Jehoova ei ole süüdi
„Otsekui isa laste peale halastab, nõnda halastab Jehoova nende peale, kes teda kardavad! Sest ta teab, millist tegu me oleme; tal on meeles, et oleme põrm!” — LAUL 103:13, 14.
1, 2. Kes oli Aabraham ja kuidas ta vennapoeg Lott kurja linna Soodomasse elama sattus?
JEHOOVA ei vastuta raskuste eest, mida me oma eksimuste tõttu ehk kogeme. Sellega seoses mõtle juhtumile umbes 3900 aastat tagasi. Jumala sõber Aabraham (Aabram) ja ta vennapoeg Lott olid väga jõukaks saanud. (Jakoobuse 2:23) Neil oli tegelikult nii rikkalikult vara ja karja, et „maa ei suutnud neid toita, et üheskoos elada”. Lisaks tekkis nende kahe mehe karjaste vahel riid. (1. Moosese 13:5—7) Mida võidi ette võtta selle olukorra lahendamiseks?
2 Et teha lõpp riiule, tegi Aabraham ettepaneku lahku minna, ja ta lasi esmalt Lotil asukoha valida. Kuigi Aabraham oli oma vennapojast vanem ja Lotil oleks olnud kohane lasta Aabrahamil parim piirkond võtta, valis Lott kõige eelistatavama ala — kogu Alam-Jordani veerikka piirkonna. Väline külg oli petlik, sest läheduses asusid moraalselt laostunud linnad Soodom ja Komorra. Lott koos oma perega kolis mõne aja pärast Soodomasse, ja see seadis nad vaimsesse hädaohtu. Lisaks sattusid nad vangi, kui kuningas Kedorlaomer ja ta liitlased Soodoma valitseja alistasid. Aabraham oma meestega päästis nad, ent Lott oma perega pöördus Soodomasse tagasi. — 1. Moosese 13:8—13; 14:4—16.
3, 4. Mis juhtus Loti ja ta perekonnaliikmetega, kui Jumal Soodoma ja Komorra hävitas?
3 Soodoma ja Komorra seksuaalperverssuste ja moraalse allakäigu pärast otsustas Jehoova need linnad hävitada. Ta läkitas halastavalt kaks inglit, kes viisid Loti, ta naise ja nende kaks tütart Soodomast välja. Nad ei tohtinud tagasi vaadata, kuid Loti naine, kes ehk igatses mahajäänud materiaalseid asju, vaatas tagasi. Seetõttu muutus ta soolasambaks. — 1. Moosese 19:1—26.
4 Milliseid kaotusi Lott ja ta tütred kandsid! Tütarlastel tuli maha jätta mehed, kellega nad abielluda kavatsesid. Lott jäi ilma oma naisest ja oma materiaalsest varast. Õigupoolest pidi ta lõpuks koos oma tütardega koopas elama. (1. Moosese 19:30—38) See, mis tema meelest nii hea oli paistnud, osutus lausa vastupidiseks. Kuigi ta oli ilmselt mõnes asjas tõsiselt eksinud, kutsuti teda hiljem „õiglaseks Lotiks”. (2. Peetruse 2:7, 8, NW) Kindlasti ei võidud Jehoova Jumalat Loti eksimuste pärast süüdistada.
„Eksimused — kes neid märkab?”
