Jehoova toetas mind kõrbevanglas

JUTUSTANUD ISAIAH MNWE

Kohtuprotsessi polnud toimunud, ja ma ei olnud sooritanud mingit kuritegu. Siiski mõisteti mulle karistuseks sunnitöö karistusasutuses, mis asus keset Aafrika kõrvetavat Sahara kõrbe. Asja tegi halvemaks see, et ükski mu sõpradest ei teadnud, kus ma olen. See toimus üle kaheksa aasta tagasi, 1984. aasta suvel. Lubage ma selgitan, kuidas ma sellisesse kohutavasse olukorda sattusin.

AASTAL 1958, kui olin alles 12-aastane, sai mu vanem vend Jehoova tunnistajaks. Kuid mu isa ja ema jätkasid Nigeeria Abia osariigi hõimujumalate kummardamist, kus me ka elasime.

Aastal 1968 astusin ma Biafra armeesse. Rindel olles mõtlesin Jehoova tunnistajate neutraalsele seisukohale ja palusin, et Jumal mind aitaks. Tõotasin, et kui ta laseb mul sõjas ellu jääda, saab minust tema tunnistaja.

Pärast sõda asusin kiiresti oma tõotuse täitmiseks tegutsema. Mind ristiti 1970. aasta juulis ja otsekohe alustasin ma pioneerina täisaegset teenimist. Aja möödudes määrati mind kristlikus koguduses vanemaks. Varsti sain ma Nigeeria harubüroolt kutse asuda täitma misjoniülesannet lähedalasuvas riigis, kus Jehoova tunnistajate töö ei olnud seaduslikult tunnustatud. Võtsin selle vastu, ja 1975. aasta jaanuaris olin teel, kaasas pass.

Arreteerimine

Aastal 1978 määrati mind külastama riigi kõikides osades elavaid tunnistajaid. Kuna neid oli vähe, reisisin ma laial maa-alal ja külastasin kõiki linnu, kus oli kogudusi, ning samuti ka paikkondi, kus oli huvitatud inimesi. Tihti kuulati mind politsei kontrollpunktides üle. Kahel korral, mõlemal korral neli päeva, peeti mind vahi all ja küsitleti meie töö kohta.

Siis, ühel pühapäeval 1984. aasta juunis, kui me põlluteenistuseks valmistusime, teatas üks sõbralik ametnik meile, et politsei otsib Jehoova tunnistajaid, et neid arreteerida. Nädal hiljem arreteeriti mind koos Togost pärit oleva Djagli Koffiviga. Meid viidi politsei staapi ja kästi anda neile kõigi selle linna Jehoova tunnistajate nimed. Meile öeldi: „Kui te meile nimesid ei anna, siis me teid vabaks ei lase.”

Ma vastasin: „Teie olete politseinikud. Inimeste otsimine, keda te tahate leida, on teie töö. Mina ei ole teie agent.” Vaidlesime umbes pool tundi ning politseinikud ähvardasid meid peksmisega. Siiski ei andnud me neile meie kristlike vendade nimesid. Siis otsustasid nad konfiskeerida mu Piibli teatmeteoste suure kogu.

Vahi all

Pärast seda, kui olime koos raamatutega politseijaoskonda tagasi jõudnud, laadisime Djagliga need maha. Seda tehes libises mu suure trükiga Piibli vahelt välja üks paber. See oli piirkonnakonvendi programm, millele olid trükitud kõikide sellel maal elavate kristlike kogudusevanemate nimed. Võtsin selle kähku üles ja toppisin taskusse. Üks politseinik nägi seda siiski ja käskis mul selle talle anda. Loomulikult tundsin ma ennast kohutavalt.

