Piibli heebreakeelne näidiskäsikiri

ENNE Surnumere kirjarullide leidmist aastal 1947 olid kõige varasemad Piibli tuntud heebreakeelsed käsikirjad — välja arvatud mõned üksikud fragmendid — pärit 9. sajandi lõpust kuni 11. sajandini m.a.j. Sellest viimatimainitud ajast on möödunud vaid tuhat aastat. Kas see tähendab, et enne 1947. aastat oli Piibli heebreakeelne tekst ebakindel? Miks oli muistseid heebreakeelseid käsikirju nii vähe?

Kui viimast küsimust esimesena vaadelda, siis juudi õigeusu süsteemis pandi kõik Piibli käsikirjad, mida peeti edasiseks kasutamiseks liiga kulunuks, genizasse, sünagoogi hoidlasse. Hiljem võeti kogunenud kulunud käsikirjad välja ja põletati. Juudid tegid seda selleks, et nende Pühakirja ei rüvetataks ega tarvitataks vääriti. Miks? Sellepärast, et neis oli Tetragrammaton, heebrea tähed, mis kujutasid Jumala püha nime, mille kohta eesti keeles kasutatakse üldiselt sõna „Jehoova”.

„Kroon”

Muistne heebrea tekst on suuremas osas usaldusväärselt varasematest aegadest ümber kirjutatud. Näiteks on olemas üks tähtis heebreakeelne käsikiri nimega Keter, „Kroon”, mis sisaldas algselt kõiki Heebrea Kirju ehk kogu „Vana Testamenti”. Seda hoiti muistse väikese juudi kogukonna vanimas sünagoogis Süürias Aleppos, mis on valdavalt muhameedlaste linn. Enne seda jäeti see käsikiri Jeruusalemma karaiimijuutide valdusse, kuid ristisõdijad said selle 1099. aastal sõjasaagiks. Hiljem saadi see käsikiri tagasi ja viidi Vanasse Kairosse Egiptuses. Alepposse jõudis see hiljemalt 15. sajandil ning sai pärastpoole tuntuks kui Aleppo Codex. Seda käsikirja, mis on dateeritud hiljemalt aastasse 930 m.a.j., peeti masoreedi õpetlaslikkuse krooniks, nagu selle nimigi näitab. See on hea näide, kirjeldamaks seda hoolt, millega Piibli teksti ümber kirjutati, ja see on tõepoolest heebreakeelne näidiskäsikiri.

Hilisematel aegadel ei lubanud selle silmapaistva käsikirja hoidjad õpetlastel seda vaadata, kuna neil oli ebausklik hirm, et nende püha objekt rüvetub. Kuna üldse oli pildistatud vaid ühtainust lehekülge, ei saadud faksiimileväljaannet uurimiseks avaldada.

Kui britlased aastal 1948 Palestiinast taandusid, puhkesid Aleppos juutidevastased rahutused. Nende sünagoog põletati maha; hinnaline käsikiri kadus ja seda peeti hävinuks. Milline üllatus, kui kümme aastat hiljem saadi teada, et kolm neljandikku sellest on alles ja salakaubana Süüriast Jeruusalemma toimetatud! Aastal 1976 avaldati lõpuks värviline 500 eksemplaris faksiimileväljaanne.

Meistritöö

Miks on see käsikiri nii tähtis? Sellepärast, et selle algupärase konsonantteksti korrigeeris ja varustas kirjavahemärkidega umbes 930. aastal m.a.j. Aaron ben Asher, üks mainekamaid õpetlasi heebreakeelse Piibli kopeerimise ja ümberkirjutamise alal. Seepärast oli see näidiskäsikiri, mis oli mõõdupuuks tulevastele koopiatele, mida tegid vähemvilunud kirjatundjad.

Algselt oli selles 380 fooliot (760 lehekülge) ja see oli kirjutatud pärgamendilehtedele peamiselt kolmes veerus. Praegu on selles 294 fooliot ja sellest on puudu enamik Moosese raamatutest ning viimane osa, mis hõlmab Nutulaule, Ülemlaulu, Taanieli, Estri, Esra ja Nehemja raamatuid. Väljaandes New World Translation of the Holy Scriptures—Reference Bible on viidatud sellele lühendiga „Al” (Joosua 21:37, NW allmärkus). Moses Maimonides (pildil), keskaja nimekas juudi õpetlane 12. sajandist m.a.j., nimetas Aleppo Codexit parimaks käsikirjaks, mida ta eales on näinud.a

Heebreakeelne 13. kuni 15. sajandini käsitsi kopeeritud tekst oli kahe peamise masoreedi tekstiperekonna, Ben Asheri ja Ben Naphtali segatekst. Jacob ben Hayyim valmistas 16. sajandil heebreakeelse Piibli trükiteksti, mis oli pärit sellest traditsioonilisest segatekstist, ja sellest sai järgmise 400 aasta jooksul peaaegu kõigi trükitud heebreakeelsete Piiblite alus.

Biblia Hebraica (trükitud heebrea teksti) kolmanda väljaande puhul 1937. aastal arvestati Ben Asheri traditsioonilise tekstiga, nagu see on säilinud Venemaal hoitavas käsikirjas, mis on tuntud nime all Leningrad B 19^A. Leningrad B 19^A dateeritakse aastasse 1008 m.a.j. Heebrea Ülikoolil Jeruusalemmas on plaanis mõne aja pärast täielikult avaldada Aleppo heebreakeelne tekst koos kõigi teiste tähtsamate käsikirjade ja tõlgete variantidega, kaasa arvatud Surnumere kirjarullid.

Piibli tekst, mida me tänapäeval kasutame, on usaldatav. See oli Jumalast inspireeritud ja sajandeid kirjutasid seda ümber kirjatundjatest kopeerijad, kes töötasid piinliku täpsusega. Nende kopeerijate äärmine hoolikus on näha sellest, et 1947. aastal Surnumere lähedalt leitud Jesaja kirjarulli ja masoreedi teksti võrdlus tõi ilmsiks imestamapanevalt vähe erinevusi, kuigi Surnumere kirjarull on üle tuhande aasta vanem kui vanim säilinud masoreedi Piibel. Pealegi annab see, et Aleppo Codex on nüüd õpetlastele kättesaadav, veel rohkem põhjust usaldada Heebrea Kirjade teksti autentsust. Tõesti, „meie Jumala sõna püsib igavesti”. — Jesaja 40:8.

[Allmärkus]

[Pildi allikaviide lk 28]

Bibelmuseum, Münster

[Pildi allikaviide lk 29]

Jewish Division / The New York Public Library / Astor, Lenox, and Tilden Foundations