Religioossete piltide õige ja vale kasutamine

TEGEVUSPAIK on Venemaa, Sankt Peterburg. Toimumisaeg on 1914. aasta 2. august. Tsaaripaleesse on kogunenud ülevas meeleolus inimesed, kes lehvitavad ikoonidega. Suure saali keskele on püstitatud altar. Altaril seisab maal naisest, kelle kätel on laps. Seda ikooni nimetatakse „Vladimiri Jumalaemaks”. Rahvas peab seda Venemaa kõige pühamaks aardeks.

Usutakse isegi, et see ikoon teeb imesid. Kui Vene väed 1812. aastal Napoléoni vastu marssisid, palvetas kindral Kutuzov selle ees. Nüüd, pärast oma riigi sõttaastumist, seisab selle ees tsaar Nikolai II. Tõstnud oma parema käe, annab ta vande: „Tõotan pühalikult, et niikaua kui Venemaa pinnale on jäänud üksainuski vaenlane, ei sõlmi ma rahu.”

Kaks nädalat hiljem teeb tsaar oma vägedele Jumala õnnistuse saamiseks palverännaku Moskvasse. Ta põlvitab ja palvetab Uspenski katedraalis suure kalliskividega kaetud ikonostaasi ees — tahvli ees, millel on maalid Jeesusest, Maarjast, inglitest ning „pühakutest”.

Need religioossed toimingud ei suutnud häda ära hoida. Vähem kui nelja aasta jooksul kaotasid Vene väed üle kuue miljoni sõduri ning suure maa-ala. Peale selle mõrvati metsikult tsaar, tsarinna ning nende viis last. Sajanditevanuse monarhia asemel hakkas riiki valitsema religioonivastane revolutsioonivalitsus. Tsaar Nikolai lootus ikoonide peale osutus asjatuks.

Kuid Venemaal ja teistes maades jätkavad miljonid inimesed veel tänapäevalgi ikoonide harrast austamist. See tõstatab tähtsad küsimused. Kuidas suhtub Jumal selliste piltide ees osutatud andumist väljendavatesse tegudesse? Ja mida võib öelda kombe kohta neid kodudes seintele riputada?

Mida ütleb Piibel?

Kui Jeesus oli maa peal, kuuletus ta Moosese kaudu antud Jumala Seadusele. Selle hulka kuulus Kümneks käsuks nimetatud seaduse teine käsk, mis ütleb: „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Jehoova, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal.” — 2. Moosese 20:4, 5.

Seepärast ei kummardanud Jeesus Jumalat inimkätega tehtud piltide või kujude abil. Selle asemel oli tema kummardamine kooskõlas ta Isa ütlusega: „Mina olen Jehoova, see on mu nimi, ja mina ei anna oma au teisele ega oma kiidetavust nikerdatud kujudele!” — Jesaja 42:8.

Lisaks selgitas Jeesus, miks Jumalat peaks kummardatama ilma materiaalsete abivahenditeta. Ta ütles: „Tund tuleb . . . , et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões; sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim, ja kes teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões teda kummardama!” — Johannese 4:23, 24.

Nagu Jeesus, nii õpetasid ka tema tõelised jüngrid teistele õiget kummardamisviisi. Näiteks Paulus rääkis kord kreeka filosoofidest koosnevale rahvahulgale, kes kasutas oma nähtamatute jumalate kummardamiseks ebajumalakujusid. Ta rääkis neile inimese Loojast ning ütles: „Me ei tohi mõelda, et jumalik olend on kulla või hõbeda või kivi sarnane, niisugune nagu inimese oskuse ja väljamõeldise läbi tekitatud kuju.” Hiljem selgitas sama apostel, et kristlased ’käivad usus ja mitte nägemises’ ning et kristlased peavad ’põgenema ebajumala teenistuse eest’. — Apostlite teod 17:16—31; 2. Korintlastele 5:7; 1. Korintlastele 10:14.

Üks kogemus apostel Peetruse elust näitab, et ta parandas viivitamatult vähimatki teguviisi, mis võiks ebajumalakummardamiseni viia. Kui Rooma armee ohvitser Korneelius tema jalgade ette maha langes, oli Peetrus selle vastu. Ta tõstis Korneeliuse püsti, öeldes: „Tõuse üles, ka mina ise olen inimene!” — Apostlite teod 10:26.

Apostel Johannes tundis omakorda jumalike nägemuste ees nii suurt aukartust, et langes ingli jalgade ette maha. „Vaata [„ole ettevaatlik!”, NW],” andis ingel nõu. „Ära tee seda! Sest ma olen sinu ja su vendade, prohvetite ja nende kaassulane, kes selle raamatu sõnu peavad. Kummarda Jumalat!” (Ilmutuse 22:8, 9) Apostel mõistis seda nõuannet. Armastavalt pani ta selle vahejuhtumi meie kasuks kirja.

Aga kuidas on need ülaltoodud kogemused seotud religioossete piltide kasutamisega? Kui Korneeliusel oli väär kummarduda ühe Kristuse apostli ette, mida võib siis öelda „pühakute” elutute piltide harda austamise kohta? Ja kui ühel Kristuse apostlil oli väär end elava ingli ette maha heita, mida võib siis öelda inglite elutute piltide harda austamise kohta? Kindlasti on sellised teod vastuolus Johannese hoiatusega: „Lapsukesed, hoiduge ebajumalaist!” — 1. Johannese 5:21.

Kujukad õpetamisvahendid

See ei tähenda, et paljalt mõne Piibli stseeniga pildi omamine oleks ebajumalakummardamine. Käesolev ajakiri kasutab Piibli sündmuste pilte õpetamisvahenditena hästi ära. Piibli sündmuste stseene võib kasutada ka majade ja hoonete seinte kaunistamiseks. Kuid tõeline kristlane ei taha panna välja pilti, mille kohta on teada, et teised seda hardalt austavad, ega riputa ta oma kodu seinale ka pilti, mis mingit Piibli teemat valesti esitab. — Roomlastele 14:13.

