Kas sa peaksid laskma end ristida?
VIIMASE kolme aasta jooksul ristisid Jehoova tunnistajad peaaegu miljon inimest. See teeb keskmiselt 824 ristitud inimest päevas ehk 4 inimest iga seitsme minuti kohta. Kas on see lihtsalt 15. ja 16. sajandi religioosse innu matkimine?
Ei ole, neid inimesi ei ristitud jõuga, osana massilisest pööramisest või mõne religioosse kõnemehe emotsionaalsete üleskutsete tulemusel. Nad ristiti seepärast, et Jeesus Kristus, kristlaste Isand ning Juht, käskis seda teha. Nad järgisid samme ja toiminguid, mida Jeesus oli tutvustanud ning mida tema enda poolt välja valitud ning väljaõpetatud apostlid olid ellu rakendanud.
Pärast Jeesuse ülesäratamist ja enne tema taevasseminekut andis ta oma järelkäijatega hüvastijätmisel neile järgmise volituse: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad [„inimesi kõikidest rahvastest”, NW], neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!” (Matteuse 28:19, 20) Sellest ajast alates oli see ainus Jumala poolt heakskiidetud veeristimine.
Sellele vastavalt ütleb Piibel meile, et need Kristuse esimesed järelkäijad olid „[Jeesuse] tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani [„maa kõige kaugema osani”, NW]!” (Apostlite teod 1:8) Nagu Jeesus oli ennustanud, pidi nende kuulutamis- ja õpetamistöö tulemuseks olema usklike ristimine, kes pidid samuti Kristuse järelkäijateks saama.
Esimene kirjapandud näide selle kohta leidis aset m.a.j. 33. aasta nelipühil Jeruusalemmas. Siis apostel Peetrus „astus esile ühes nende üheteistkümnega” ja rääkis kokkutulnud rahvahulgale Messias Jeesusest. Aruanne räägib meile, et tema kõne ’läks neil südamest läbi’ ja nad küsisid, mida nad peaksid tegema. „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks,” ütles Peetrus. Tulemuseks oli, et „kes nüüd vastu võtsid tema sõna, need ristiti, ja nõnda lisati sel päeval nende juurde ligi kolm tuhat hinge”. (Apostlite teod 2:14—41) Järgnevad aruanded kinnitavad, et jüngrite ristimisele eelnes kristliku sõnumi kuulmine, heasse sõnumisse uskumine ja pattude kahetsemine. — Apostlite teod 8:12, 13, 34—38; 10:34—48; 16:30—34; 18:5, 8; 19:1—5.
Mil viisil?
Aga kuidas pidi neid uusi jüngreid vees ristitama? Kas piserdamisega, pealekallamisega (pea peale) või täieliku vee alla kastmisega? Mida näitab Piibli aruanne? Kuna Jeesus jättis meile eeskuju, et me ’käiksime [„täpselt”, NW] tema jälgedes’, siis mil viisil teda ristiti? — 1. Peetruse 2:21.
Piibel näitab, et Jeesus ristiti Jordanis, üsna suures jões. Pärast ristimist ’tuli ta veest välja’. (Markuse 1:10; Matteuse 3:13, 16) Niisiis kasteti Jeesus sõna otseses mõttes Jordani jões vee alla. Teda ristis Johannes, kes ristimiste läbiviimiseks sobivat paika otsides valis koha Jordani jõe orus Salimi läheduses, „sest seal oli palju vett”. (Johannese 3:23) Tõsiasi, et täielik vee alla kastmine oli Jeesuse järelkäijate seas ristimiskombe norm, on näha Etioopia eunuhhi sõnadest. Osutades soodsat vastukaja Filippuse õpetamisele, hüüatas ta: „Ennäe vett [„veekogu”, NW]! Mis keelab, et mind ei peaks ristitama?” Seejärel paneme tähele, et „nad astusid mõlemad maha vette” ja pärastpoole ’tulid veest välja’. — Apostlite teod 8:36—39.