Paber pandi selles ruumis olevale lauale, kuhu me Djagliga raamatuid tõime. Kui ma oma järgmise kandamiga sisse tulin, läksin laua juurde, võtsin paberi ja pistsin selle taskusse. Seejärel ütlesin, et tahaksin ennast tühjendada. Üks politseinik eskortis mind tualettide juurde. Kui olin sisse astunud ja ukse sulgenud, rebisin paberi tükkideks ja lasin selle veega potist alla.

Kui politseinikud said teada, mis oli toimunud, sattusid nad raevu. Kuid nad kartsid selles suhtes midagi teha, sest nende ülemused oleksid süüdistanud neid hooletuses, et nad jätsid mulle võimaluse paberi hävitamiseks. Pärast seda, kui meid oli 17 päeva vahi all peetud, käskis politseiinspektor meil oma asjad kokku korjata, sest meid pidi mujale viidama. Panime kilekotti mõned riided, ja põhja panin ma väikse Piibli, mille üks külastaja meile salaja oli toonud.

Saime tunnistajatele teatada, et meid viiakse mujale, kuid me ei teadnud, kuhu. Politseiinspektor äratas meid järgmise päeva varahommikul, 4. juulil 1984. Ta otsis meid läbi ja palus riided kotist välja võtta ning käsivarrele riputada. Aga kui ma viimase pluusini jõudsin, ütles ta, et võin riided kotti tagasi panna, ja nii ta Piiblit ei avastanudki.

Kõrbevangla

Politsei sõidutas meid lennujaama, kus me läksime sõjalennuki pardale. Mõned tunnid hiljem jõudsime umbes 2000 elanikuga linna, mille läheduses on vangla. Sellest lähima linnani on teed mööda 650 kilomeetrit. Meid viidi lennukist vanglasse ja anti üle vanglaülevaataja valdusse. Keegi meie perekonnast ega sõpradest ei teadnud, kuhu meid viidi.

Linn, kuhu meid toodi, on üks Sahara oaase. Seal on põõsaid, mõned puud ja ehitised, mille seinad on tehtud kuivanud savist. Vee sai kätte kõigest umbes ühe või pooleteise meetri sügavusele kaevamisega. Kuid üks selle piirkonna 31-aastane põliselanik ütles meile, et ta oli oma elu jooksul ainult üks kord vihmasadu näinud! Ja see piirkond oli ääretult kuum. Üks vang ütles, et kord näitas vangideruumi kraadiklaas 60 kraadi Celsiuse järgi! Pidevalt puhus tugev tuul, lennutades liiva, mis torkis nahka ja oli silmadele valus.

Igaüks, kes sellesse kohta saabus, taipas, et ta on riigi kõige hullemas karistusasutuses. Vanglat ümbritsesid kõrged müürid, mis tuule ja päikse eest mõningat kaitset pakkusid. Kuid müüre polnud vaja põgenemise takistamiseks, sest kuhugi polnudki minna. Väljaspool oaasi polnud ühtki puud, mitte midagi, mis pakuks põgeneda soovijale varju.

Enne kui me sisse läksime, otsis vanglaülevaataja meid läbi. Ta käskis meil kõik asjad kotist välja võtta. Hakkasin meie pluuse ükshaaval välja tõstma. Kui järele oli jäänud vaid Piiblit varjav pluus, sirutasin koti, et näidata talle selles olevat pluusi, ja ütlesin: „See on kõik, mis nad lubasid meil kaasa võtta.” Ta jäi rahule ja käskis meil hoovi minna. Meil ei olnud peale Piibli ühtki muud väljaannet.

Elu vanglas

Kokku oli seal 34 vangi. Need olid riigi kõige kurikuulsamad ja ohtlikumad kurjategijad. Paljud olid mõrvarid, keda peeti parandamatuks. Magasime kõik kahes suures kongis, mida eraldas lahtine pesuruum. Pesuruumis oli katmata tünn, mida kasutati tualetina. Kuigi vangid seda igal hommikul tühjendasid, tundus, nagu oleksid kõik kõrbes leiduvad kärbsed tulnud nautima selle tünni jahedust ja selles olevat soppa.

