Jumal ei unusta „armastust, mida olete osutanud tema nimele”

„JUMAL ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele, kui te pühadele abiks olite ja veelgi olete.” (Heebrealastele 6:10) Need apostel Pauluse sõnad peavad paika Ida-Euroopa Jehoova tunnistajate suhtes. Nad on endiste, Nõukogude Liidu kontrolli all olnud valitsuste poolt seatud piirangute all aastakümneid kaua ja hoolsalt tööd teinud ning Jumala nime huvides ustavalt teeninud. Jehoova mäletab nende häid tegusid ja kallab neid üle Kuningriigi õnnistustega. Vaadakem näiteks ainult kolme taolise piirkonna eelmise teenistusaasta aruannet.

Endise Nõukogude Liidu territooriumid

Endise Nõukogude Liidu territooriumidelt teatatakse, et 1992. teenistusaasta jooksul kasvas Kuningriigi kuulutajate kõrgarv 35 protsendi võrra — 49171-st 66211-ni! Kuid see pole veel kõik, sest need kuulutajad on olnud väga aktiivsed, nagu on näha heast Piibli kirjanduse levitamise, kaasa arvatud ajakirjade levitamise kasvust. Samuti on nad hästi ära kasutanud suuri ja väikseid brošüüre, levitades neid 1654559 eksemplari. See ületab rohkem kui kolmekordselt eelmise teenistusaasta arvu, mis oli 477235! Milline on olnud vastukaja kogu selle kirjanduse levitamisele? Koduste piibliuurimiste arv on kahekordistunud. Praegu viiakse läbi 38484 piibliuurimist.

Samuti kasvas abipioneerteenistusest osavõtt 94 protsenti. See andis kindlasti oma osa silmapaistvale äsjaristitud uute jüngrite arvule, mis on 26986, ja kui võrrelda seda eelmise aasta arvuga 6570, näitab see vaimustavat 311-protsendilist kasvu!

Kuidas mõned nendest äsjaristitutest esimest korda heast sõnumist huvitusid? Mõnikord aitas sellele kaasa uurimist läbi viiva tunnistaja ilmutatud sügav huvi. Juhtiv ülevaataja Moldovast jutustab:

„Külastasin oma abikaasaga naist, kes oli eelnevalt Piibli tõe vastu huvi ilmutanud. Alustasime temaga piibliuurimist. Kuid tema abikaasa ei ilmutanud üldse mingit huvi. Ühel päeval, kui me läksime tema juurde, et uurimist jätkata, oli ilm lõikavalt külm ja tuiskas lund. Tänavatel polnud peaaegu kedagi, kuid me jõudsime tema juurde täpselt kokkulepitud ajaks. Ta ütles oma abikaasale: ’Näed, kui palju need inimesed meist hoolivad? Nad on tuisule vaatamata täpsed.’ See vahejuhtum pani ta abikaasa mõtlema. Ta muutis oma meelt ja ühines uurimisega ning nüüd on nad mõlemad naisega ristitud tunnistajad.”

Teinekord võib huvi hea sõnumi vastu ergutada tunnistaja viisakus. Ühel kogudusevanemal, kes on samuti Moldovast, oli selline kogemus:

„Mees, keda ma oma kuulutamisterritooriumil külastasin, ei olnud Jehoova tunnistajatest huvitatud. Ta ütles, et ta on õigeusklik nagu ta isa ja vanaisagi. Niisiis palus ta mul majast lahkuda. Kuid enne kui ma lahkusin, andis ta mulle võimaluse öelda, mis põhjusel ma teda külastan. Osutasin Matteuse 28:19-le, mis ütleb: ’Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.’ Seejärel andsin talle meie koosolekupaiga aadressi ja lahkusin. Minu üllatuseks tuli see mees nädal hiljem meie koosolekule! Ta jäi programmi lõpuni kohale. Ta selgitas, et kogu nädala jooksul oli ta tundnud süümepiinu, sest ta oli minu vastu nii ebasõbralik olnud. Koheselt alustati piibliuurimist, ja nüüd on ta meie vend.”

