Lugejate küsimusi
Kas kristlasel oleks sobiv hakata tegema ärialast koostööd uskmatuga, sest Piibel ütleb meile: „Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega”?
Me leiame selle nõuande 2. Korintlastele 6:14—16: „Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega; sest mis on ühist õigusel ülekohtuga? Mis on ühist valgusel pimedusega? Kuidas sobib Kristus ühte Beliariga? Või mis osa on usklikul uskmatuga? Kuidas sünnib Jumala tempel ühte ebajumalatega?”
Pole põhjust uskuda, et apostel Paulusel oli seda nõuannet andes kavatsus kehtestada üksikasjalikke keelde, nagu näiteks keeldu, et kristlane ei tohi uskmatuga ärialastes suhetes olla. Kuid tema nõuannet saab selle ja ka teiste elualade puhul kindlasti rakendada.
Paulus kirjutas selle nõuande oma kristlikele vendadele, kes elasid muistses Korintose linnas. Kuna see linn oli kõlbeliselt eriti laostunud, tuli neil pidada igapäevast võitlust moraalsete ja vaimsete ohtude vastu. Kui nad ei olnud hoolsad, võisid nad ebatervete mõjude alla sattuda, mis võis vähehaaval nõrgestada nende otsusekindlust olla eriline rahvas, „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas”. — 1. Peetruse 2:9.
Enne 2. Korintlastele 6:14—16 esinevate sõnade kirjutamist oli Paulus käsitlenud üht tõsist probleemi, mis Korintose vendade seas eksisteeris. Nad olid sallinud enda hulgas ühte tõsist ebamoraalsuse juhtumit ja seetõttu käskis Paulus neil kahetsematu patustaja välja heita ehk eemaldada. (1. Korintlastele 5:1) Selle mehe väär käitumine näitas, et halb seltskond või maailma moraaliõhkkonda valvsusetu sissesulamine võib kristlasi mõjutada.
Korintose kristlased pidid selle väljaheidetud mehega suhtlemisest küll hoiduma, kuid kas see tähendas, et nad pidid ennast uskmatutest täielikult eraldama? Kas nad pidid vältima praktiliselt igasugust kokkupuudet või mingitki tegemist mittekristlastega, muutudes nii mingisuguseks kloostrisektiks, nagu seda tegid need juudid, kes Surnumere lähedale Qumrani tõmbusid? Laskem Paulusel vastata: „Ma kirjutasin oma kirjas, et teil ärgu olgu tegemist hoorajatega, muidugi mitte üldiselt selle maailma hoorajatega . . . sest muidu te peaksite minema ära maailmast.” — 1. Korintlastele 5:9, 10.
Nende sõnade tähendus on täiesti selge. Paulus mõistis, et kristlased on ikka veel sellel planeedil ja elavad uskmatute keskel ning puutuvad iga päev kokku nendega, kelle moraal on langenud ja kellel on teistsugused normid. Kuna sellised kokkupuuted on põhimõtteliselt vältimatud, peaksid kristlased sellise olukorraga seotud ohtude suhtes valvsad olema.
Vaadelgem nüüd uuesti Pauluse teist kirja korintlastele. Ta näitas seal, et võitud kristlased on kõlblikud olema Jumala teenijad ja suursaadikud Kristuse asemel. Ta käskis neil hoiduda igast komistamise põhjusest, mis võiks nende teenimisele halba valgust heita. (2. Korintlastele 4:1—6:3) Paulus andis Korintoses elavatele vendadele, kes olid nagu tema vaimsed lapsed, otsese soovituse oma kiindumustes avarduda. (2. Korintlastele 6:13) Pärast seda soovitas ta tungivalt: „Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega.” Ta kasutas mitmeid retoorilisi vastandusi, et seda mõtet esile tuua.
Kaastekst näitab, et Paulus ei keskendunud teatud konkreetsele elualale, nagu näiteks äri või töö, ega kehtestanud ametlikku reeglit, mida tuleb nendel juhtudel rakendada. Selle asemel andis ta oma väga armastatud vendadele laiaulatuslikku, kindlat ja praktilist nõu.
Kas võis see nõuanne käia näiteks sellise kristlase kohta, kes on huvitatud abiellumisest? Kindlasti võis. Oma esimeses kirjas andis apostel korintlastele, kes tahtsid abielluda, nõu teha seda ’vaid Issandas’. (1. Korintlastele 7:39) Ta rõhutas nendes sõnades peituvat tarkust sellega, mida ta kirjutas hiljem ja mis on toodud 2. Korintlastele 6:14—18. Kui mõni kristlane kavatseks abielluda kellegagi, kes ei ole Jehoova sulane ega Kristuse järelkäija, kaalutleks ta enda sidumist uskmatuga. (Võrdle 3. Moosese 19:19; 5. Moosese 22:10.) Kindlasti tekitaks see täielik ühtesobimatus probleeme, sealhulgas ka vaimseid probleeme. Näiteks tegeleb uskmatu ehk praegu ebajumalakummardamisega või hakkab seda tulevikus tegema. Paulus selgitas: „Kuidas sobib Kristus ühte Beliariga?”