Enamik ristiusumaailma ikoonidest kujutavad Jeesuse, Maarja, inglite ja „pühakute” pea ümber valguseringi. Seda nimetatakse aupaisteks. Kust aupaiste algselt pärineb? Teos The Catholic Encyclopedia (1987. aasta väljaanne) tunnistab: „Selle algupära ei olnud kristlik, sest paganlikud kunstnikud ja skulptorid kasutasid seda mitmesuguste jumalate suure väärikuse ja jõu sümboolseks kujutamiseks.” Peale selle on Bamber Gascoigne raamatus The Christians avaldatud aupaistega päiksejumala foto, mis on saadud Rooma Kapitooliumi Muuseumilt. Seda jumalat kummardasid paganlikud roomlased. Gascoigne selgitab, et hiljem „laenas kristlus” „päikse aupaiste endale”. Aupaiste on tõesti seotud paganliku päikesekummardamisega.

Kas kristliku kodu seinale sobib riputada pilte, mis segavad Piibli sündmused ära paganliku ebajumalakummardamise sümbolitega? Ei sobi. Piibel annab nõu: „Kuidas sünnib Jumala tempel ühte ebajumalatega? . . . Sellepärast ’minge ära nende keskelt ja eralduge neist’, ütleb Issand, ’ja ärge puudutage roojast, siis ma võtan teid vastu.’ ” — 2. Korintlastele 6:16, 17.

Aja möödudes ei pööranud end kristlasteks tunnistavad inimesed sellisele nõuandele enam tähelepanu. Alguse sai ärataganemine, nagu Jeesus ja tema apostlid olid ennustanud. (Matteuse 24:24; Apostlite teod 20:29, 30; 2. Peetruse 2:1) Meie ajaarvamise neljanda sajandi algul muutis Rooma keiser Constantinus ärataganenud kristluse riigiusuks. Nüüd hakkasid suured paganate hulgad ennast „kristlasteks” kuulutama. Üks nende hulgas üldlevinud komme oli keisri kujude kummardamine. Samuti oli neil kombeks oma esivanemate ja teiste kuulsate inimeste pilte üles riputada. John Taylor selgitab oma raamatus Icon Painting: „Seoses keisri kultusega kummardasid inimesed lõuendile ja puidule maalitud keisri portreesid, ning sellest oli ikoonide harda austamiseni lühike samm.” Seega asendus paganlik piltide kummardamine Jeesuse, Maarja, inglite ja „pühakute” piltide harda austamisega.

Kuidas kirikujuhid seda õigustasid?

Vastavalt teosele The Encyclopedia of Religion kasutasid kirikujuhid neid samu kulunud argumente, mida paganlikud filosoofidki. Sellised mehed nagu Plutarchos, Dio Chrysostomos, Tüürose Maxim, Celsus, Porphyrios ja Julianus tunnistasid, et ebajumalakujud on elutud. Kuid need paganad õigustasid ebajumalakujude kasutamist väitega, et need olid abiks nende nähtamatute jumalate kummardamisel. Vene ikonograaf Leonid Uspenski nendib raamatus The Meaning of Icons: „Kirikuisad kasutasid kreeka filosoofia vahendeid, kohandades selle arusaamad ja keele kristlikusse teoloogiasse.” — Võrdle Koloslastele 2:8.

Paljud inimesed leidsid, et kujude harda austamise teoloogilist õigustamist on raske mõista. „Erinevus ikooni kummardamise vahel selle pärast, mida see esindada võiks, või ikooni enda kummardamise vahel . . . oli liiga väike, et keegi peale kõrgelt haritute seda märgata võiks,” ütleb John Taylor raamatus Icon Painting.

Teisest küljest on kerge mõista seda, mida Piibel religioossete kujude kohta ütleb. Mõtle näiteks Emiliale, kes elab Lõuna-Aafrikas Johannesburgis. Ta oli harras katoliiklane ning tal oli kombeks piltide eest põlvitada ja palvetada. Kord koputas üks Jehoova tunnistaja tema uksele. Ta oli rõõmsalt üllatunud, nähes portugalikeelsest Piiblist, et Jumalal on nimi — Jehoova. (Laul 83:19) Piibliuurimise käigus küsis ta: „Mida ma pean tegema, et vältida Jehoova meelepaha?” Tunnistaja osutas tema seinal rippuvatele piltidele ning palus tal lugeda Laul 115:4—8. Kui Emilia abikaasa tollel õhtul koju tuli, ütles Emilia talle, et ta tahaks oma religioossetest piltidest lahti saada. Mees oli nõus. Järgmisel päeval andis ta oma poegadele Tonyle ja Manuelile ülesandeks pildid tükkideks teha ja need ära põletada. Kas tunneb Emilia nüüd, umbes 25 aastat hiljem, selle pärast mingit kahetsust? Ei tunne. Tegelikult on ta koos oma perekonnaga aidanud paljudel oma ligimestel Jehoova õnnelikeks kummardajateks saada.

Sellised kogemused on leidnud aset palju kordi. Jehoova tunnistajate ülemaailmse inimeste jüngriteks tegemise töö tulemusel õpivad miljonid Jumalat „vaimus ja tões” kummardama. Ka sina võid sellest kõrgemast kummardamisviisist tulenevaid õnnistusi kogeda, sest nagu Jeesus ütles, „Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad”. — Johannese 4:23, 24.

[Pilt lk 26]

Tsaar Nikolai II õnnistab ikooniga oma vägesid

[Allikaviide]

Foto: C.N.