Mida on sul vaja, et olla õnnelik?
INIMESTE poolt valitud poliitikud püüavad igati oma valijaid õnnelikuks teha. Lõppude lõpuks sõltub ju sellest nende töökoht. Kuid üks uudisteajakiri räägib „pettunud ja ükskõiksetest valijatest” Poolas. Üks ajakirjanik selgitab, et Ameerika Ühendriigid on ühiskond, mis on „täis umbusaldust formaalsete poliitikute vastu”. Üks teine kirjanik räägib „kasvavast poliitilisest ükskõiksusest Prantsusmaal”. Selline laialtlevinud ükskõiksus ja rahulolematus — mis ei piirdu mingil juhul nende kolme maaga — näitab, et poliitikud on kukkunud läbi oma püüdlustes teha inimesi õnnelikuks.
Ka religioonijuhid tõotavad õnne, ja kui mitte selles elus, siis vähemalt tulevases. Nad rajavad selle eeldusele, et inimesel on surematu või rändav hing — see on idee, mille paljud inimesed mitmesugustel põhjustel hülgavad ja mille Piibel selgelt ümber lükkab. Tühjad kirikud ja nende liikmete kahanevad nimekirjad näitavad, et miljonid inimesed ei pea enam religiooni õnne jaoks vältimatuks. — Võrdle 1. Moosese 2:7, 17; Hesekiel 18:4, 20.
Rahuldamatud rahaarmastajad
Kui õnne ei saa leida poliitika ega religiooni vallast, kust seda siis leida? Vahest ärimaailmast? Ka see väidab, et ta suudab õnne tuua. Ta pakub end reklaamiagentuuride kaudu, öeldes selgesõnaliselt: õnn tuleb sellest, kui sul on olemas kõik asjad ja teenused, mida raha eest on võimalik osta.
Näib, et sel teel õnne otsivate inimeste hulk kasvab. Mõned aastad tagasi teatati, et iga teine Saksamaa pere on suurtes võlgades. Pole siis ime, et prestiižikas Saksa ajaleht Die Zeit ennustas, et „paljud [neist] ei saa iialgi võlgadest lahti”. Seal selgitati: „On nii kerge kasutada rohkem raha, kui sul tegelikult on, kui pank selleks pidevalt võimalust pakub — ja nii raske sellest püünisest välja rabelda.”
Teistes tööstusriikides on samasugune olukord. Mõned aastad tagasi oli New York City ülikooli sotsioloogi David Caplovitzi hinnangu kohaselt Ühendriikides 20 kuni 25 miljonit peret suurtes võlgades. „Inimesed on ülepeakaela võlgades,” ütles ta, „ja see rikub nende elu.”
Vaevalt kajastab selline olukord õnne! Kuid kas me peaksime ootama, et ärimaailm suudab saavutada seda, mida kaks teist (poliitika ja religioon) ilmselgelt ei suuda? Jõukas kuningas Saalomon kirjutas kord: „Ei küllastu iialgi rahast, kes armastab raha, ja tulust, kes armastab rikkust. Seegi on tühi töö!” — Koguja 5:9.
Ainelisest varandusest õnne otsimine on nagu õhulossi ehitamine. Neid on ehk väga põnev ehitada, aga kui püüda nendes elada, kerkivad probleemid.
Õnn on kättesaadav, aga kuidas?
Apostel Paulus nimetab Jehoovat „õnnelikuks Jumalaks”. (1. Timoteosele 1:11, NW) Luues inimesed oma näo järgi, andis õnnelik Jumal neile ka võime olla õnnelik. (1. Moosese 1:26) Kuid nende õnn pidi sõltuma Jumala teenimisest, nagu laulik seda näitas: „Õnnis [„õnnelik”, NW] on rahvas, kelle Jumal on Jehoova!” (Laul 144:15b) Mida see, et me teenime Jumalat, endas hõlmab ja kuidas see, et me teda teenime, toob tõelise õnne, võib paremini mõista, kui vaatleme mõningaid neist 110-st kohast, kus sõnad „õnnelik” ja „õnn” Piibli New World Translation tõlkes esinevad.
Vaimsete vajaduste tunnustamine
Jumala Poeg Jeesus Kristus ütles oma kuulsas Mäejutluses: „Õnnelikud on need, kes on teadlikud oma vaimsetest vajadustest.” (Matteuse 5:3, NW) Ärimaailm püüab meid eksitada mõtlema, et luksusasjade hankimisest piisab õnneks. Ta räägib meile, et õnn seisneb selles, kui sul on koduarvuti, videokaamera, telefon, auto, kõige uuem spordivarustus ja stiilsed rõivad. Kuid ta ei räägi meile, et kümnetel miljonitel inimestel maailmas ei ole neid asju, ent ometi pole nad seetõttu tingimata õnnetud. Kuigi need asjad võivad ehk elu meeldivamaks ja mugavamaks teha, pole nad õnne jaoks vältimatud.