Aga mida võib öelda sellise eluala kohta, nagu ärialase koostöö alustamine uskmatuga? Mõnedel juhtudel võib kristlasele tunduda, et elatise teenimine ja oma perekonna eest hoolitsemine nõuab ärisuhete loomist kellegagi, kes ei ole kristlane. (1. Timoteosele 5:8) Mõtle mõnele võimalusele, mis on vaid näited:
Kristlane soovib ehk hakata tegelema mingi kauba müümisega, kuid ainuke tee selleks oleks asuda partnerlusse kellegagi, kellel on juurdepääs vajalikele toodetele või kapitalile. Mõni teine kristlane soovib tegelda põllumajandusega (või kasvatada teatud kariloomi), kuid tal ei ole selleks maad ja nii peab ta tegema seda koos kellegagi, kes soovib talle tulust teatud osa eest maad rentida. Võib-olla ei õnnestu mõnel kristlasel hakata tegema sanitaartehniku tööd, kuna keiser annab selleks ainult piiratud arvul töölube, ja need on juba välja antud; nii oleks tema jaoks ainus võimalus ühineda mõne uskmatu sugulasega, kellel on selleks tööluba olemas. — Markuse 12:17.
Need on vaid näited. Me ei püüa kõiki võimalusi üles lugeda ega midagi heaks kiita või maha laita. Aga kas sa mõistad nendele näidetele mõeldes, miks 2. Korintlastele 6:14—18 toodud nõuannet ei tohiks ignoreerida?
Kristlane, kes hakkaks tegema ärialast koostööd uskmatuga, olgu see siis sugulane või mitte, võiks hõlpsasti kohata ootamatuid probleeme ja kiusatusi. Võib-olla otsustab partner, et piisava tulu saamiseks on vaja osa tulusid varjata või töölisi ilma töölepinguta tööle võtta, isegi kui sellega rikutaks valitsuse seadusi. Ta soovib ehk maksta kauba toojale altkäemaksu kaupade eest, mida ametlikus arves ei ole loetletud. Kas tahaks kristlane mingilgi määral osaleda selles või selletaolises ebaausas teguviisis? Ja mida teeks see kristlane siis, kui nad mõlemad peavad kirjutama alla maksearvetele või teistele ametlikele dokumentidele, mis nende äritegevust käsitlevad? — 2. Moosese 23:1; Roomlastele 13:1, 7.
Või siis soovib uskmatu ärikaaslane ehk kaubelda asjadega, mis on seotud paganlike pühadega, saata pühadeks tervituskaarte firma nimel ja ettevõtet religioossete pühade ajaks kaunistada. Paulus küsis: „Kuidas sünnib Jumala tempel ühte ebajumalatega? Sest meie oleme elava Jumala tempel.” Kui kohane on seetõttu öelda: „Sellepärast ’minge ära nende keskelt ja eralduge neist’, ütleb Issand, ’ja ärge puudutage roojast, siis ma võtan teid vastu’ ”! (2. Korintlastele 6:16, 17) Seda tarka nõuannet rakendades on paljud kristlased valinud sellise ilmaliku töö, mille juures neil tekiks võimalikult vähe probleeme. — Heebrealastele 13:5, 6, 18.
Kogudusele ei ole tehtud ülesandeks valvata või uurida välja kõike, mida kristlased oma ilmalikul tööl nii töölistena kui ka äriomanikena teevad. Kui aga saab teatavaks, et mõni kristlane osaleb mingites väärades tegudes, nagu näiteks valereligiooni kommete propageerimises või mingit liiki valetamises või varastamises, peab kogudus Jehoova normide ülalhoidmiseks loomulikult teatud samme ette võtma.
Peamine mõte on siiski selles, et Pauluse inspireeritud nõuanne: „Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega” võib aidata kristlastel vältida probleeme ja vähimatki tarvilikku kohtulikku tegutsemist kogudusevanemate poolt. Targad kristlased võtavad selle nõuande südamesse ja hoiduvad sattumast sellistesse olukordadesse, mis neile Piibli põhimõtete suhtes kompromissi tegemiseks lisasurvet avaldaksid. Kui kellelegi tundub, et ta peab uskmatuga ärialast koostööd tegema, ei peaks teised kiiresti teda hukka mõistma või kritiseerima, vaid mõistma, et tema vastutab oma valiku eest ise. Üldkokkuvõttes ei kehtestanud Paulus ametlikku ja kohustuslikku reeglit, mis keelaks uskmatuga ärialast koostööd tegema hakata. Kuid sellele vaatamata ei tohiks tema nõuannet ignoreerida. Jumal inspireeris selle nõuande ja see on Piiblisse meie kasuks kirja pandud. Meil oleks tark seda järgida.