Meie ainukeseks toiduks oli terasorgo. Üks vang jahvatas selle ära, see keedeti ning jaotati taldrikutele, millest seejärel üks iga vangi magamismadratsi juurde välja pandi. Toitu ei kaetud. Selleks ajaks kui me töölt tagasi tulime, katsid igat sorgoportsuga taldrikut sajad kärbsed. Kui me oma taldriku kätte võtsime, tõusid kärbsed häälekalt sumisedes lendu. Kahe esimese päeva jooksul ei söönud me midagi. Lõpuks, kolmandal päeval, hakkasime pärast kärbeste minemaajamist ja pinnal oleva kuivanud naha eemaldamist seda sorgoportsu sööma. Palusime Jehoovat, et ta kaitseks meie tervist.

Töötasime päikese käes, lammutades vanglaõue vanu müüre ja ehitades uusi. See oli ääretult raske töö. Töötasime ilma vaheajata kella kuuest hommikul kuni lõunani, sõime midagi, seejärel töötasime kuni kella kuueni õhtul. Vabu päevi ei olnud. Me ei kannatanud mitte ainult kuumuse käes, vaid talvel kannatasime ka külma käes. Ning samuti kannatasime julmade valvurite käes.

Vaimselt tugevana püsimine

Lugesime Djagliga salaja Piiblit ja rääkisime koos sellest, mida olime õppinud. Avalikult me lugeda ei saanud, sest meilt oleks Piibel ära võetud ja me oleksime karistada saanud. Ühel vangil, kellega ma piibliuurimist alustasin, oli petrooleumlamp, mida ta ka mulle kasutada andis. Tihti ärkasin ma kell üks või kaks öösel üles ja lugesin umbes kella viieni. Nii sain ma terve Piibli läbi lugeda.

Kuulutasime teistele vangidele, ja üks vang rääkis meist vanglaülemale. Ootamatult andis ülem sellele vangile ühe ajakirja Awake! numbri, mis tal oli, ja vang andis selle meile edasi. Lugesin seda üha uuesti ja uuesti. See, et me lugesime ja kuulutasime, aitas meil vaimselt tugevatena püsida.

Ühendusepidamine meie sõpradega

Meil ei lubatud kirju kirjutada ega saata. Kuid üks inimene, kes oli meie vastu sõbralik, ütles, et ta aitab mind. Umbes kuus nädalat pärast saabumist, 20. augustil, kirjutasin ma salaja kaks kirja, ühe Nigeeria saatkonnale ja teise tunnistajatest sõpradele. Matsin need liiva alla ja märgistasin koha suure kiviga. Hiljem tuli mu sõber ja kaevas need välja.

Nädalad möödusid, ning ma ei kuulnud midagi. Kaotasin vähehaaval lootuse, et kirjad on kohale toimetatud. Kuid need läksid siiski läbi, ja meie kaastunnistajad alustasid võitlust, et tagada meie vabakslaskmist. Asjast huvitus ka Nigeeria Välisministeerium ja küsis selle maa valitsuselt, kus ma vangis olin, miks too mind sellisesse vanglasse pannud oli.

Vahepeal, 1984. aasta 15. novembri hommikul, viidi meid puhastustöödele. Valvurid viisid mind keskkooli tualetti, mida inimesed olid mitmeid nädalaid kasutanud, kuigi see ei töötanud. See oli täis väljaheidet. Valvurid ütlesid, et minu tööks on see sealt ära koristada. Mu ainukesed tööriistad olid käed. Kui ma omaette mõtlesin, kuidas selle vastiku ülesandega toime tulla, tuli vanglaülem ja ütles, et selle paiga piirkonnaohvitser tahab mind näha.

