Elatanud inimeste eest hoolitsemine. Väljakutsed ja tasu
SHINETSU oli kristlik teenija, kes oma ülesandeid rõõmuga täitis. Tema kolmeliikmelisse perre kuulus ka ämm. Nad tegid rõõmsat koostööd Jehoova tunnistajate ühe väikese kogudusega, õpetades inimestele Piiblit, kuni ühel päeval paluti tal kaaluda võimalust hakata koos oma naisega reisima, et külastada teisi kogudusi. See nõudnuks neilt iganädalast elukoha muutmist. Selline väljavaade valmistas mehele rõõmu, kuid kes hoolitseks ema eest?
Paljud pered seisavad lõpuks samasuguse väljakutse ees — milline on parim moodus elatanud vanemate eest hoolitsemiseks. Kui vanemad on küllalt hea tervise juures ja käivad tööl, siis tavaliselt selle küsimuse peale eriti ei mõelda. Kuid nende vanemaks jäämine võib ilmneda pisiasjadest, nagu nõelale niiti taha panna püüdvad värisevad käed või ebaõnnestunud katse meelde tuletada, kus valesse kohta pandud eset viimati nähti. Ent sageli saab inimene nende vajadustest teadlikuks äkilise õnnetuse või haiguse kaudu. Midagi peab ette võetama.
Mõnedes maades eelistavad vanemad, kellel on suhteliselt hea tervis, saata oma vanaduspäevad mööda pigem oma abikaasa kui laste seltsis. Teistes maades, näiteks paljudes Idamaades ja Aafrika maades, elavad vanemad reeglina oma laste, põhiliselt vanima poja juures. Iseäranis peab see paika siis, kui üks vanematest on voodihaige. Näiteks Jaapanis hooldab oma perekond kodus umbes 240000 inimest, kes on 65-aastased ja üle selle ning kes on teatud määral põdurad.
Kõlbelised ja Pühakirjal põhinevad kohustused
Kuigi me kuulume sugupõlve, kus paljud on muutunud „enesearmastajateks”, kellel puudub „loomupärane kiindumus”, on meil kahtlemata kõlbelised ja Pühakirjal põhinevad kohustused eakate inimeste vastu. (2. Timoteosele 3:1—5, NW) Nii Tomiko, kes hoolitseb Parkinsoni tõbe põdeva eaka ema eest, väljendas kõlbelist kohustust, mida ta oma ema ees tunneb, sõnadega: „Tema hoolitses minu eest 20 aastat. Nüüd tahan sedasama tema heaks teha.” Tark kuningas Saalomon manitses: „Kuule oma isa, kes sind on sigitanud, ja ära põlga oma ema, kui ta on vanaks saanud!” — Õpetussõnad 23:22.
Ei uskmatu vanema religioosne eelarvamus ega vaenulikkus tühista seda Pühakirja juhtnööri. Kristlikku apostlit Paulust inspireeriti kirjutama: „Aga kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu.” (1. Timoteosele 5:8) Ühe viimase teona enne oma surma korraldas Jeesus oma ema eest hoolitsemise, jättes sellega meile eeskuju. — Johannese 19:26, 27.
Esilekerkivate raskustega toimetulemine
Kui pärast aastatepikkust lahuselu pere taas koos elama hakkab, on tarvis end paljude asjadega kohandada. Need muudatused nõuavad suurel hulgal armastust, kannatlikkust ja vastastikust mõistmist. Kui vanim poeg või mõni teine poeg või tütar oma perega vanemate juurde kolib, avaneb terve rida uusi olukordi. Tegemist võib olla uue töökohaga, laste uute koolidega ja uues ümbruskonnas kohanemisega. Tihti tähendab see naise jaoks kohustuste lisandumist.
Vanematel on sama raske end kohandada. Nad on ehk harjunud teatud omaetteoleku, vaikuse ja vabadusega; nüüd ümbritseb neid energiliste lastelaste ja nende sõprade kära. Nad on harjunud ise otsuseid langetama ja võivad pahaks panna igat katset neid juhendada. Nähes ette päeva, mil nende poegade pered nendega koos elama hakkavad, on paljud vanemad ehitanud kaks eraldi maja lähestikku või ühiskoridoriga lisaehituse, tagamaks kõigile teataval määral iseseisvust.
Kui kodu on väike, on uustulnukate äramahutamisel tarvis ehk veelgi suuremaid muudatusi. Üks ema tuletas naerdes meelde, kuidas ta neli tütart enesest välja läksid, kui nende magamistuppa aina mööblit ja muid asju lisandus, et nende 80-aastasele vanaemale ruumi teha. Siiski laheneb suurem osa probleemidest iseenesest, kui kõik hakkavad mõistma enda kohandamise vajadust ja peavad meeles Piibli manitsust armastus „ei otsi omakasu”. — 1. Korintlastele 13:5.