Kas ka ilmalik ajalugu osutab sellele, et kristlaste seas oli ristimise kombeks vee alla kastmine? Osutab küll. Ja on huvitav märkida, et paljudes maades on siiamaani olemas suuri vee alla kastmiseks sobivaid ristimisbasseine. „Arheoloogilised tõendid tõestavad vastuvaidlematult, et esimese kümne kuni neljateistkümne sajandi jooksul oli tavaliseks ristimisviisiks vee alla kastmine,” ütleb ajakiri Ministry. See lisab: „Algkristlike ehitiste varemete ja ka siiani kasutuses olevate muistsete kirikute juures võib kristliku ristimise ajalugu selgelt jälgida. Maalid katakombides ja kirikutes, mosaiigid põrandatel, seintel ja lagedel, skulptuurreljeefid ning iidsetes Uue Testamendi käsikirjades leiduvad joonistused lisavad sellele ajaloole üksikasju . . . See on lisaks tõenditele, mida leidub kirikuisade kirjutistest selle kohta, et algkiriku üldlevinud ristimisviisiks oli vee alla kastmine.”
Teos New Catholic Encyclopedia nendib: „On ilmne, et algkirikus viidi ristimist läbi vee alla kastmise teel.” Seetõttu pole üllatav, et me leiame ajalehtedes taolisi pealkirju: „Katoliiklased toovad vee alla kastmisega ristimise tagasi” (The Edmonton Journal, Kanada, 24. september 1983), „Ristimine vee alla kastmise teel saavutab kohalike katoliiklaste hulgas populaarsust” (St. Louis Post-Dispatch, 7. aprill 1985), „Paljud katoliiklased valivad ristimise vee alla kastmise teel” (The New York Times, 25. märts 1989) ja „Vee alla kastmisega ristimisi taaselustatakse” (The Houston Chronicle, 24. august 1991).
Mis eesmärgil?
Miks Jeesus nõudis, et tema jüngrid saaksid ristitud? Sest see sümboliseeris sobivalt seda, et nad pühendavad end kogu südamest Jumalale. „Head sõnumit” tuli kuulutada üle kogu maa ja ’inimesi kõikidest rahvastest’ pidi tehtama jüngriteks. (Matteuse 24:14; 28:19; NW) See tähendas, et Jumal ei tegelnud enam ainuüksi juudi rahvaga, mis koosnes inimestest, kes olid sünnist saadik temale pühendatud. Korneelius ja tema perekond olid esimesed paganad ehk mittejuudid, kes võtsid vastu tõe Jeesus Kristusest ja said ristitud.
Vee alla kastmine näitas, et need, keda ristiti, surid iseendale keskendunud eluviisi suhtes. Nende veest väljatõstmine sümboliseeris seda, et nüüd olid nad elus, et teha Jumala tahtmist ja panna see oma elus esikohale, nagu Jeesus seda oli teinud. (Matteuse 16:24) Ristimine „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse” viitas sellele, et nad olid neist igaühe kohta käivat tõde õppinud ja selle vastu võtnud ning tunnustasid neid nendena, kes nad on. (Matteuse 28:19; võrdle Apostlite teod 13:48.) Ristimine oli lihtsalt esimene samm Jumalale kuuletumisel ja tema tahtele allumisel.
Pühakiri ei toeta laialt tunnustatud religioosset vaadet, et ristimine on sakrament, see tähendab religioosne kombetalitus, mis annab ristitavale häid omadusi — heatahtlikkust, pühadust või vaimset kasu. Näiteks ütles paavst Eugenius IV bulla, keda eelmises artiklis tsiteeriti, ristimise kohta: „Selle sakramendi mõjul kustutatakse kogu patt, algne ja praegune; samuti ka kõik patust tingitud karistus. Selle tulemusena ei nõuta nendelt, kes on ristitud, mineviku pattude eest mingit hüvitust; ja kui nad surevad, enne kui sooritavad mingi patu, võetakse nad otsekohe taeva kuningriiki ja Jumala nägemusse.”
Kuid Jeesus ristiti sellele vaatamata, et ta „ei teinud pattu”. (1. Peetruse 2:22) Peale selle tuleb patu kustutamine vastavalt Pühakirjale ainult Jeesus Kristuse lunastusohvri kaudu. Ananias soovitas Tarsose Saulusele tungivalt: „Tõuse üles ja lase ennast ristida ja oma patud ära pesta, appi hüüdes [Jeesuse] nime.” (Apostlite teod 22:12—16) Jah, pääste on võimalik ainult Jeesuse äravalatud vere kaudu ja ’tema nime appihüüdmisega’ usus. — Heebrealastele 9:22; 1. Johannese 1:7.