5. Mida arvas Taavet eksimustest ja ülbusest?
5 Kuna me oleme ebatäiuslikud ja patused, me kõik eksime. (Roomlastele 5:12; Jakoobuse 3:2) Nagu Lotti pettis väline külg, võib see meidki petta, ja meie otsustusvõime võib meid eksiteele saata. Seepärast palus laulik Taavet: „Eksimused — kes neid märkab? Salajastest pattudest mõista mind vabaks! Ka ülbete pattude [„tegude”, NW] eest hoia oma sulast; ärgu need valitsegu mind! Siis ma olen laitmatu ja olen vaba paljudest üleastumistest!” (Laul 19:13, 14) Taavet teadis, et ta võib ehk sooritada patte, millest ta isegi teadlik pole. Niisiis palus ta andestust üleastumiste pärast, mis võivad olla peidus isegi tema enese eest. Kui ta tegi tõsise vea, sest ebatäiuslik liha sundis teda valima vale teguviisi, soovis ta väga Jehoova abi. Ta soovis, et Jumal teda ülbete tegude eest hoiaks. Taavet ei soovinud, et ülbus muutuks ta valitsevaks hoiakuks. Selle asemel soovis ta olla Jehoova Jumalale täiesti andunud.
6. Millist lohutust võib saada Laulust 103:10—14?
6 Ka meie, Jehoova tänapäeva pühendunud sulased, oleme ebatäiuslikud ja seetõttu me eksime. Näiteks võime Loti sarnaselt valida halva elupaiga. Võib-olla me ütleme ära võimalusest laiendada Jumala püha teenistust. Kuigi Jehoova näeb taolisi eksimusi, tunneb ta neid, kelle süda on õiglaselt meelestatud. Isegi kui me tõsiselt patustame, kuid kahetseme, annab Jehoova meile andeks ja aitab meid ning peab meid jätkuvalt jumalakartlikeks inimesteks. „Tema ei tee meile meie pattu mööda ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda!” kuulutas Taavet. „Sest otsekui taevas on maast kõrgel, nõnda on tema heldus võimas nende vastu, kes teda kardavad! Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib ta meist meie üleastumised! Otsekui isa laste peale halastab, nõnda halastab Jehoova nende peale, kes teda kardavad! Sest ta teab, millist tegu me oleme; tal on meeles, et oleme põrm!” (Laul 103:10—14) Meie halastav taevane Isa võimaldab meil ka oma vigu parandada või ta võib ehk anda meile teise võimaluse püha teenistuse laiendamiseks tema kiituseks.
On väär süüdistada Jumalat
7. Miks meid tabavad õnnetused?
7 Kui midagi viltu läheb, kaldub inimene kedagi või midagi juhtunu pärast süüdistama. Mõned süüdistavad isegi Jumalat. Kuid Jumal ei põhjusta inimestele taolisi raskusi. Tema teeb head, mitte halba. Tema ju „laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale”! (Matteuse 5:45) Peamine põhjus, miks meid tabavad õnnetused, on see, et me elame maailmas, mis toimib omakasupüüdlikel põhimõtetel ja mis on Kurat-Saatana võimu all. — 1. Johannese 5:19.
8. Mida tegi Aadam, kui ta asjad hästi ei läinud?
8 Jehoova Jumala süüdistamine raskuste eest, mida meie eksimused põhjustavad, on ebatark ja ohtlik. Nõnda toimimine võib meile isegi elu maksma minna. Esimene inimene Aadam oleks pidanud kõik need head asjad, mis ta sai, panema Jumala arvele. Aadam oleks pidanud olema tõesti sügavalt tänulik Jehoovale elu enda eest ja õnnistuste eest, mida ta nautis pargisarnases kodus, Eedeni aias. (1. Moosese 2:7—9) Mida tegi Aadam, kui ta asjad ei läinud hästi, kuna ta oli Jehoovale sõnakuulmatu ja sõi keelatud vilja? Aadam kaebas Jumalale: „Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin!” (1. Moosese 2:15—17; 3:1—12) Kindlasti ei peaks me süüdistama Jehoovat, nagu Aadam süüdistas.
9. a) Kui kohtame raskusi, sest meie teod on ebatargad, siis millest me võime lohutust ammutada? b) Mida teevad mõned vastavalt Õpetussõnad 19:3—le, kui nad ise endile raskusi põhjustavad?