Teine teenistusaasta silmapaistev tunnusjoon on olnud tohutu vastukaja selles piirkonnas elavate vendade vajadustele. Puuduses olijaile saadeti 1991/92. aasta talve jooksul umbes 400 tonni toiduaineid ja suurel hulgal meeste, naiste ja laste riideid. Neid saadetisi jagati praktiliselt kõikjale endise Nõukogude Liidu territooriumil, isegi nii kaugele nagu Irkutsk Siberis ja Habarovsk Jaapani lähistel. See on tõeliselt ilmekas näide selle kohta, et Jehoova ei ole unustanud armastust, mida meie vennad tema nimele on osutanud! See Jehoova vaimust ergutatud vennaarmastuse tõend on ühendanud neid ka oma ülemaailmse perega. Näiteks kirjutas üks Ukraina õde harubüroole:

„Abi, mida te meile andsite, liigutas meid südamepõhjani. Olime pisarateni liigutatud ja tänasime Jehoova Jumalat, et ta pole meid unustanud. Praegu on meil tõepoolest materiaalseid raskusi, kuid tänu Lääne vendadelt saabunud abile suutsime materiaalses mõttes jalule tõusta. Teie abi tõttu on meie perekonnal nüüd võimalik Jehoova teenimisele rohkem aega pühendada. Kui see on Jehoova tahe, olen ma oma tütrega suvekuudel abipioneerteenistuses.”

Lisaks andis see hädaabi tunnistust väljaspool olijaile, sest pealtvaatajad võisid näha, et tunnistajad näitavad armastust üles oma tegudega. Üks perekond teisest kogudusest kirjutas: „Saime materiaalset abi toidu ja riiete näol. Seda on nii palju! Teie toetus ja julgustus õpetab meile, et ka meie peaksime teistele head tegema. See armastuse tegu ei jäänud märkamata uskmatutele ega ka huvitatud inimestele ja nende perekondadele; see on olnud suur tunnistus tõelisest vendlusest.”

Viis piirkonnakonventi ja üks rahvusvaheline konvent teemaga „Valgusekandjad”, mida peeti möödunud juunis ja juulis, oli veel üks tõend, et Jehoova õnnistab oma tunnistajate hoolsat tööd ja armastust, mida nad tema nime teatavakstegemisel on osutanud. Konventidel oli kohalolijaid 91673 ja ristiti 8562 inimest. Suurim kohalolijate arv oli Sankt-Peterburgis toimunud rahvusvahelisel konvendil, kus Kirovi-nimelisele staadionile kogunes 46214 inimest — kaasa arvatud delegaadid umbes 30 riigist üle kogu maailma.

Siberis tuli üks umbes 60-aastane mees Irkutski konvendipaigale lihtsalt pilku heitma. Ta ütles: „Kõik kohalolijad on hästi riietatud, naeratava näoga ning üksteise vastu lahked. Need inimesed on nagu üks ühine pere. Võib arvata, et nad pole sõbrad mitte ainult staadionil, vaid ka igapäevases elus. Ma sain imehead Piibli kirjandust ja sain palju paremini aru, milline organisatsioon see on. Ma tahan Jehoova tunnistajatega ühenduses olla ja nendega Piiblit uurida.”

Samal Irkutski konvendil, kus oli kohal 5051 inimest, märkis üks huvitatud naine Siberi Jakuudi Vabariigist: „Ma vaatan seda rahvast ja tahan rõõmu pärast nutta. Olen väga tänulik Jehoovale, et ta aitas mul sellist rahvast tundma õppida. Sain siin konvendil kirjandust ja ma tahan sellest teistele rääkida. Ma tahan väga olla Jehoova kummardaja.”

Kasahstani pealinna Alma-Ata Keskstaadionil toimunud konvendil oli kohal 6605 inimest. Staadioni direktor ütles järgmist: „Mind vaimustab teie hoiak. Nüüd ma olen veendunud, et teie kõik, nii noored kui vanad, olete korralikud inimesed. Ma ei saa öelda, et ma usun Jumalat, kuid kindlasti usun pühadesse asjadesse, mida teie vennaskond edasi kannab, teie hoiakusse vaimsete ja materiaalsete väärtuste suhtes.”

Üks politseinik Alma-Ata konvendil märkis: „Ma olen teie rahvaga kokku puutunud kaks korda, mõlemad korrad konvendil. Jehoova tunnistajatega on äärmiselt meeldiv koostööd teha.”

Rumeenia

Samuti pole Jehoova unustanud armastust, mida Rumeenia vennad tema nimele on osutanud. Möödunud teenistusaasta tõi nende tunnistajate jaoks kaasa palju õnnelikke sündmusi. Esiteks rajati Bukarestis uuesti harubüroo. Seaduslik tegevus lõppes viimati 1949. aastal. Büroo uutes hoonetes töötab umbes 20 venda ja õde. Harubüroo teenib 24752 kuulutajat — see on aprillis saavutatud kõigi aegade suurim kõrgarv, mis tähendab 21-protsendilist juurdekasvu, võrreldes eelmise aasta keskmisega.