Mida võib siis öelda Peetruse sõnade kohta 1. Peetruse 3:21? Seal ütleb ta: „Sellele võrdluskujule vastavalt päästab teidki nüüd vesi ristimisena, mitte kui liha rüveduse kõrvaldamine, vaid kui hea südametunnistuse nõudmine Jumala ees Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu.” Peetrus võrdles ristimist selle kogemusega, kui Noa Veeuputuse vetest läbi tuli. (Salm 20) Noa ehitas Jumalasse täit usku üles näidates oma pere elushoidmiseks laeva. (Heebrealastele 11:7) Samamoodi võivad inimesed tänapäeval sellest praegusest kurjast maailmast pääseda, kui nad näitavad üles usku Jehoova Jumalasse ja tema päästekorraldusse Jeesus Kristuse kaudu. Samuti peavad nad selle usu järgi ka tegutsema. Pattude kahetsemise, väärast suunast pöördumise ja Jehoova Jumalale piiramatu pühendumisega palves tehakse Jumala ees taotlus hea südametunnistuse saamiseks. Kuid patud antakse andeks ja pääste saab võimalikuks Jeesuse ohvri alusel ja selle alusel, et ta äratati üles, mille kaudu ta esitas selle ohvri väärtuse Jumalale taevas. — 1. Peetruse 3:22.
Mida sina teed?
Kas sa oled selline inimene, kes on Jehoova tunnistajatega mõnda aega läbi käinud? Võib-olla oled sa juba teinud vastavalt Piibli põhimõtetele oma elus vajalikke muudatusi, kuid pole veel astunud pühendumise ja ristimise samme. Sa tahad ehk täita Jumala tahet, kuid kardad võib-olla, et ristimine paneb sinu peale kohustuse. Selle tulemusena eelistad sa ehk sellisest vastutusest ja kohustusest mõnda aega hoiduda. Eelmisel aastal oli Issanda Õhtusöömaaja pühitsemisel peaaegu 11,5 miljonit inimest. Kuid aasta jooksul oli hea sõnumi kuulutamise töös osalenud inimeste kõrgarv vähem kui 4,5 miljonit. See tähendab, et umbes seitse miljonit inimest näitab Jumala tõe vastu üles mõningat hindamist, kuid nad ei ole Jehoova ristitud tunnistajad. Muidugi on mõned neist väiksemad lapsed ja vasthuvitatud inimesed. Kuid ka mõned neist, kes osalevad kuulutustöös, pole veel ristitud. Seega on palju inimesi, kes on Piiblist täpseid teadmisi omandanud, kuid pole veel ristimisele minemisega Jumala päästekorraldust täielikult ära kasutanud.
On tähtis meeles pidada, et see, mis toob kohustuse, on selle teadmine, mida Jumal sinult nõuab. „Kes siis mõistab teha head ja ei tee seda, sellele on see patuks!” ütleb Jakoobuse 4:17. Hesekiel 33:7—9 näitab, et inimesel, kellele on Jumala käsud ja juhendid teatavaks tehtud, lasub kohustus neid täita. Niisiis on küsimus selles, kas inimesel on siiras armastus Jumala vastu ja tõeline soov Talle meeldida. Inimene, kellel on tõesti selline armastus ja kes soovib saada Jehoova Jumalaga erilisi suhteid, ei hoidu tagasi oma elu täielikult temale pühendamast. Ristimine on ainult selle pühendumise väline sümbol. See on vajalik samm pääste suunas. Tõelised usklikud lasevad end ristida. — Apostlite teod 8:12.
Suurepärased väljavaated, mida Jumal ustavatele, pühendunud inimestele tulevases uues maailmas pakub, kaaluvad kaugelt üles iga ajutise hüve, mida see kuri vana asjadesüsteem näib ehk pakkuvat. Kui mõtleme Jumala vägevale käele, kaob kaasinimeste kartus. (1. Korintlastele 10:22; 1. Peetruse 5:6, 7) Praegu on tõepoolest aeg endalt küsida, nagu Etioopia eunuhh Filippuselt küsis: „Mis keelab, et mind ei peaks ristitama?”
[Pilt lk 7]
Kas sa küsid endalt, nagu küsis Etioopia eunuhh: „Mis keelab, et mind ei peaks ristitama?”