9 Kui me kohtame raskusi, sest meie teod on ebatargad, saame lohutust teadmisest, et Jehoova mõistab meie nõrkusi paremini, kui meie mõistame, ja vabastab meid kitsikusest, kui me osutame talle ainulaadset andumust. Me peaksime hindama Jumala abi, mida me saame, ja mitte kunagi süüdistama Jumalat ebameeldivate olukordade või raskuste pärast, mida me ise endile põhjustame. Seoses sellega teatab tark õpetussõna: „Inimese teed eksitab tema oma rumalus, aga ta süda kibestub Jehoova vastu!” (Õpetussõnad 19:3) Teine tõlge ütleb: „Mõned inimesed hävitavad end omaenda rumalate tegudega ja süüdistavad siis ISSANDAT.” (Today’s English Version) Kolmas tõlge ütleb: „Inimese võhiklus vussib ära ta asjad ja ta vihastub Jehoova peale.” — Byington.
10. Kuidas Aadama rumalus ’eksitas ta tee’?
10 Selle õpetussõna põhimõtte kohaselt toimis Aadam omakasupüüdlikult ja ta rumal mõtteviis ’eksitas ta tee’. Ta süda pöördus ära Jehoova Jumalast ja ta läks omaenda omakasupüüdlikku sõltumatut teed. Aadam muutus isegi nõnda tänamatuks, et ta süüdistas oma Loojat ja tegi ennast seega Kõigekõrgema vaenlaseks! Aadama patt juhtis tema enda ja ta perekonna tee hävingusse. Millist hoiatust see pakub! Need, kes ebasoodsate olude pärast kalduvad süüdistama Jehoovat, võiksid endalt küsida: „Kas ma panen Jumala arvele head asjad, mida ma naudin? Kas ma olen tänulik, et minul kui ühel tema loodul on elu? Kas pole ehk nii, et mu enda vead on põhjustanud mulle raskusi? Kas ma väärin Jehoova heakskiitu või abi, kuna ma järgin ta juhtimist, nagu see on esitatud Piiblis, tema inspireeritud Sõnas?”
Jumala sulastelgi on oht
11. Milles olid süüdi esimese sajandi juudi religioonijuhid seoses Jumalaga?
11 Juudi religioonijuhid esimesel sajandil m.a.j. väitsid, et nad teenivad Jehoovat, kuid nad jätsid hooletusse tema tõe sõna ja toetusid omaenda arusaamisele. (Matteuse 15:8, 9) Kuna Jeesus Kristus nende väära mõtteviisi paljastas, surmasid nad tema. Hiljem ilmutasid nad suurt raevu tema jüngrite vastu. (Apostlite teod 7:54—60) Nende meeste mõtteviis oli niivõrd moondunud, et tegelikult vihastusid nad Jehoova enda peale. — Võrdle Apostlite teod 5:34, 38, 39.
12. Milline näide osutab, et isegi mõned kristliku koguduse hulka kuulujad püüavad oma raskuste pärast Jehoovat süüdistada?
12 Isegi mõned kristliku koguduse hulgast on arendanud ohtlikku mõtteviisi, püüdes teha Jumalat vastutavaks raskuste eest, millega nad kohtuvad. Näiteks leidsid teatud koguduse määratud vanemad olevat vajaliku anda noorele abielunaisele lahket, kuid kindlat Pühakirjal põhinevat nõu, et ta lakkaks seltsimast ilmaliku mehega. Ühe vestluse käigus süüdistas naine Jumalat, et Jumal ei aita tal seista vastu kiusatusele, mida põhjustas tema jätkuv seltsimine tolle mehega. Ta tegelikult ütles, et ta on Jumala peale vihane! Veenev vestlemine Pühakirja alusel ja korduvad katsed teda aidata ei andnud mingeid tulemusi, ja ebamoraalne teguviis viis hiljem selleni, et ta heideti kristlikust kogudusest välja.