Pärast aastaid kestnud salajast kuulutamist on kuulutajad nüüd avaliku majast majja tunnistustööga paremini kohanemas. Kogemus Mureşi maakonnast näitab, kuidas mõned tunnistajad isegi reisil olles igat teistele kuulutamise võimalust hästi ära kasutavad. Harubüroo kirjutab:

„Kuulutaja otsustas kuulutada ühest rongikupeest teise. Üldiselt reageerisid inimesed soodsalt, viimases kupees aga kerkisid esile mõningad raskused. Ükski reisijatest ei tahtnud meie ajakirju võtta. Lõpuks tõusis üks mees üsna vihasena püsti ja karjus: ’Ma viskan kõik teie ajakirjad aknast välja! Miks te tüütate meid nii palju oma religiooniga?’ Kuulutaja vastas lahkelt, et kui ta viskakski ajakirjad välja, saaksid sellest teost kasu teised — need, kes ajakirjad üles korjavad. Kuulutaja rahulikkus avaldas sellele mehele nii sügavat muljet, et ta võttis ajakirjad ja hakkas neid ise teistele kupee reisijatele jagama. Üllatavalt võttis igaüks neist ajakirja vastu. Pärast ajakirjade laialijaotamist ei jäänud mehele endale ühtegi eksemplari. Seetõttu küsis kuulutaja temalt: ’Härra, kas te endale ei soovigi ühtegi ajakirja?’ Sellepeale haaras mees reisijalt, kellel oli kaks ajakirja, ühe eksemplari ja ütles: ’Nüüd jõudis üks ajakiri ka minu kätte!’ ”

Paljudes maades on Jehoova tunnistajate kuulutustöö aeg-ajalt õhutanud ristiusumaailma vaimulikkonna vastuseisu. Rumeenias saavad õigeusu kiriku preestrid tunnistajate peale tihti maruvihaseks. Kuid see ei suuda takistada Jehoovat õnnistamast oma rahvast armastuse eest, mida nad tema nimele on osutanud. Üks ringkonnaülevaataja kirjutab:

„Käisime koos kohaliku kogudusega maakohtades teenistuses. Meid oli sada venda. Üürisime bussi, millega sõitsime umbes 50 kilomeetri kaugusele väiksesse maalinna. Kutsusime paljusid avalikule kõnele, mida pidi peetama kultuurimajas. Niipea kui koosolek algas, saabus õigeusu preester, et meie koosolekut segada. Politseinikud püüdsid preestrit takistada. Sellele vaatamata ei rahunenud ta maha. Kui ta lõhkus peasissekäigu ukse klaasi, õnnestus tal koosolek peatada. Ent paljud kohalikud elanikud ei kiitnud preestri käitumist üldsegi heaks. Kõigile kohalolijaile saadi anda põhjalikku tunnistust ja levitati suurel hulgal kirjandust.”

Paraku on mõnedes maa osades väga vähe tunnistajaid. Kui üks üldpioneer esimest korda Olti maakonda saabus, leidis ta kogu maakonnast ainult üheksa venda ja suure kuulutusterritooriumi. Aasta pärast kasvas tunnistajate arv 27-ni, kellest viis olid uuesti aktiivseks muutunud kuulutajad. Pioneer asus elama Corabia linna, kus polnud ühtegi tunnistajat. Kui tunnistajad olid olnud seal kõigest 45 päeva, tõstis kohalik preester nende töö vastu Craiova raadio kaudu protesti. Ta ütles, et nad on Corabia linna oma õpetustega „üle ujutanud” ja püüavad panna inimesi oma religiooni vahetama. Rünnakud jätkusid kavatsusega peatada töö ja hävitada selle piirkonna Jehoova tunnistajate hea maine. Kõik see saavutas haripunkti, kui vennad olid Bukarestis piirkonnakonvendil. Corabia õigeusu preester esitas pärast oma kirikuteenistust jõulise kuulutuse: „Me kõik peaksime minema tänavademonstratsioonile, et õhutada politseid võtma tarvitusele abinõusid tunnistajate vastu, kes on nakatanud kogu piirkonna oma väljaannetega ja mürgitanud rahva.” Kuid just kavandatud miitingule eelnenud õhtul juhtus midagi ebatavalist. Grupp vandaale lõhkus katedraali ja linna kultuurimaja. Seepärast seda protestimiitingut üldse ei toimunudki!