Need, kes on teadlikud oma vaimsetest vajadustest, ütlevad nagu Pauluski: „Kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgem sellega rahul.” (1. Timoteosele 6:8) Miks? Sest just vaimsete vajaduste rahuldamine viib igavesse ellu. — Johannese 17:3.
Kas heade asjade nautimises on siis midagi halba, kui meil on nende ostmiseks raha? Võib-olla ei ole. Siiski tugevdab meie vaimsust see, kui me õpime igale kapriisile mitte järele andma või ei osta mõnda asja vaid sellepärast, et võime seda endale lubada. Nii õpime olema rahul ja õnnelikud, nagu oli Jeesus, kuigi tema majanduslik olukord polnud maailma standardite kohaselt parim. (Matteuse 8:20) Ja Paulus ei olnud õnnetu, kui ta kirjutas: „Ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on. Oskan elada vähesega ja oskan elada külluses, olen kõigega ja kõigi oludega harjunud: nii olema söönud kui ka nägema nälga, elama nii külluses kui ka puuduses.” — Filiplastele 4:11, 12.
Jehoovale lootmine
See, et keegi on teadlik oma vaimsetest vajadustest, näitab tema soovi loota Jumalale. See teeb õnnelikuks, nagu selgitas kuningas Saalomon: „Kes loodab Jehoova peale, on õnnis [„õnnelik”, NW]!” — Õpetussõnad 16:20.
Kas pole siiski nii, et paljud inimesed loodavad rohkem rahale ja varandusele kui Jumalale? Sellest seisukohast vaadatuna pole motole „Me loodame Jumalale” vist küll kohatumat paika kui raha peal, kuigi need sõnad USA rahatähtedel esinevad.
Kuningas Saalomon, kellel ei puudunud midagi head, mida raha eest saab osta, tunnustas, et ainelisele varale lootmine ei too kestvat õnne. (Koguja 5:11—14) Pangas oleva raha võib kaotada panga pankrotistumise või inflatsiooni tõttu. Kinnisvara võivad hävitada tugevad tormid. Kuigi kindlustuspoliisid ainelisi kaotusi osaliselt korvavad, ei suuda need kunagi kompenseerida emotsionaalseid kaotusi. Aktsiad ja obligatsioonid võivad üleöö äkilises börsikrahhis väärtusetuks muutuda. Isegi hästitasustatav töö võib paljudelgi põhjustel täna olla ja homme kaduda.
Nendel põhjustel näeb see, kes loodab Jehoovale, kui tark on kuulata Jeesuse hoiatust: „Ärge koguge endile varandusi maa peale, kus koi ja rooste rikuvad ja kus vargad sisse murravad ning varastavad. Vaid koguge endile varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta.” — Matteuse 6:19, 20.
Mis võiks küll tuua inimesele rohkem julgeoleku- ja õnnetunnet kui teadmine, et ta on pannud oma lootuse Kõikvõimsale Jumalale, kes tema eest alati hoolitseb? — Laul 94:14; Heebrealastele 13:5, 6.
Jumala noomimise vastuvõtmine
Nõuanne ja isegi noomitus on teretulnud, kui seda annab tõeline sõber armastuse vaimus. Inimene, kes pidas end Jumala sulase Hiiobi sõbraks ja kes oli enda silmis õige, ütles kord Hiiobile: „Õnnis [„õnnelik”, NW] on inimene, keda Jumal noomib!” Kuigi see märkus on õige, polnud õige see, millele Eliifas nende sõnadega vihjas — et Hiiob on süüdi tõsises üleastumises. Milline „tüütav trööstija”! Kui Jehoova Hiiobit hiljem armastaval viisil noomis, võttis Hiiob siiski alandlikult noomituse vastu ja sai selle kaudu õnnelikumaks. — Iiob 5:17; 16:2; 42:6, 10—17.
Tänapäeval ei räägi Jumal oma sulastega otse, nagu ta Hiiobiga rääkis. Selle asemel noomib ta neid oma Sõna ja oma vaimust juhitud organisatsiooni kaudu. Kuid kristlastel, kes taotlevad ainelisi huve, pole sageli ei aega, jõudu ega kalduvust uurida korrapäraselt Piiblit ja käia kõikidel koosolekutel, mis Jehoova organisatsioonis on korraldatud.