13. Miks peab vältima kaeblevat hoiakut?
13 Kaeblev vaim võib panna inimese Jehoovat süüdistama. „Jumalatutel”, kes poetasid end esimese sajandi kogudusse, oli sedalaadi halb vaim, ja sellega kaasnes teistsugune vaimselt rikutud mõtteviis. Nagu jünger Juudas ütles, need mehed olid „väänanud meie Jumala ärateenimata lahkuse lodeva käitumise ettekäändeks ja osutunud pettumuseks meie ainsale Omanikule ja Issandale Jeesus Kristusele”. Juudas teatas ka: „Need mehed on nurisejad, kes kaeblevad oma osa üle elus.” (Juuda 3, 4, 16, NW) Jehoova lojaalsed sulased paluvad targalt, et neil oleks hindav vaim, mitte kaeblev hoiak, mis võiks neid aja möödudes niivõrd kibestada, et nad kaotavad usu Jumalasse ja seavad ohtu oma suhted temaga.
14. Kuidas võib keegi ehk reageerida, kui teda on solvanud kaaskristlane, aga miks pole see õige suund?
14 Sulle ehk tundub, et sinuga nõnda ei juhtu. Kuid asjad, mis lähevad viltu kas meie endi või teiste eksimuste tõttu, võivad ehk lõpuks meid Jumalat süüdistama panna. Näiteks võib inimest solvata see, mida kaaskristlane ütleb või teeb. Solvunud isik — võib-olla inimene, kes on palju aastaid lojaalselt Jehoovat teeninud — võib siis ehk öelda: „Kui see inimene on koguduses, mina koosolekutele ei lähe.” Inimene võib sedavõrd rööpast välja minna, et ta ütleb omas südames: „Kui taolised asjad kestavad edasi, ei soovi ma kogudusse kuuluda.” Aga kas kristlasel peaks olema taoline hoiak? Kui ollakse solvunud teise ebatäiusliku inimese peale, miks laiendada seda tervele kogudusele, mis koosneb inimestest, keda Jumal heaks kiidab ja kes teda lojaalselt teenivad? Miks peaks Jehoovale pühendunud inimene lakkama tegemast Jumala tahet ja laiendama oma solvumist Jumala peale? Kas on tark lasta mõnel inimesel või real asjaoludel rikkuda enda head suhted Jehoovaga? Oleks kindlasti rumal ja patune mistahes põhjusel lakata Jehoovat kummardamast. — Jakoobuse 4:17.
15, 16. Milles oli Diotrefes süüdi, aga kuidas Gaajus käitus?
15 Kujutle, et sa oled samas koguduses kus armastav kristlane Gaajuski. Ta ’toimis ustavana’, osutades külalislahkust kaaskummardajatele — pealegi veel võõrastele inimestele —, kes tulid külla! Kuid ilmselt oli samas koguduses uhke mees Diotrefes. Ta ei võtnud Johanneselt, ühelt Jeesus Kristuse apostlilt, mitte midagi lugupidamisega vastu. Tegelikult Diotrefes isegi laimas Johannest kurjade sõnadega. Apostel ütles: „Ega ole [Diotrefes] rahul sellegagi, et ei võta ise vendi vastu, vaid takistab ka neid, kes tahavad seda teha, ja lükkab nad välja kogudusest.” — 3. Johannese 1, 5—10.
16 Johannesel oli kavas, et kui ta tuleb kogudusse, tuletab ta meelde teod, mida Diotrefes teeb. Kuidas reageerisid vahepeal Gaajus ja teised selle koguduse külalislahked kristlased? Pühakiri ei näita mingil moel, et keegi neist oleks öelnud: „Senikaua kui Diotrefes on koguduses, ei soovi ma sinna kuuluda. Mind te koosolekutel ei näe.” Kahtlemata jäid Gaajus ja teised temasarnased kindlaks. Nad ei lasknud mitte millelgi põhjustada seda, et nad lakkaksid täitmast Jumala tahet, ja kindlasti ei saanud nad vihaseks Jehoova peale. Nii see tõesti ei läinud, ja nad ei langenud Kurat-Saatana kavalate rünnakute ohvriks, kes oleks rõõmustanud, kui nad oleksid muutunud ustavusetuks Jehoovale ja süüdistanud Jumalat. — Efeslastele 6:10—18.