Kui ma kohale jõudsin, ütles piirkonnaohvitser, et ta oli hiljuti rääkinud riigi presidendiga, kes oli mu viletsast olukorrast teada saanud. President oli selgitanud, et kui ma annan riigis elavate Jehoova tunnistajate nimed, lastakse mind otsekohe vabaks ja ma võin järgmise lennukiga lahkuda. Ütlesin jälle, et kui nad tahavad saada kätte Jehoova tunnistajaid, on nende otsimine politsei töö. Piirkonnaohvitser ütles, et ma peaksin nende pakkumist väga tõsiselt kaaluma. Ta annaks mulle neli või viis päeva aega, et ma uuesti järele mõtleksin. Siis lasti mul minna ja valvurid eskortisid mind tagasi vanglasse, ning õnneks mitte sinna tualetti!

Viie päeva pärast kutsus piirkonnaohvitser mind välja ja küsis, mida ma olen otsustanud. Ütlesin, et ainuke põhjus, miks ma olen nende vanglas, on see, et ma annan tunnistust tõelisele Jumalale, ning et ma pole midagi valesti teinud. Selgitasin, et mul on seaduslik pass ja elamisluba. Kõik mu dokumendid on korras ja kui ma iganes mingisse linna sõitsin, käisin alati politseis kontrollimas, et teha kindlaks, kas kõik on korras. Kuna ma polnud sooritanud mingit kuritegu, küsisin: „Miks mind karistatakse? Kui ei soovitud, et ma siin riigis viibiksin, miks mind siis välja ei saadetud? Miks mind sellesse paika mõisteti?”

Rääkisin umbes 15 minutit. Kui lõpetasin, paluti mul see, mida ma olin just öelnud, kirja panna, ning mulle öeldi, et mu selgitused esitatakse presidendile. Mulle anti paber ja ma kirjutasin neli lehekülge.

Lõpuks ometi vabaduses!

Ma ei kuulnud asjast midagi kuni 1985. aasta jaanuarini, mil minu vangistamisest oli möödunud seitse kuud. Siis tuli vanglaülem minu juurde ja küsis, kas ma kirjutasin kirja Nigeeria saatkonnale. „Jah,” vastasin mina.

„Miks sa seda tegid? Miks sa minule teada ei andnud?” küsis ta.

Ütlesin talle, et asi ei puudutanud teda. Kuid kinnitasin, et ma ei olnud kirjutanud midagi tema vastu, kuna tal ei olnud minu vanglassesaatmisega midagi tegemist. „Isegi mu ema ei tea, kus ma olen,” ütlesin ma. Seejärel tahtis ta teada, kuidas ma kirja olin ära saatnud, kuid ma keeldusin seda talle rääkimast.

Järgmisel päeval panid valvurid valmis maastikuauto ja ütlesid mulle, et mind koos Djagliga viiakse mujale. Meid toodi välja, võeti riidest lahti ja otsiti läbi. Olin oma Piibli juba enne andnud vangile, kellega olin uurinud, sest teadsin, et valvurid konfiskeeriksid selle, kui nad selle mu juurest leiaksid. See mees ütles meile, et kui ta vabaks lastakse, saab temast Jehoova tunnistaja. Me palume Jumalat, et ta seda teeks.

Natuke aega pärast seda saadeti mind Nigeeriasse, ja 1985. aasta veebruaris jätkasin sellel maal oma teenimist reisiva ülevaatajana. Alates 1990. aastast olen teeninud Nigeerias piirkonnaülevaatajana. Djagli teenib preagu ustava tunnistajana Côte d’Ivoire’is.

Sellest kogemusest õppisin ma otseselt, et Jehoova Jumal võib meid isegi kõige karmima surve all toetada. Ikka ja jälle nägime, kuidas ta käsi meid vanglas kaitses. Meie vabastamine tegi mulle selgeks, et Jehoova ei tea mitte ainult, kus tema sulased on ja mida nad kannatavad, vaid teab ka, kuidas neid katsumustest vabastada. — 2. Peetruse 2:9, NW.