Vastavalt Õpetussõnad 3:11—18 tunnustab inimene, keda Jumal noomib, sellise noomituse vastuvõtmise tarkust: „Õnnis [„õnnelik”, NW] on inimene, kes leiab tarkuse, ja inimene, kes jõuab arusaamisele, sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast! See on kallim kui pärlid, ja ükski asi, mida sa ihaldad, ei ole sellega võrreldav! Selle paremal käel on pikk iga ja vasakul käel rikkus ning au! Selle teed on armsad teed ja kõik selle rajad on rahu! See on elupuuks neile, kes sellest kinni haaravad, õnnis [„õnnelik”, NW], kes seda suudab hoida!”
Olla puhas ja rahuarmastav
Jeesus kirjeldas õnnelikke inimesi kui „puhtaid südamelt” ja „rahunõudjaid”. (Matteuse 5:8, 9) Aga kui kergesti võivad maailmas, mis õhutab materialistlikku elustiili, hakata meie südames juuri ajama omakasupüüdlikud, koguni ebapuhtad ihad! Kui meid ei juhi Jumala tarkus, võidakse meid kergesti eksitada otsima rahalist heaolu isegi kahtlase väärtusega vahendite abil, mis hävitaks rahulikud suhted teistega! Ega asjata hoiata meid Piibel: „Rahaahnus on kõigi kurjade asjade juur; raha ihaldades on mitmed ära eksinud usust ja on iseendile valmistanud palju torkavat valu.” — 1. Timoteosele 6:10.
Rahaarmastus soodustab isekat suhtumist, mis õhutab rahulolematust, tänamatust ja ahnust. Et hoida ära sellise vale vaimu arenemist, on mõned kristlased enne rahaküsimustega seotud suurte otsuste tegemist küsinud endalt selliseid küsimusi: „Kas ma tõepoolest vajan seda? Kas mul on vaja seda kallist asja või seda kõrgepalgalist ja aeganõudvat tööd rohkem kui miljonitel teistel inimestel, kes peavad ilma selleta elama? Kas võiksin parem kasutada oma raha või aega selleks, et suurendada tõelises kummardamises osalemist, toetada ülemaailmset kuulutustööd või aidata inimesi, kes on minust vähem õnnelikud?”
Vastupidavuse ilmutamine
Üks katse, milles Hiiob pidi vastu pidama, oli majanduslik kaotus. (Iiob 1:14—17) Nagu tema kogemus näitab, läheb vastupidavust tarvis igas eluvaldkonnas. Mõned kristlased peavad pidama vastu tagakiusamises, teised kiusatustes, kolmandad kehvas majanduslikus olukorras. Kuid Jehoova tasub igasuguse vastupidavuse eest, nagu kristlik jünger Jakoobus Hiiobile viidates kirjutas: „Me kiidame õndsaks [„õnnelikuks”, NW] neid, kes on olnud püsivad kannatustes [„kes on vastu pidanud”, NW].” — Jakoobuse 5:11.
See, kui me oma majandusliku olukorra paremaks muutmise eesmärgil vaimsed huvid unarusse jätame, võib tuua küll ajutist majanduslikku kergendust, kuid kas see aitab meil hoida säravana vaadet kestvale majanduslikule kergendusele Jumala Kuningriigi all? Kas tasub see risk ennast ära? — 2. Korintlastele 4:18.
Õnne leidmine nüüd ja igavesti
Mõned inimesed vaidlevad ilmselt vastu Jehoova arvamusele selle kohta, mida on inimesele õnneks vaja. Nad vaatavad läbi sõrmede palju tähtsamale pikaajalisele kasule ja ei näe kohest isiklikku kasu, mis tuleb Jumala nõuannete täitmisest. Nad ei taipa, et ainelistele asjadele lootmine on mõttetu ja tekitab frustratsiooni. Piiblikirjutaja küsib õigesti: „Kui varandust saab palju, siis on ka selle sööjaid palju; ja mis muud kasu on selle omanikul kui et ta silmad seda näevad!” (Koguja 5:10; vaata ka Koguja 2:4—11; 7:12.) Kui kiiresti kaob küll huvi, ning asjad, mida meil enda arvates tingimata tarvis oli, jäävad lõpuks riiulile ega tee midagi muud, kui võtavad ruumi ja koguvad tolmu!
Tõeline kristlane ei lase endale kunagi sellist survet avaldada, et ta püüaks ainelistes asjades naabritega võistelda. Ta teab, et tõelist väärtust ei mõõdeta mitte selle järgi, mis tal on, vaid selle järgi, kes ta on. Ta ei kahtle selles, mida on vaja, et inimene oleks õnnelik — tõeliselt õnnelik: on vaja tunda rõõmu headest suhetest Jehoovaga ja olla toimekas tema teenistuses.
[Pilt lk 20]
Ainelised asjad üksi ei suuda iial kestvat õnne tuua
[Pilt lk 22]
Piiblis öeldakse: „Õnnelikud on need, kes on teadlikud oma vaimsetest vajadustest”