (Markuse 10:27) Tema tõotused tuua oma rahvale lõppematud õnnistused täituvad kindlasti. — Joosua 21:45.
Kahtlused ja ebakindlus on peamised frustratsiooni tegurid. Ent vastupidi sellele, „usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse”. (Heebrealastele 11:1) Usk Jumalasse annab meile tagatise, et kõik meie Piiblil põhinevad lootused täituvad täielikult. Piibli peateema tõstab esile Jehoova tõotust Kuningriigi valitsusest, mille all maast saab täiuslik paradiis, kus õiglased inimesed elavad rõõmsalt igavesti. (Laul 37:11, 29) Kõik paha — kaasa arvatud frustratsioon — on siis kadunud, sest Jumal ’rahuldab kõikide elavate soovid’. — Laul 145:16, NW.
Selle ajani, mil need õnnistused teoks saavad, saab meile kõigile osaks teatud määral frustratsiooni. Aga Pühakirjal põhinev lootus võib anda meile julgust ja meelekindlust, et püsima jääda. Usaldatav nõuanne, mille leiame Piiblist, võib näidata meile, kuidas kasutada head otsustusvõimet ja arukust viisil, mis toob meie ellu stabiilsust ja südamesse rahu. Vaatamata oma pettumustele võime kogeda „Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest”. (Filiplastele 4:6, 7) Niisiis pole võitlus frustratsiooni vastu lootusetu. Jehoova abiga võime sellega toime tulla täna ja selle üle võidu saada lähitulevikus.
[Väljavõte lk 31]
Jumal võib aidata sul tulla toime frustratsiooniga, nii nagu ta aitas Hiiobit, Moosest, Abigaili ja Paulust