Vabaduse kaotamine
Kristlikul naisel, kelle abikaasa ei jaga tema usku ja otsustab oma perekonnaga vanemate juurde kolida, võivad tekkida tõsised probleemid. Võib tunduda, et perekonna eest hoolitsemise nõue teeb peaaegu võimatuks kristlike kohustuste tasakaalus hoidmise teiste kohustustega. Setsuko ütles: „Mu abikaasa arvas, et ta pooleldi vanadusnõtra ema on ohtlik üksi koju jätta, ja tahtis, et ma kogu aeg kodus oleksin. Kui püüdsin koosolekule minna, ärritus ta ja hakkas kaeblema. Alguses tundsin oma Jaapani päritolu tõttu samuti, et ema üksi kojujätmine on väär. Kuid peagi mõistsin, et neid asju saab lahendada.”
Hisakol oli samasugune probleem. Ta ütleb: „Kui me mehe perekonna juurde kolisime, tahtis ta, et vahetaksin usku ja lõpetaksin oma religioosse tegevuse, sest ta kartis sugulaste arvamust. Asja tegi veelgi halvemaks see, et naabruses elavad sugulased hakkasid meil pühapäeviti külas käima, tehes mul koosolekutel käimise raskeks. Lisaks tahtsid lapsed meelsamini oma nõbudega mängida kui koosolekutel käia. Nägin, et see mõjutas meie vaimsust. Pidin võtma kindla seisukoha ja selgitama oma mehele, et minu religioon pole selline, mida nagu ülikonda või rõivaid vahetatakse, vaid minu jaoks on see tähtis asi. Aja jooksul perekond kohanes sellega.”
Et võita rohkem vaba aega, on mõned lahendanud probleemi selliselt, et on võtnud osaajaliselt tööle koduabilise, kes korra või kaks nädalas neil abiks käib. Teised on isiklike käikude ja kristliku tegevuse jaoks mõnevõrra vabadust leidnud, kui on otsinud abi oma lastelt, lähedal elavatelt sugulastelt ja isegi kristlikelt sõpradelt. Õhtuti ja nädalalõppudel, mil mees on kodus, on ka tema saanud oma abistava käe ulatada. — Koguja 4:9.
Nende toimekuse alalhoidmine
Eakate inimeste toimekuse alalhoidmine seab teise väljakutse. Mõned eakad inimesed tunnevad rõõmu toiduvalmistamises ja teistes kodutöödes osalemisest. Nad tunnevad end vajalikuna, kui paluda neil laste järele vaadata, ja leiavad rahuldust, kui nad kannavad hoolt väikese köögiviljaaia ja lillede eest või kui tegelevad mõne lemmikharrastusega.
Teised seevastu tahavad suurema osa päevast magada ja ootavad, et neid teenindataks. Kuid nende võimalikult toimekana hoidmine on ilmselt tähtis nende endi heaolu, pikaealisuse ja vaimuerksuse seisukohalt. Hideko leidis, et kuigi tema ema oli ratastoolis, osutus ta koosolekutele kaasavõtmine just selleks ergutuseks, mida ta ema vajas. Kõik võtsid teda soojalt vastu ja lülitasid ta vestlusse. Talle osutatud tähelepanu viis ta lõpuks sinnamaale, et ta nõustus ühe eaka naisega Piiblit uurima. Üks abielupaar, kes hoolitseb Alzheimeri tõve all kannatava vanema eest, võttis ta endiga kristlikele koosolekutele kaasa. Nad täheldasid: „Üldiselt ei soovi ta midagi teha, kuid koosolekutel on ta rõõmus. Teda võetakse soojalt vastu ja ta tuleb hea meelega kaasa. Arvame, et see on talle väga kasulik.”
Shinetsu, kellest artikli alguses juttu oli, lahendas oma probleemi selliselt, et otsis oma ämma jaoks korteri, mis asetses keset seda piirkonda, mida ta reisiva ülevaatajana teenis. Sel moel võis ta koos naisega igal nädalal enne järgmise koguduse külastamist tema juures peatuda. Tema naine Kyoko ütles: „Minu ema tunneb, et tal on meie töös tähtis osa ja ta tunneb end vajalikuna. Ta on väga rõõmus, kui mu abikaasa tal mõnda erirooga palub valmistada.”
Vanadusnõtrusega toimetulek
Vanenedes võib vanematel areneda teatud määral vanadusnõtrus, seega nõuavad nad üha enam tähelepanu. Nad unustavad päevad, kellaajad, aastaajad ja lubadused. Nad jätavad ehk juuksed lõikamata ja pesu pesemata. Nad võivad unustada isegi selle, kuidas ennast riietada ja pesta. Paljud on meeltesegaduses, teisi vaevab öine unetus. Esineb kalduvus end korrata, ja ärrituda, kui keegi sellele tähelepanu juhib. Mõistus petab neid. Nad võivad väita, et neilt on midagi varastatud või et kurjategijad üritavad majja sisse murda. Ühel perekonnal, kus oli neli tütart, tuli pidevalt taluda alusetuid süüdistusi seksuaalse patustamise kohta. „See polnud meeldiv,” ütlesid nad, „kuid õppisime taluma süüdistusi ja püüdsime kõneainet muuta. Vanaemale vastuväitmine oli kasutu.” — Õpetussõnad 17:27.