Endise Jugoslaavia territooriumid

Jugoslaavia piirkonna vendadele on 1992. teenistusaasta olnud väga raske aasta. Kuid samal ajal on neil olnud mõningaid rõõmsaid kogemusi. Tänu Jehoovale, et ta ei unusta nende tegusid ja armastust, mida nad tema nimele on osutanud.

Kõigepealt algas sõda Sloveenias, seejärel Horvaatias ja hiljem Bosnias ning Hertsegoviinas. Aastaga püüdsid ühest vabariigist loodud viis uut riiki kehtestada oma piire, seadusi ja raha. Sajad tunnistajad pidid oma kodust põgenema ja leidma varjupaiga mujal elavate vendade juures. Sarnaselt teiste Ida-Euroopa maadega moodustati suuremates linnades hädaabikomiteed, kes hoolitsesid meie puudustkannatavate vendade majutuse, toidu ja riietuse eest. Teenistusaasta jooksul jaotati rahutuspiirkondades asuvate koguduste vendadele umbes 55 tonni toitu. On saabunud palju tänukirju.

Dubrovniku vennad teatasid, kui tänulikud nad neile antud abi eest on. Kui üks õde oma toidupakiga koju läks, küsis naaber, kust ta need munad ostis. Õde ütles talle, et tema teisest kandist pärit vaimsed vennad saatsid need. Naaber oli hämmelduses. Ühel teisel juhtumil helistas tundmatu mees Sloveeniast kogudusevanemale ja ütles: „Olen kuulnud, et Jehoova tunnistajad toitu, mida nad oma vendadelt on saanud, ausalt jaotavad. Olen saatnud inimestele mitmeid pakke; kuid need pole kunagi kohale jõudnud. Kas ma võiksin saata sellised abisaadetised teile, ja teie jagaksite need inimestele?” Samuti teatasid ajalehed ja raadio soosivalt meie abistamistööst.

Vend, kes ristiti rahvusvahelisel konvendil 1991. aastal Zagrebis, oli kasvavatest raskustest teadlik ja ta ostis tühjaks terve toiduainetekaupluse. Ta viis toidu oma majja, mis asus sõjapiirkonna läheduses. Kui toidupuudus tõsisemaks muutus, osutus see varu vendadele tõeliseks õnnistuseks.

Oli võimalik hankida luba, et Sarajevos ümberpiiratud vendadele suure veoautoga põhilisi toiduaineid viia. Meil on rõõm teatada, et need suudeti edukalt kätte toimetada.

Sõdimine on tsiviilelanike hulgast oma osa nõudnud. Kahjuks olid teenistusaasta lõpuks kuus meie venda ja õde ning kaks huvitatud inimest oma elu kaotanud, ja mõned olid haavata saanud.

Siiski näitavad paljud kogemused, et üldiselt tähendab Jehoova tunnistajaks olemine kaitset. Kord, kui vennad Belgradi piirkonnakonvendile sõitsid, peatasid sõdurid bussi ja küsisid, kas vendade hulgas on ühe teatud religiooni liikmeid. Vennad vastasid, et ei ole. Neil tuli näidata oma isikutunnistusi, ja mõnel neist oli nimi, mis viitas sellele, et nad võiksid olla selle religiooni liikmed. Sõdurid süüdistasid neid valetamises, kuid vendadel oli kaasas tõend kirikust eemaldumise kohta; nad selgitasid, et kuigi nad olid sündinud sellesse religiooni, on nad nüüd Jehoova tunnistajad ja sõidavad oma konvendile. Seepeale lubasid sõdurid neil reisi jätkata.

Pioneerid jätkavad oma teenistust raugematu innuga ja see on andnud tööle tõelise tõuke. Rõõmsate neljavärvitrükis kaantega Vahitorni tõlgitakse samaaegselt kõikidesse selle piirkonna peamistesse keeltesse. See annab korrapäraselt tõe ja õigluse armastajatele ’õigel ajal määratud [vaimset] moona’. (Luuka 12:42) Selle 1992. teenistusaasta jooksul ristiti 674 uut venda ja õde.

Jumal ei ole kindlasti unustanud Ida-Euroopa vendade tegusid ja armastust, mida nad tema nimele on osutanud. Veel enam, ta soovib, et kõik tema kummardajad, kus nad ka ei elaks, järgiksid head nõuannet, mille Paulus järgmisena Heebrealastele 6:11 andis: „Aga me ihaldame seda, et te igaüks osutaksite sama indu täieliku lootuse säilitamiseks otsani.”