Viivitamine tähendas surma!

KOLM perekonda — seitse täiskasvanut ja kuus last — jooksid meeleheitlikult, et päästa oma elu. Ilmselt olid nad neist kellegi maja katuse all üheskoos kössitanud, lootes kohutavast kivirahest eluga pääseda. Aga kui langevate kivide mürin vaikseks jäi, saabus uus õudus — lämmatava tuha must pilv. Nüüd ei jäänud muud üle kui joosta.

Kõige ees jooksis üks mees, tõenäoliselt teener, toidukott üle õla rippumas. Talle järgnesid teineteisel käest kinni hoides kaks poissi, üks umbes nelja-, teine viieaastane. Nende järel tulid teised — paaniliselt, rabeldes, komistades, meeleheitlikult põgeneda püüdes. Nad püüdsid hingata, kuid hingasid õhu asemel sisse niisket tuhka. Üksteise järel kukkusid kõik 13 maha ja jäid liikumatult lebama, ning langev tuhk mattis nad viimaks. Nende haletsusväärsed jäänused lebasid peidetuna, kuni arheoloogid nad peaaegu 2000 aastat hiljem välja kaevasid ja nende elu viimaste hetkede kurvad üksikasjad välja selgitasid.

Need 13 ohvrit olid ainult mõned 16000 inimesest, kes arvestuste kohaselt Itaalia muistses Pompeji linnas 24. augustil aastal 79 m.a.j. hukkusid. Paljud jäid ellu, põgenedes linnast kohe, kui Vesuuvi mägi esimest korda purskas. Kuid need, kes viivitasid — enamikus rikkad inimesed, kes ei tahtnud oma kodu ja vara maha jätta —, mattusid 6-meetrise kivi- ja tuhakihi alla.

See, mis Pompejis peaaegu 2000 aastat tagasi juhtus, võib olla vana ajalugu. Kuid paljus on see väga sarnane olukorraga, millega kogu inimsugu tänapäeval silmitsi seisab. Ülemaailmne tundemärk, mis on kaugelt ähvardavam kui Vesuuvi mäe mürinad, annab hoiatust, et see praegune maailmakord seisab silmitsi lähedaloleva hävinguga. Et ellu jääda, peame otsekohe tegutsema. Viivitamine tähendab surma. Milline see tundemärk täpselt on ja kuidas me võime sellele tarka vastukaja osutada, on meie järgmise artikli teema.

[Pildi allikaviide lk 2]

Kaanefoto: National Park Service

[Pildi allikaviide lk 3]

Soprintendenza Archeologica di Pompei