Emotsionaalsete vajaduste rahuldamine
Kõrge iga toob eakatele inimestele katsumusi. Peab vastu pidama ränkades haigustes, liikumisvõime kaotamises ja vaimses ängistuses. Paljud tunnevad, et nende elul pole mingit sihti või eesmärki. Nad võivad tunda, et nad on teistele koormaks, ja väljendavad soovi surra. Neil on vaja tunda, et neid armastatakse, nendest peetakse lugu ja et nendega arvestatakse. (3. Moosese 19:32) Hisako ütles: „Ema juuresolekul püüame teda alati vestlusse lülitada, rääkidest temast, kui võimalik.” Üks teine pere püüdis vanaisa eneseväärikust toetada, paludes tal päevateksti arutelu juhatada.
On tarvis pidevaid pingutusi, et säilitada eaka inimese suhtes õige seisukoht. Voodihaiged panevad pahaks, kui nendega räägitakse üleolevalt või kui neid koheldakse lugupidamatult. Kimiko, kes elas koos oma invaliidist ämmaga, selgitas: „Ema oli valvas ja ta teadis, millal ma tema põetamise juures südamega polnud või mil ma ta suhtes üleolevalt armulik olin.” Ka Hideko pidi oma hoiaku kallal töötama. „Alguses valdas mind nurjumistunne, kui pidin oma ämma eest hoolitsema. Olin olnud pioneer [Jehoova tunnistajast täisaegne teenija] ja tundsin teenimise järele puudust. Siis mõistsin, et mul tuleb oma mõtteviisi parandada. Kuigi majast majja teenimine on tähtis, on ka see tähtis osa Jumala käskudest kinnipidamisel. (1. Timoteosele 5:8) Mõistsin, et mul on tarvis kasvatada armastust ja empaatiat, kui ma tahan rõõmu säilitada. Mind vaevas südametunnistus, kui tegin kõike lihtsalt mehaaniliselt ja kohusetundest lähtudes. Kui minuga juhtus õnnetus ja olin valudes, mõtlesin oma ämmale ja tema valudele. Pärast seda oli mul kergem suuremal määral soojust ja empaatiat ilmutada.”
Ka hoolitsejad vajavad hoolt
Ei saa alahinnata vajadust väljendada tänulikkust inimese suhtes, kelle õlul eakate inimeste eest hoolitsemise koorem iseäranis lasub. (Võrdle Õpetussõnad 31:28.) Enamik naisi jätkab oma kohustuste täitmist, ükskõik kas tänulikkust väljendatakse või ei väljendata. Ent kui me mõtleme sellele, mida nende töö hõlmab, on sellised väljendused kindlasti kohased. Tõenäoliselt tuleb neil tegelda lisakoristamise, lisapesupesemise ja lisatoiduvalmistamisega. Mõelgem ka käikudele haiglasse või arsti juurde, samuti eaka haige toitmisele ja pesemisele. Üks naine, kes pikka aega oma ämma eest hoolitses, ütles: „Tean, et mu mehel on raske seda sõnades väljendada, kuid ta näitab muul viisil, et ta on mu tegevuse eest tänulik.” Lihtsate tänusõnade tõttu võib kogu tegevus väärtuslik tunduda. — Õpetussõnad 25:11.
On olemas ka tasu
Paljud perekonnad, kes on elatanud vanemate eest aastaid hoolitsenud, ütlevad, et see aitas neil arendada tähtsaid kristlikke omadusi: vastupidavust, eneseohverdamist, omakasupüüdmatut armastust, usinust, alandlikkust ja hellust. Paljud perekonnad on emotsionaalses mõttes lähedasemaks saanud. Lisatasu on võimalus vanematega rohkem juttu ajada ja neid paremini tundma õppida. Hisako ütles oma ämma kohta: „Tal oli huvitav elu. Ta elas üle palju raskusi. Õppisin teda paremini tundma ja hindama ta väärtusi, mida ma varem tähele ei olnud pannud.”
„Enne kui ma Piiblit uurima hakkasin, oli aeg, mil tahtsin abielu lahutada ja olukorra eest põgeneda,” selgitas Kimiko, kes hoolitses oma mehe vanemate ja oma haigevoodis lamava vanaema eest. „Siis lugesin, et me peaksime ’lesknaiste eest hoolitsema nende viletsuses’. (Jakoobuse 1:27) Mul on hea meel, et tegin oma parima, sest nüüd ei või ükski perekonnaliige mu tõekspidamiste üle õigustatult kaevelda. Minu südametunnistus on puhas.” Keegi sõnas: „Olen omaenda silmaga näinud Aadama patu kohutavaid tagajärgi ja hindan nüüd rohkem vajadust lunastuse järele.”
Kas sina võtad peagi oma peresse veel ühe perekonnaliikme vastu? Või kolid ehk oma elatanud vanemate juurde? Kas tunned hirmuärevust? See on mõistetav. Tuleb end olukorraga kohandada. Aga sa näed, et saad rikkaliku tasu, kui võtad väljakutse edukalt vastu.
[Pilt lk 24]
Elatanud inimesed peavad tundma, et neid armastatakse ja nendest peetakse lugu