Ära iial saa Jehoova peale vihaseks!
17. Kuidas me peaksime käituma, kui mõni inimene või olukord meid solvab või meile ei meeldi?
17 Kuigi koguduses mõni inimene või olukord Jumala sulasele ei meeldi või teda solvab, rikuks solvunu tegelikult omaenda tee, kui ta lakkaks seltsimast Jehoova rahvaga. Taoline inimene ei kasutaks oma vahetegemisvõimet õigesti. (Heebrealastele 5:14) Ole siis täis otsustavust võtta kõik ebasoodsad olukorrad vastu laitmatuse säilitajana. Jää lojaalseks Jehoova Jumalale, Jeesus Kristusele ja kristlikule kogudusele. (Heebrealastele 10:24, 25) Tõde, mis viib igavesse ellu, pole kuskilt mujalt leida.
18. Milles me võime olla Jehoova Jumala suhtes kindlad, kuigi me alati Jumala tegutsemisviise ei mõista?
18 Pea ka meeles, et Jehoova ei pane kedagi proovile kurjaga. (Jakoobuse 1:13) Jumal, kes on tõeline armastuse kehastus, teeb head, ja seda eriti neile, kes teda armastavad. (1. Johannese 4:8) Kuigi me alati ei mõista Jumala tegutsemisviise, võime kindlad olla, et Jehoova Jumal ei jäta kunagi tegemata seda, mis on parim ta sulastele. Peetrus ütles: „Alanduge Jumala vägeva käe alla, et ta teid ülendaks omal ajal! Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!” (1. Peetruse 5:6, 7) Jehoova tõepoolest hoolitseb oma rahva eest. — Laul 94:14.
19, 20. Kuidas me peaksime toimima, kuigi katsumused mõnikord meid masendavad?
19 Seepärast ära lase kellelgi ega millelgi end komistama panna. Laulik ütles tabavalt: „[Jehoova Jumala] käsuõpetuse armastajail on suur rahu ja nad ei komista mitte!” (Laul 119:165) Kõigile meile saavad osaks katsumused, ja aeg-ajalt muudavad need meid mingil määral rõhutuks ja masendunuks. Aga ära kunagi lase kibestumusel oma südames areneda, eriti kibestumusel Jehoova vastu. (Õpetussõnad 4:23) Tema abiga ja Pühakirja põhjal käsitle neid probleeme, mida sa suudad lahendada, ja pea vastu nendes, mis edasi kestavad. — Matteuse 18:15—17; Efeslastele 4:26, 27.
20 Ära kunagi luba, et sa oma tunnete tõttu rumalalt reageerid ja nõnda oma tee rikud. Kõnele ja tegutse viisil, mis Jumala südant rõõmustab. (Õpetussõnad 27:11) Palu innukalt Jehoovat, teades, et ta tõepoolest hoolitseb sinu kui tema sulase eest ja et ta annab sulle vajalikku arusaamist, et jääda koos tema rahvaga eluteele. (Õpetussõnad 3:5, 6) Kõige tähtsam on, et sa ei saaks vihaseks Jehoova peale. Kui midagi viltu läheb, pea alati meeles, et Jehoova ei ole süüdi.
Kuidas sa vastaksid?
◻ Millise vea tegi Lott, aga kuidas Jumal temasse suhtus?
◻ Mida arvas Taavet eksimustest ja ülbusest?
◻ Miks me ei peaks süüdistama Jumalat, kui midagi halvasti läheb?
◻ Mis aitab meil hoiduda Jehoova peale vihaseks saamast?
[Pilt lk 15]
Kui Lott Aabrahamist lahku läks, tegi ta elupaiga suhtes kehva valiku